Kuu: oktoober 2010

E-portfoolio nädala postitusi üle vaadates tekkis mul tunne, et hoolimata hulgast erinevatest e-portfoolio vahenditest pole ükski neist meie oludes laiemaks kasutuseks küps. Ingrid tõi oma postituses välja huvitava kokkuvõtte selle kohta, milliseid vahendeid kasutasid Tiigrihüppe koolitajad oma e-portfooliote tegemiseks. Sellest selgub, et ülekaalus on tavalised kodulehekülje sisuhaldusvahendid.

Mitmed teie hulgast lisasid viita ka oma e-portfooliole. Paistab, et kõige populaarsemaks vahendiks teie hulgas on Weebly. Selle abil tegid oma koduleht-portfoolio Urve, Viive, Maibritt ja Anne. Viive portfoolio juures juhiks ma eraldi tähelepanu ka sellele, kuidas haridustehnoloogilised pädevused välja toodud on.

Mulle tundub, et praeguste e-portfoolio vahendite suurimaks puuduseks on see, et nendes avaldatud materjale ei saa siduda pädevustega. Oma võimaluste poolest on näiteks Mahara portfoolio koostamiseks tavalisest sisuhaldussüsteemist palju sobivam, kuid ka see vahend ei võimalda mugavalt pädevuste loetelusid teha (vt täpsem arutelu Mahara foorumis). Eesti oludes tuleb arvestada sellega, et peale haridustehnoloogide pädevusstandardi(te) on olemas veel terve rida muid pädevusstandardeid. Seega saaks e-portfooliona toimida ainult mingi meie olusid arvestades kohandatud rakendus, kuhu on integreeritud kohalikud pädevusstandardid.

Mitmeid häid soovitusi portfoolio koostamiseks on ka Elyna blogipostituses. Ma pean nõustun soovitustega, et portfoolio võiks sisaldada vaid valikut parimatest töödest ning erinevatele sihtgruppidele võiks olla loodud erinevad portfooliod.

Sel nädalal keskendusime me eelkõige sellele, millised võiksid olla meie e-portfooliod. Tegelikult on e-portfooliotel ka teine tahk, mida selle nädala postitused eriti ei puudutanud. Sarnaselt õpetaja, haridustehnoloogi või koolitajaga võiksid ka õpilased läbi kõigi kooliaastate e-portfooliot pidada ning sinna oma olulised tulemused kokku koguda.

Tänud kõigile mõtete eest. Ehk arutame e-portfooliotega seotud küsimusi ka sel laupäeval toimuval kontaktpäeval. Ühtlasi soovitan hoida pilku peal ka e-portfoolio kursusel.

Mis on peamised sotsiaalse meedia eelised ja puudused õpikeskkonna vaatenurgast?

Osalejate ajaveebides oli välja toodud terve rida sotsiaalse meedia eeliseid ja puuduseid. Siinkohal tekib mul kohe küsimus, kui palju sellest on kirjandusele baseeruv ja kui palju oma kogemustel?  Sellest hoolimata püüdsin kuidagi klassifitseerida teie poolt välja toodud sotsiaalse meedia miinused ja plussid ning teha väike kvantitatiivne analüüs.

Kõigepealt eelistest. Alljärgnev märksõna pilv püüab kokku võtta teie poolt välja toodud sotsiaalse meedia eelised. Tegemist ei ole väga täpsete märksõna suhetega, aga illustreerivaks ülevaateks vast piisav. Allpool leiab ka seletusi, mida konkreetsete märksõnade alla kokku on pandud.

 

• paljusus – vahendite rohkus, integratsioon
• interaktsioon – seotus teiste kasutajatega
• õpetamismeetodid ehk siis õpetamisega kuidagi seotud eelised – uus ja huvitav, inspiratsiooniallikas, parandab õpetamise kvaliteeti ja protsessi, võimalus uuteks õpetamismetoodikateks, meedia vahendite integreerimine eri õppeainetega
• anonüümsus – kasutaja võimalus jääda tundmatuks
• süsteemsus – info süsteemipärane esitamine
• suhted – võimalus luua suhteid
• mitmefunktsionaalsus – mitmekülgsus, eksperimenteerimisvõimalus
• mitteformaalsed –  ei ole seotud formaalse haridusega
• avatus – avalik, ruumi piirangu puudus
• personaalsus – kasutaja aktiivne, sisu loomine, kontroll, aktiivne suhtlus, personaalne lähenemine
• tuttav – oskus juba kasutada
• kättesaadavus – vabavara, brauseri põhine, lihtne ja kiire, operatiivne ja paindlik
• pädevuspõhine – pädevusi arendav, näiteks kommunikatsiooni, loovust, koostööd, iseõppimist, kriitilist mõtlemist, vastutust veebikeskkonna kasutamise suhtes, reflekteerimist, kogukondlikku õppimist
• ökonoomne – tasuta või väiksemad kulud

Lisaks eelnevale mainiti veel: julgus välja öelda negatiivseid asju, meedia auditooriumi abstraktsus, järjepidev kontoga tegelemine ja palju muud põnevat.
Aga ikka on nii, et kellele eelis, see teisele puudus. Puuduste märksõna pilv näeb välja selline:

Märksõnade seletusi:

• mittekompleksed – peab kasutama mitut vahendit, vahendite paljusus
• turvalisus/privaatsus – ei ole turvaline, privaatsus puudub
• adekvaatsus – info õigsus
• autoriõigus – kasutusel materjali, millele ei viidata korrektselt
• keele kasutus – lodev ja vigadega keele kasutus,
• infotulv – kontrollimatu infolevi, info üleküllus
• kasutajakontod – liiga palju kasutajakontosid
• ebavõrdsus – ebavõrdne sotsiaalse meedia vahendite kasutusoskus
• veebiviisakus – ebaviisakas suhtlus
• avalikkus – avatud keskkonnad
• aktiivsus, iseseisvus
• aeganõudev – aeg vahendi õppimisele

Lisaks eelpool öeldule toodi välja veel hindamisega seotud puudused, keskendumisraskused infomüra tõttu, reaalsed inimsuhted tagaplaanil, igal ühel omad keskkonnad jpm.

Nagu näha on nii terve rida eeliseid kui ka puuduseid, aga eks siinkohal peab igaüks ise otsustama, kas konkreetne eelis/puudus on soodustavaks või takistavaks teguriks.

Kolmandal nädalal väljakuulutatud teema pakkus nii mõnegi huvitava postituse ning mitmeid küsimusi ning väljakutseid, millel tasuks ehk kauemgi peatuda.

Lisaks leidsin hulgaliselt huvitavaid ja asjalikke definitsioone sotsiaalse meedia kohta (vt. näiteks Elyna, Maarja, Kersti postitused) ning mõtlemapanevaid ütlusi, millest osa tasuks siingi välja tuua. Siinkohal tahan rõhutada, et tegemist on minu interpretatsiooni ja minul tekkinud mõtetega, mis ei pruugi ühtida ei Hansu ega kursusel osalejatega.

Niisiis…
… jäi mulle silma Argo öeldud mõte, et “Sotsiaalne meedia õppetöös peaks olema sama, mida kasutame igapäevaselt oma elu osana”. Sellega seoses meenus mulle kohe paari aasta tagune diskussioon meie keskuses, kus probleemiks oli õpikeskkonna erinevate funktsionaalsuste terminid s.t. kas õpikeskkonnana kasutatavatel vahenditel peaks olema pedagoogiline keel ja terminid. Näiteks “üles laadima” asemel paneme “esita kodutöö”. Nii mõnestki eelmisest kodutööst jäi silma, et näiteks IVA oma spetsiifilise sõnavaraga tekitab kasutajates segadust.

Siinkohal tekib küsimus, kas meil tõesti on selle jaoks vajadus? Õppeasutusest lahkudes seisame ikkagi vastamisi teise terminoloogiaga. On ju erinevate õppeasutuste roll ikkagi valmistada indiviidi ette elus edukalt toime tulema. Kasutades samu vahendeid oma õpiprotsessi toetamiseks, mida kasutame ka igapäevaelus vabal ajal või tööga seoses, võimaldab see meil end eluks ette valmistada. Praegu on haridussüsteem ikkagi suures osas üles ehitatud selliselt, et õppimine on üks asi ja töötamine teine s.t. kuidas me õpime ja töötame on kaks täiesti erinevat tegevust. Kas ikka on?

Teisalt Juri postitusest “Sotsiaalne meedia oma iseloomust eeldab sisu loomist ja jagamist teiste isikutega, samal ajal soodustades ja stimuleerides ka nendevahelist suhtlemist. Õppimise kontekstis see tähendab liikumist õppijakesksuse poole ning õppija rolli aktiivsemaks muutumist”. Minu jaoks on see vast üks kõige olulisem aspekt, mida tehnoloogia areng on endaga kaasa toonud ning mis ehk ükskord jõuab ka haridusse: õppija võimalus võtta kontroll ja samas ka vastutus oma tegude eest, võimalus luua ise enda jaoks vajalikke interaktsioone, toota sisu, avada suhtluskanaleid…

Lisaks sellele meeldis mulle ka Juri teine mõte: “sots. meedia vahenditest koosnev õpikeskkond toetaks õpetava ala, mitte niipalju vahendi enda õppimist”. Sama kehtib muidugi ka õpihaldussüsteemide kohta. Projektis, millega ma hetkel seotud olen, tekkis küsimus: kumb on ikkagi lihtsam õppija jaoks – teha endale selgeks Moodle või 2-3 sotsiaalse meedia vahendit?

Veel üks väljakutse, mis kõlama jäi: “kasutame sotsiaalset meediat siis, kui tekib vajadus”. Olen väljaöelduga teatud mõttes nõus, aga siinkohal tekib väike dilemma. Kui mul puudub igasugune ülevaade, mida üldse sotsiaalse meediaga teha saab, siis ma ei oskagi midagi tahta ega millestki puudust tunda. Teadmata, millest me räägime, ei oska me ka tajuda antud asjade lubavusi ja nende kasutamise “tulu” enese jaoks…

Lisaks eelpool nimetatud ajaveebidele soovitan soojalt pilk heita ka näiteks Nele mõtetele sotsiaalsest meediast kui õpikeskkonnast…

Julia ajaveebist leidsin küllaltki julge ütluse: “We don’t have a choice on whether we DO social media, the question is how well we DO it” (Erik Qualman). Ühesõnaga, küsimus ei ole enam selles, kas me hakkame sotsiaalset meediat kasutama või mitte, vaid kuidas leida see vajalik enda jaoks ning enda koht selles uudses maailmas? Osalejate ajaveebe lugedes jäi küll mulje, et enamus teist näeb sotsiaalses meedias potentsiaali olla osake õpikeskkonnast.

Suur aitäh panustamast!

Pärast pikka konverentsinädalat Barcelonas, oleme jõudnud nii kaugele, et teha kokkuvõte olemasolevatest õpilepingutest.

Alustuseks peab tõdema, et õpilepingud andsid meile küllaltki hea ülevaate sellest, mida sellelt kursuselt oodatakse, mis on antud kursuse teema juures osalejatele oluline ning millistest teemadest soovitakse rohkem teada saada. Kõlama jäi õpivõrgustikega seotu, nagu näiteks, kuidas saavutada õpivõrgustiku edukas toimimine. Siinkohal pean hoiatama, et imevalemeid ja retsepte õpivõrgustike loomiseks ja edukaks toimimiseks meil anda ei ole. Iga võrgustik on omamoodi ning võrgustike toimimine sõltub eelkõige võrgustikes osalejatest. Väga meeldiv on tõdeda, et meie kursusel hakkab juba üsna aktiivne suhtlus vedu võtma, mis on üks oluline näitaja võrgustiku elujõulisusest.

On meeldiv tõdeda, et üsna suur osa osalejatest on üritanud õpilepingusse midagi kirja panna ja üsnagi edukalt. Kuigi, õpilepingutest peegeldub ka see fakt, kas leping on tehtud tegemise pärast või on tõesti aeg maha võetud ja püütud endaga dialoogi pidada: miks ma siin kursusel olen ja mida ma siit endaga kaasa soovin võtta. Siinkohal soovitan pilk heita näiteks Elyna, Kersti, Maarja ja Nele õpilepingutele (on veel teisigi asjalikke lepinguid).

Suurem osa õpilepinguid iseloomustabki nende üldsõnalisus. Näiteks tüüpiliseks ressursiks on arvuti ja internet. Arvuti ja internet on tänapäeval sama tähtsad, kui kraanivesi ning seetõttu arvan, et rääkida arvutist kui ressursist konkreetse õpieesmärgi saavutamiseks on liiga üldine ja ei anna enam selget pilti. Arvutiga annab ära teha miljon asja, aga tähtis on ju just see, et mis programme, teenuseid, vahendeid kasutatakse, kuidas neid omavahel seotakse jne. Rohkem peaks vast tähelepanu pöörama, et missugused on need vahendite lubavused, mida nähakse teatud tegevuste toetamiseks ning miks just need vahendid on olulised antud situatsioonis.

Vaadates õpilepingute eesmärke, hakkas silma püüd leida seoseid igapäeva töö ja kursusel plaanitud teadmiste omandamise vahel. Tegelikult  üks peamiseid õpilepingu eesmärke ongi oskus seostada oma õpinguid teiste tegevustega (magistritöö, õpetamine, jne.) ja vaadata kaugemasse tulevikku ning analüüsida oma arengut ja õppimisvajadusi.

Üllatav oli fakt, et enamusel kursusel osalejatest on üsna sarnased strateegiad (osalen aktiivselt kontaktpäevadel, teen kõik vajalikud ülesanded, õpin teistelt osalejatelt jne.), kuidas oma erinevaid eesmärke saavutada. See on üks hea näide koostatud õpilepingute üldsõnalisusest.

Samas, näha teisi osalejaid kui ressurssi oma eesmärkide saavutamiseks on väga hea näitaja s.t. et mitte õppejõud ei ole enam teadmiste edastamise keskpunktis vaid õppijad ise moodustavad teadmiste kogumi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oma “õpiprojekti” kirjapanek ja selle osade defineerimine nõuab aega ja praktiseerimist. Lahti mõtestada oma eesmärke ning nende põhjal hindamiskriteeriumite valimine tundub olevat kõige keerulisem. Üsna tihti on hindamiskriteeriumina välja toodud hea enesetunne, enda intuitsioon kui eesmärkide saavutamist tõendavad kriteeriumid. Kui leping on kirja pandud vaid endale, siis miks mitte, aga väljastpoolt seisjale on selliste kriteeriumite mõõtmine võimatu. Mõõdetavuse aspekt hindamiskriteeriumite juures tundub olevat kõige keerulisem. Kuidas ma ikkagi mõõdan seda, mida olen tahtnud saavutada…

Kuna õpileping on pidevalt arenev dokument, mida aeg-ajalt analüüsitakse ja täiendatakse vastavalt õpiprotsessile, siis esimese visandina on koostatud õpilepingud paljulubavad…Teeme kursuse lõpus tagasivaate õpilepingutele ja eks siis ole näha selgemini ka iga osaleja areng…