Kuu: oktoober 2011

Avatud kursuste nädala kokkuvõte

Teie postitusi lugedes jäi mulle silma, et “avatud kursus” on mõiste, mida võib mitut pidi mõista. Minu jaoks on kõige olulisemaks avatud kursuse omaduseks see, et kursusest osavõtt on kõigile soovijatele vaba. Samas osade teie jaoks tähendab avatud kursus eelkõige seda, et õppetöö toimub avatud keskkonnas ning õppematerjalid on avalikud. Tiina viitas oma postituses Tartu Ülikooli e-õppe ajakirjas ilmunud Marju Piiri artiklile, mis esitas heale kokkuvõtte avatud ja suletud õpikeskkonna eeliste/puuduste kohta.

Meeri kirjutas, et suurimaks probleemiks avatud kursustel on osalejate kaasamine:

Mulle isiklikult tundub, et osalejate aktiviseerimine ongi kõige keerulisem probleem. Tuge peaksid pakkuma mitte ainult kursuse loojad, vaid ka osalejad.

Ma olen ise ka mõelnud selle peale, kuidas kursuslasi aktiivsemalt teineteisega suhtlema saada. Ka siin kursusel toimus aktiivsem suhtlus esimestel nädalatel, kuid nüüd on kommenteerimine mõnevõrra vähenenud. Kui kaaslaste kommenteerimine moodustaks osa hindest, siis oleks jälle oht, et sisuliste kommentaaride kõrvale tekkivad ka lihtsalt kommentaarid kommenteerimise pärast. Äkki oleks üheks võimalikuks lahenduseks moodustada kursuse sees väiksemad alamrühmad, ning paluda neil oma kaaslaste postitustel iga nädal silma peal hoida ning võimalusel tagasisidet anda? Suuremal kursusel on ju selge, et osalejad kõike jälgida ei jõua ning põhitähelepanu saavad omale aktiivsemad kogukonna liikmed.

Veronika kirjutas, et avatud kursused ei sobi sugugi mitte kõigile:

Teisalt on naiivne arvata, et selline õppimine sobib igale sihtrühmale. Lähtuvalt sellest, et puuduvad piirid ja raamistik võib selline kursuse läbimine nõrgema enesejuhtimisvõimega inimese jaoks olla ülejõukäiv ja seega halba õpikogemust pakkuv.

Ehk oleks mõned osalejad ka meie kursusel aktiivsemad, kui nende kodutöid näeks vaid õppejõud? Ma kavatsen oma kevadisel digitaalsete õppematerjalide kursusel katseks pakkuda välja ka võimaluse kaitsta oma blogipostitused parooliga. See eeldaks õppejõult mingil kujul tagasiside andmist igale ülesandele, kuid samal ajal oleks õppijal suurem kindlus selle kohta, kas ta on ikka õigel teel.

Kersti oli skeptiline suure osalejate arvuga avatud kursuste suhtes:

Mida suurem on osalejate hulk, seda keerulisemaks muutub õpilaste õppetulemustele individuaalse tagasiside andmine. Samas öeldi juba ülesande postituses, võib avatud kursusele registreeruda igaüks ent mõnel juhul ei pruugi 1000 osalejat näidata kursuse populaarsust, kuna vaid pisike osa osalejatest on aktiivsed. Minu jaoks tekib siinkohal küsimus, kas mitte ei tõmmata sellega alla kursuse üldist kvaliteeti ning pärsitakse teiste osalejate õpivõimet?

Ma olen selle kriitikaga nõus. Mul on omal õppijana kogemus nii 20 osalejaga Mozilla EduCourse kui 200+ osalejaga Learning and Knowledge Analytics ’11 kursuselt. Suurel kursusel jäin ma pigem kõrvaltvaataja rolli. Samas piiratud osalejate arvuga kursusel olid osalejad huvide järgi väikestesse rühmadesse jagatud ning kursuse korraldajad jõudsid kõigile tagasisidet anda. Selle kursuse tulemusena valmiski esialgne nägemus EduFeedr keskkonnast. Eesti oludes muidugi avatud kursused nii suurt osalejate arvu ei saavuta.

Praktilise poole pealt palusin ma teil uurida, milliseid avatud kursuseid pakutakse P2PU, Wikiversity ja teiste kogukondade kaudu. P2PU kursuste seast tõid mõned teist välja Reinventing School kursuse. Lisaks kindla ajakavaga kursustele on P2PU keskkonnas ka vabamas vormis õpirühmad, mille hulgast te tõite välja Pencil Drawing ja Collaborative Lesson Planning grupid.

Varasem avatud kursusel osalemise kogemus oli olemas Meeril, kes oli osalenud Open University ja SEETA kursustel. Meeri tõi välja ka selle, et mitte kõik avatud kursused ei ole kindla ajakavaga ja õpikogukonnaga kursused. Näiteks Open University OpenLearn portaalis on üle 600 iseõppekursuse, mida saab endale sobival ajal ja sobivas tempos läbida.

Ma tahaksin teid igal juhul julgustada rahvusvahelistel avatud kursustel osalema. Üks lahendamata küsimus on see, kas ja kuidas saab üliõpilane sellisel kujul läbitud kursused ainepunktideks vormistada. Hea, kui see mõne reaalse juhtumi toel selgeks saaks…

Üheksas nädal: tehnoloogiad ja standardid

Kui eelmised teemad siin kursusel olid suhteliselt pedagoogilised, siis viimase blogimisülesande teema on natuke tehnilisem. Nimelt tuleb sel nädalal juttu õpikeskkondadega seotud õpitehnoloogia standarditest ning veeb 2.0 tehnoloogiatest.

Õpitehnoloogia standardite eesmärgiks on tagada see, et erinevad õppetöös kasutatavad keskkonnad oleksid võimelised omavahel kindlal kujul infot vahetama. Suur osa õpitehnoloogia standarditest on seotud eelkõige digitaalsete õppematerjalide koostamise, levitamise ja esitamisega. Nende standarditega tutvume kevadsemestril toimuval digitaalsete õppematerjalide kursusel. Sel nädalal mainime neid standardeid, mis selle kursuse teemadega kokku lähevad. Õpitehnoloogia standardite näol on tegemist keeruliste tehniliste dokumentidega, mille esmaseks sihtgrupiks on tarkvaraarendajad. Haridustehnoloogidena peaksite te omama ülevaadet sellest, millised standardid on olemas ning õpihaldussüsteemi ja muid vahendeid valides pöörama tähelepanu sellele, milliseid standardeid see vahend toetab.

Lisaks õpitehnoloogia standarditele tuleb siin postituses juttu erinevatest veeb 2.0 tehnoloogiatest, mida avatud ja hajutatud õpikeskkondade kokkupanekul kasutatakse. Neid võiksite te juba praktilisemalt uurida. Sel nädalal on ingliskeelsete teadusartiklite asemel pikk ajaveebipostitus, mis jätkub eraldi lehel.

Loe edasi “Üheksas nädal: tehnoloogiad ja standardid”

Veerandi lõpp

Selle nädala ülesannet andes unustasin ma ära, et praegu on koolides veerandi lõpp ja paras hullumaja. Teeme nii, et me pigistame 2…3 päevase hilinemise puhul silma kinni seekord. Ning järgmisel nädalal tuleb viimane sellel kujul blogimisülesanne. Nädalavahetusel postitan täpsema info selle kohta, mida me teilt lõpuks rühmatööna ootame.

Õpivõrgustikud: tagasivaade

Kõigepealt tahaks mainida, et lugedes teie postitusi, tabasin end pidevalt mõttelt, et tegelikult elame me väga huvitaval ajal, sest meil enamusel on kogemus, kuidas toimus õppimine enne tehnoloogia-ajastut ja nüüd on meil võimalus kogeda, kuidas meie õppimine ja teadmiste omandamine muutub; mil moel meie tegevused on toetatud ning vahendatud tehnoloogiaga. Siit saab üsna huvitavaid paralleele tõmmata ning uurida õpitegevusi väga mitmest vaatenurgast…

Silma jäi mõte, et ühelt poolt võime nimetada igasuguseid gruppe võrgustikeks, kuid samas kas need ikka on õpivõrgustikud nö kitsamas mõttes, s.t. et grupp, keda seob sarnane teema, sarnased probleemid ja õpieesmärgid? Osa teist vaatleb ka perekonda kui õpivõrgustikku. Mingis mõttes see ju on nii, kuid sellises võrgustikus ei ole me vast teadlikult püstitanud õpieesmärke…loomulikult õpime igal pool, igal ajal ning igasugune võrgustik toetab mingil määral, otseselt või kaudselt, meie arengut. Nagu Veronika väidab, tänapäeval tegelikult kaovad ära selged piirid, kust algab õppimine ja kus lõpeb…

Rääkides osalemisest või olles osake õpivõrgustikust, tekkis küsimus, kas on oluline, et õpivõrgustikus olemiseks peab kindlasti olema nö “two way” (kahepoolne) seos? Kas ma ei või olla passiivne sõlm võrgustikus, kes ainult võtab andmata midagi teadlikult tagasi? Ühelt poolt võib väita, et võrgustikus osalemiseks ei pea ilmtingimata olema aktiivne tegutseja ning Irena tähelepanek, et “Sageli ei pruugi me teadagi, kellega ja kellelt me uusi teadmisi ammutame” on üsna reaalne, sest nagu eespool öeldud, on üsna raske tõmmata selgeid piire võrgustikule. Kuid teisest küljest, võttes aluseks meie kursuse, siis on ju selgelt näha, kes annab võrgustikule rohkem lugedes erinevat kirjandust ja püüdes ka teemasse sügavuti minna ja kes natuke vähem. Nagu ikka, pakkus seegi nädal väga huvitavaid mõttekäike kui ka vähem põhjalikke postitusi. Aga eks seegi ole igaühe enda otsustada, kuidas ja kas hoida tasakaalus andja-saaja roll…

Ühe huvitava mõtte tõi välja Diana, kes käsitles õpivõrgustikku ökosüsteemi metafoorina “Ta nagu ökosüsteem, mis areneb ja koosneb tegevustest ja inimeste huvidest”.

Kaja, Irena, Kersti ja Meeri (ja ka mõned teised) näiteks rõhutavad, et sellised “ökosüsteemid” (võrgustikud) olid ka enne tehnoloogia pealetungi, kuigi toimisid teisel moel, sest puudus tehnoloogiline vahendaja. Meeri võtab kokku ka eel-tehnoloogiliste võrgustike tunnused “…vabatahtlikkus, soov koostöös õppida, motiveeritus, liikmete panustamine võrgustiku tegevusse”, mis võivad elujõulised olla ka tänapäeval, osalt kolides virtuaalsesse maailma.

Kuid kas mitte need samad tunnused ei kehti ka tehnoloogiaga vahendatud õpivõrgustikes?

Nüüd võimaldab tehnoloogia tuua võrgustikud hoopis teisele tasandile. Ja just läbi tehnoloogia (nagu Mari seda rõhutab) on võimalik muuta võrgustike piire, mis enne olid defineeritud füüsiliste barjääridega või situatsioonist tingitud grupiga (näiteks mingis programmis õppijad). Tehnoloogia aga võimaldab luua võrgustikke, mis ei seostu ühegi konkreetse teadlikult ja sunnitult loodud tegevuse või grupiga. Urmas lisab, toetudes S. Downes’le (2007), et selliseid võrgustikke aitab kujundada vaaternurkade mitmekesisus, osalejate sõltumatus, seostatus läbi vastastikusel mõjul loodud teadmise ning avatus läbi saamise-panustamise.

Siinkohal meenub hiljuti loetud D. Thomase ja J.S. Brown’i (2011) raamatust “A new culture of learning: Cultivating the imagination of a world of constant change” kirjeldus, kus algklassi poiss räägib oma õpikogemustet mängides. Tegemist oli mänguga, kus sai harjutada programmeerimist ning poisi jutu järgi tekkis tal nö võrgustik, kus ta hakkas suhtlema teistega teemadel, kuidas üht või teist nende poolt programmeeritud asja paremaks teha ning mida juurde tuua. See on hea näide, kuidas huvid ja soov asjaga tegeleda hoiavad võrgustikud elujõulised, hoolimata sellest, et tegemist võib olla esmapilgul väga erinevate inimestega nii vanuse, hobidu-huvide kui ka haridustaseme poolest, kuid neid kõiki ühendab mingi väljakutse, mingi huvi. Eks selliseid  näiteid on meil endalgi elust väga palju võtta.

Lisaks tahaks siinkohal ära tuua Triinu püsitatud küsimused, mis hetkel jäävad vastuseta, kuid kindlasti võtame järgmisel kontaktpäeval vaatluse alla:

  • “kas ja milliseid oskusi ning teadmisi omandame virtuaalses sotsiaalvõrgustikus, mida me reaalses sotsiaalvõrgustikus ei omanda?
  • kui õppimine kui protsess vajab sotsiaalset võrgustikku, siis mis on puudu virtuaalses õpikeskkonnas, et õppimine teinekord nii vaevaliselt tuleb?
  • millest/kellest sõltub õppija õpivõrgustiku kujunemine?”

ja Meeri lisab

  • millise lisaväärtuse annab virtuaalne õpivõrgustik?

Lugedes teie mõtteid, kerkis esile ka küsimus, kas võrgustikul peab olema koordinaator, keskne juhendaja. Kaja arvab, et võrgustikel puudub nö keskne juhendaja, võrgustiku keskpunkt (kui saab sellist üldse välja tuua), muutub pidevalt. Kuigi jah, kogemused ju näitavad, et tihtilugu on mõne võrgustiku eluiga ikkagi tingitud mõnest aktivistist, kes võrgustikku elujõulisena hoiab. Vastupidiselt Kajale, Liina arvab, et koordinaator peabki olema, kes haldab ja tagab võrgustiku toimimise. Tuleb välja, et kogemusi on erinevaid…sama kehtib ka meie kursuse kui õpivõrgustiku kohta. Oli neid, kes arvasid, et selle kursuse võrgustik on eriti hoogsalt tööle hakanud. Samas väidavad teised, et see on alles võrgustiku tekkimise algus. Loodan siiski südamest, et tegemist on mitte vaid kohustusest alustatud dialoogide ja diskussioonidega, et saada kirja arvestus, vaid et tõepoolest on ka huvi. Samas nõustun Meeri ja Veronikaga, et üks õige võrgustik tekib loomulikul teel, grupist enesest, mitte peale sunnitult ning samas on iseorganiseeruvad.

Minu tulevikuvisioon on selline, et õppimine toimubki ühel päeval peamiselt läbi võrgustike, kus seltskond töötab mingi probleemi või teema kallal. Läbi oma personaalse keskkonna osaleme võrgustikes, loome ja tarbime individuaalselt ja kogukondlikult. Õppejõud jäävad rohkem ja rohkem tahaplaanile olles pigem raamistiku organiseerijad ning tingimuste loojad.

Mari (ja ka mõned teised) püstitab küsimuse: “Mis aga saab õpivõrgustikust, mis on oma eesmärgi saavutanud? Isegi kui võrgustikku kuuluvad inimesed veel kokku saavad, suhtlevad ei ole see enam ju õpivõrgustik, vaid sotsiaalne võrgustik.”

Lõpetuseks tooksin välja Meeri postitusest Kalle Nurga mõtte, mis haakub eelpool esitatud mõttega „Mida ulatuslikum on inimese suhtlusvõrgustik, seda suuremad on tema võimalused edu saavutamiseks“. Õpivõrgustikust saab sotsiaalne võrgustik, muutub eesmärk, kasutegur ja võib-olla ka selle sõlmpunktid…

Aitäh panustamast ja kaasa mõtlemast!

Kaheksas nädal: avatud kursused

Oleme oma kursusega jõudnud kaheksanda nädala ning eelviimase sellisel kujul blogimisülesandeni.

Sellel nädalal tahame me teid panna mõtlema selle peale, kuidas õpetamist avatumaks muuta. Selle jaoks on mitmeid võimalusi, nagu näiteks õppematerjalide avalikult kättesaadavaks tegemine (laiemalt tuntud kui open educational resources, OER), avatud õpikeskkonna kasutamine, suurema otsustusvõimaluse andmine õppijale (õpilepingud) jne. Kõiki neid võib kokku võtta märksõna open educational practices alla.

Üheks näiteks sellistest praktikatest on avatud e-kursused (ingl k. massive open online course, MOOC). Esimeseks seda tüüpi kursuseks peetakse 2007. aasta sügisel toimunud David Wiley kursust Introduction to Open Education. Avatud kursusel võivad lisaks ametlikele osalejatele osaleda ka kõik huvilised väljapoolt. Viimasel paaril aastal on selliseid kursuseid hakatud pakkuma aina enam ning mõnele kursusele on registreerunud üle 1000 osaleja (kellest küll väike osa on aktiivsed). Üheks tuntumaks avatud kursuste portaaliks on Peer 2 Peer University. Eestis oleme me proovinud pakkuda ülikooli kursuseid avatult Vikiülikooli kaudu. Seni kõige õnnestunumaks avatud kursuse näiteks Eestis on 2009. aasta kevadel toimunud kursus Avatud õppematerjalide koostamine, kus oli umbes 15 ametlikule osalejale lisaks ka 15 vabatahtlikku osalejat Vikiülikooli kaudu (kellest osa jõudis ka lõpuni). Avatud kursustega sarnanevad ka Koolielu e-kursused ja õppimisüritused, millega liitumine on kõigile õpetajatele vaba, kuid õppetegevus ei ole päris avalik.

Selle nädala lugemismaterjali soovitame valida järgmiste artiklite hulgast:

Couros (2010) ja Leinonen et al (2009) tutvustavad oma artiklites kahte avatud kursust korralduslikust ja pedagoogilisest poolest. Fini (2009) artikkel annab ühe avatud kursuse näitel ülevaate vahenditest, mida kasutatakse avatud kursuse läbiviimiseks. Terje, minu ja Mart Laanpere artikkel käsitleb probleeme avatud kursuse läbiviimisel ning võrdleb võimalikke lahendusi kolme kursuse näitel.

Selle nädala ülesandel on praktiline ja teoreetiline pool. Praktiliseks ülesandeks on tutvuda sellega, milliseid avatud kursuseid ja õpiprojekte pakutakse P2PU, Mooc.ca ja Wikiversity (ingliskeelne, eestikeelne) keskkonnas. Kas leidsite pakutu hulgast midagi endale huvipakkuvat?

Teoreetilise osana ootame teie mõtteid lugemiseks valitud artikli põhjal. Kuidas te saaks oma õpetamist avatumaks muuta (õppematerjalid, võimalus igal inimesel osaleda, kodutööde ja diskussioonide avalikustamine jne.)? Milliseid võimalusi avatud kursused loovad ja milliseid probleeme kaasa toovad? Millistes olukordades avatus ei sobi?

Ootame teie postitusi pühapäevaks 23. oktoobriks.

Personaalsed õpikeskkonnad: tagasivaade

Kuna see on mulle südamelähedane teema, siis pakkus see nädal vähemalt mulle nii mõndagi huvipakkuvat, näiteks Veronika, Kaja, Triinu, Anneli, ja mõnede teiste postitused kui ka filosoofiline mõtisklus antud teemal Urmase poolt.

Nagu teie postitustest selgus, on üks võimalus vaadata personaalset õpikeskkonda kui tehniliste vahendite kogumikku. Samas toob see kaasa ka uue mõtlemise õppimises…personaalsus, kontroll ja vastutus oma õppimise eest, mis ju tegelikult võib toimuda ka ilma tehnilise abita. Personaalse õpikeskkonna mõiste olulisus on just esile kerkinud tänu sellele, et tehnoloogia areng on toonud vahendid, mida suudavad ja oskavad kontrollida ja hallata inimesed ise, ilma et peaks läbi kolmandate isikute suhtlema; oskavad luua võrgustikke, alustada diskussioone, luua koostöös materjale jne. Seega on meie keskkonnad pidevas muutumises vastavalt meie vajadustele. Siinkohal meenub ütlus filmist “The departed”: “I don’t want to be a product of my environment, but I want my environment to be a product of me“, mis väga hästi haakub personaalse õpikeskkonna mõistega…

Nii mõnestki postitusest jäi silma mõte, et tegelikult oma magsitriõpingute raames ei saa te päris ise oma keskkonda kujundada. Näitena võib tuua siin wordpressi kui peale surutud vahend sellel kursusel. Olen selle väitega täiesti nõus. Kuigi me siin justkui propageerime õppija initsiatiivi võtta kontroll ja vastutus oma õppimise ja keskkonna eest, aga samas nõuame ka teatud vahendite kasutamist. Ühelt poolt on see tingitud vajadusest näidata kätte algus (oleme ju kõik erineva kogemustee pagasiga) ning alternatiivseid võimalusi, mida tehnoloogia õppimise kontekstis pakub. Lihtsalt tundmatus kohas vette viskamine ei pruugi ka päris õige lahendus olla s.t. liikuda ühest äärmusest teise. Kõigepealt peaks tutvust tegema võimalike alternatiividega ning edaspidi neid oma äranägemise järgi oskuslikult ja eesmärgipäraselt kasutada. On ju eriti keeruline neil, kes tulevad taas õppima üle pika aja. Seetõttu ongi Urmase püstitatud küsimus õigustatud: “Personaalse õpikeskkonna loomisel tekib minul küsimus, kui palju mingeid vahendeid on üldse vaja, nii et nad ei muutuks asjaks iseeneses vaid aitaks õppimisele kaasa?” Ja vastust teab siin vaid iga õppija ise…

Teisest küljest formaalses hariduses ei saagi hetkel täiesti personaalse keskkonna lähenemise peale üle minna, sest tegelikult vaja sellisel juhul suuremaid ümberkorraldusi. Räägime me ju tegelikult siin uuest õppimise kultuurist…

Seitsmes nädal: õpivõrgustikud

Seekord mõtiskleme teemal: mis on võrgustik ning mis teeb ühest võrgustikust õpivõrgustiku…

Suhtevõrgustikest ja sotsiaalsetest võrgustikest on räägitud juba ammu, kuid õpivõrgustik on saanud populaarseks tänu veebi pidevale arengule ja sotsiaalse meedia levikule. Mitmed tehnoloogilised vahendid võimaldavad tänapäeval luua erinevaid võrgustikke inimestega, kes asuvad geograafiliselt üksteisest kaugel. Üks nendest on õpivõrgustik. Nii nagu personaalne õpikeskkond, nii võib öelda ka, et õpivõrgustik on eksisteerinud juba ammu, kuid ilma tehnoloogilise abita. Kuid just tehnoloogia on see, mis muudab õpivõrgustiku mõistet, selle olemust ja ulatust.

Õpivõrgustikke käsitletakse kui ühte uue õppimiskultuuri vältimatut osa. Õpetaja ei ole enam see, kes teadmisi jagab, vaid õppimine toimub erinevates võrgustikes kollektiivselt, õpitakse üksteiselt.

Seda nädalat võiks teemasse sissejuhatuseks alustada siit – lühiessee inimestevahelistest sidemetest võrgustikes. Peab tunnistama, et ülevaatlik materjal õpivõrgustike kohta eesti keeles kahjuks puudub.

Selle nädala tegevused oleme plaaninud üsna “mõtisklevad” ja “arutlevad” kombineerides oma kogemusi ja arusaamu kirjandusest leituga:

Seega, mõtiskle:

  • mida tähendab sinu jaoks mõiste “(õpi)võrgustik”? Mis on need tunnused, mis on omased (õpi)võrgustikele?
  • millised on sinu isiklikud kogemused (õpi)võrgustikega? Kuidas need on toetanud sinu eesmärke, tegevusi, enesearengut? Mis on sinu jaoks olnud positiivset, mis negatiivset?
  • “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud” kursus kui üks potentsiaalne arenev õpivõrgustik?

Inglise keelset lisalugemist leiab kursuse ajaveebist lugemismaterjali lehelt.

Tegusat nädalat!

e-Portfoolio nädala kokkuvõte

e-Portfoolio nädalal tutvusite te e-portfoolio eesmärkidega ning koostamise vahenditega. Haridustehnoloogide jaoks polnud see teema päris uus, sest sisseastumiseks pidite te koostama oma e-portfooliod. Siis kasutas enamus teist erinevaid kodulehekülje koostamise keskkondi oma e-portfoolio kokkupanekuks.

Kõige enam eelistasite te e-portfoolio koostamiseks lihtsaid kodulehekülje koostamise vahendeid nagu Weebly (Piret, Liina, Stina, Kaja), Google Sites (Urmas, Irena, Daily) ja Edicy (Anneli, Veronika). Meeri kasutas oma e-portfoolio tegemiseks PBworks wikit ning Triinu WordPress ajaveebi. Spetsiaalset e-portfoolio tarkvara kasutas oma portfoolio esitamisel ainult Diana, kelle portfolio valmis Mahara keskkonnas. Täpselt sama jäi mulle silma ka eelmisel aastal. Levinud vahendeid portfoolio tegemiseks eelistatakse seetõttu, et nendega ollakse juba tuttavad, need on kasutajasõbralikud ning võimaldavad oma portfooliot isikupäraselt kujundada. Daily tõi välja, et Google Sites keskkonnas on ka spetsiaalsed mallid e-portfoolio koostamiseks.

Spetsiaalsetel e-portfoolio koostamise keskkondadel on siiski mitmeid eeliseid kodulehe koostamise vahendite ees. Veronika ja Stina kirjutasid, et e-portfoolio vahend peaks võimaldama luua erinevatele sihtgruppidele erinevaid vaateid. E-portfoolio keskkondade juures on see üheks tüüpfunktsionaalsuseks. Etlin ja Irena tõstatasid privaatsuse probleemi e-portfooliote juures. Spetsiaalse e-portfoolio vahendid pakuvad portfoolio vaatele ka unikaalse aadressi, mida saab ainult portfoolio sihtgrupiga jagada. Privaatsuse koha pealt tasub eristada e-portfooliot ja CV’d – täpne sünnikuupäev, kodune aadress või mobiiltelefoni number ei ole teie pädevusi näitavas e-portfoolios oluline.

Üks eelis spetsiaalsete e-portfoolio vahendite juures on see, et need toetavad standardeid, mis võimaldavad ühes keskkonnas alustatud portfooliot hiljem teise portfoolio keskkonda üle kanda. Õppija peaks saama oma portfoolio kaasa võtta, kui ta vahetab õppeasutust. Samuti on see väga oluline elukestvas õppes, kuna tänased noored võivad e-portfooliot kasutada aastakümneid. e-Portfoolio standardid on veel kujunemisjärgus ning mitte kõik vahendid ei toeta neid täies ulatuses. De facto standardiks võib hetkel pidada LEAP2A spetsifikatsiooni.

Anneli ja Mari tõid välja, et portfoolioks võib pidada ka teie magistriõppe ajaveebe. Ma ise arvan, et nende ajaveebide puhul on üks oluline erinevus portfooliost. Kui portfoolio sisaldab valikut parematest töödest, siis ajaveebis on kõik postitused läbi aastate.

Mitmetes teie hulgast tekitas küsimusi see, kuidas oma portfoolios pädevusi näidata. Ma arvan, et hea näitena haridustehnoloogiliste pädevuste esitamisest võib välja tuua Veronika, Anneli ja Urmase e-portfooliod. Veronika on iga pädevuse juurde lisanud ka lühikese enesereflektsiooni või viited pädevuse omamist tõendavatele artefaktidele.

Meil on hetkel haridustehnoloogia keskuses käsil DigiMina projekt, mille raames valmib keskkond haridustehnoloogiliste pädevuste hindamiseks. See võimaldab õpetajatel enesehinnagu, testide ja partnerhinnangu kaudu hinnata oma haridustehnoloogilisi pädevusi. Pädevustesti läbijad saavad oma pädevusprofiili, mille saab soovi korral avaldada ning linkida oma e-portfooliosse.

Lisaks oma haridustehnoloogilistele portfooliotele viitasid mõned teie hulgast ka oma teistele portfooliotele. Elo on EKA’s õppides koostanud päris mitmekülgse disainiportfoolio ning Triinu viitas oma disainiportfooliole ja paarile varasemale õpiportfooliole.

Veel viitamisest

Viitamine on akadeemilises maailmas oluline aspekt, mida kindlasti peab järgima. Vaadates teie postitusi on selgunud, et eraldi koolitus/kursus on hädavajalik…

Nüüd aga üks enamlevinud eksimus:

Allikate, artiklite, linkide panemine postituse lõppu, aga tekstis pole ühtegi märget, kus neid allikaid on kasutatud. S.t. et tihtipeale on kopeeritud üks lõik ja pandud postitusse ilma viiteta. Reegel on aga see, et kui kuskilt on midagi kopeeritud kas siis sõna-sõnalt või vaid mõte, alati tuleb panna ka postitusse selle lõigu järele konkreetne viide. Näiteks:

Personaalsed õpikeskkonnad on muutumas väga populaarseks. “Personaalsed õpikeskkonnad on dünaamiliselt ja pidevalt muutuvad keskkonnad, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetkevajadustest.” (Väljataga, Pata & Priidik, 2009, lk 23).

Selle näite puhul on võetud sõna-sõnalt lause Tiigrihüppe käsiraamatust ja see tähendab, et see lause tuleb panna jutumärkidesse ning lause järele, kust see lause on võetud (koos lehekülje numbriga, kui on olemas). Kui lause ei ole kopeeritud sõna-sõnalt, siis ei pea panema jutumärkidesse ja lause lõppu tuleb panna vaid viide (ilma lk numbrita). Postituse lõppu aga tuleb lisada korrektselt vormistatud allikas (kusjuures on olemas omad reeglid iga punkti, koma ja kursiivis esitatud pealkirjade kohta):

Kasutatud kirjandus

Väljataga, T., Pata, K. & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (Toim.), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11-28). Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut.

Loomulikult võib kasutada varianti, kus postituse lõppu pannakse näiteks midagi sellist, et mõtteid aitasid korrastada järgmised allikad ja siis näiteks artikli pealkiri, mis on juba lingina esitatud (nagu mõned teist kasutavad). Aga sellisel juhul ei tohi teie tekstist läbi kumada, et olete kasutanud antud allikaid väga otseselt.

Äärmisel juhul võib postitusse panna ka kopeeritud teksti järele veebilehe aadressi, kust antud mõte on võetud. See on vastuvõetav ajaveebides, kuid mitte magistritöös.

Mõned teist on nüüd maininud, et ehk on parem üldse mitte midagi veebist võtta nö kindluse mõttes. See variant ei ole ka vastuvõetav, sest tegelikult ikka ootame teilt oma mõtete kombineerimist erinevate allikatega.

Milleks see nii oluline on? Üks asi on kursuse arvestuse saamiseks kopeerimine, mis võib mõnel edukalt läbi minna, teine asi on, kui tegelik materjali omanik selle avastab ja kopeerijaga ühendust võtab…ajaveebid on meil ju avalikud. Lisaks ei saa kuidagi magistritööd kaitstud, kui ei ole korrektselt viidatud ja miks mitte selle praktikaga varakult algust teha.

Oleme nõus, et meil instituudis puudub hetkel korralik juhend eesti keeles koos näidetega. Püüame selle vea ruttu parandada ning pakkuda ka sellealast koolitust. Küll aga on hulgaliselt näiteid ja materjali inglise keeles (vt Hansu postitust kodutööde kvaliteedist).

Kui teil tekib kahtlusi, kuidas viiteid ja kasutatud allikaid korrektselt vormistada, siis võtke julgesti meiega ühendust. Siin on praegu koht end uuesti kurssi viia kopeerimise ja viitamise reeglitega.

Kuues nädal: personaalsed õpikeskkonnad

Eelmisel nädalal seoses sotsiaalmeedia teemaga läksid juba mõtted iseenesest personaalse õpikeskkonna mõistele. Tundub, et nii mõnedki meist tajuvad sotsiaalmeedia pealetulekuga võimalust ise olla oma keskkonna peremees ja kujundada see just selliseks nagu endale meeldib.

Seega, sellel nädalal vaatame lähemalt antud hetkel haridustehnoloogia valdkonnas väga populaarseks muutunud kontseptsiooni “personaalsed õpikeskkonnad”. Kuna tegemist on mõnes mõttes uue mõistega, siis ei ole veel välja kujunenud väga selget arusaama, mis on personaalne õpikeskkond. Mõned väidavad, et igal õppijal on olnud personaalne õpikeskkond ja on ka edaspidi, mis kõik sõltub sellest, millisena õppija oma keskkonda tajub. Teised väidavad, et termin “personaalne õpikeskkond” peaks viitama vaid tehnoloogiliste vahendite kogumile…

Heida pilk selle nädala kirjandusele personaalsetest õpikeskkondadest ning mõtiskle, mis on sinu jaoks personaalne õpikeskkond. Kuidas sa tajud oma personaalset õpikeskkonda oma magistriõpingute raames. Kas see on teistsugune võrreldes sinu varasemate õpingutega? Millistest osadest see koosneb, milliseid vahendeid (inimesed, raamatud, spetsiaalsed programmid jne.) see sisaldab? Põhjenda, miks on sinu keskkond just selline? Mil määral on see keskkond sinu koostatud ning mil määral on see nö peale surutud (näiteks pean kasutama IVA, kuna mingil kursusel on see keskne vahend)? Kindlasti tuleb kasuks näiteks oma personaalse keskkonna visualiseerimine näidates ära komponendid ja nende omavahelised seosed.

Tuletan meelde, et postitused peaksid olema analüütilised ja reflekteerivad sisaldades viiteid vastavale kirjandusele ning endiselt ootame korrektset viitamist.

Personaalse õpikeskkonna teemaga seotud postitusi ootame hiljemalt 9. oktoobri südaööks.