Lugedes teie eesmärke ning kuidas te nendeni plaanite jõuda, jõudsin järjekordselt järeldusele, et täiskasvanud õppijatel on väga erinevad huvid ning motivatsioon. Juba see fakt, et meil on grupis õpetajaid lasteaiast kuni ülikooli kontekstini välja, kaitseväelasi, noorsootöötajaid, disainereid ja personaliga tegelevaid inimesi viitab sellele, et ühesugust, kõigile sobivat kursust ei ole võimalik luua. Keegi teist mainis Mardi sõnu, et õpetamine on vägivaldne tegevus. Olen seda meelt, et ülikoolis peaks see olema võimalikult kaugel vägivaldsusest ning õppijatel peaks olema võimalus ise valida, mida ja kuidas. Üritan seda siin kursusel järgida nii palju kui organisatsiooni ehk siis ülikoolipoolsed hetkenõudmised seda võimaldavad.
Nagu kursuse nimigi ütleb, siis on ju peamine eesmärk ikkagi teada saada midagi õpiekskkondadest ja õpivõrgustikest oma kontekstis nagu paljud teist mainisid. Täiesti mõistilik. Mind aga üllatasid väga positiivselt need teemad ja eesmärgid, mis olid seotud oma enda õppimisest arusaamisega ja selle muutmise vajadusega. Dairi eesmärgiks on “Võrrelda varasema kogemuse ja uuemaaja lähenemisviise…“, Aivi soov on mõista “...kuidas tekitada enda ümber kiiresti produktiivset õpikeskkonda“, Peeter näiteks mainib, et “Mida ja kuidas me peaksime õppima, see on minu jaoks peamine küsimus” ning Tuuli soov on “…õppimisharjumuste muutus ja sellega kohanemine veebipõhiste õpivõrgustike vahendusel õppides…Leida eeskätt enese jaoks sobilikud metoodikad ja vahendid, mis aitavad vajadusel muuta väljakujunenud õpiharjumusi“. Need on tegelikult tänapäeval väga olulised eesmärgid ja tõsised väljakutsed.
Kõikjal räägitakse, et õppimine s.t. see, kuidas omandame uusi teadmisi, kogume informatsiooni, on tänu tehnoloogiale ja digitaliseerimisele muutunud. Me kõik peame pidevalt kohanema, muutma ning kohandama oma vaatenurki, arusaamu, väärtuseid…enam ei piisa sellest, et oleme oma valdkonnaga seotud teadmisi uuendanud ning täiendanud, vaid peame ka kogema “ümberkujundavat” õpikogemust (ingl. k. transformative learning), ehk siis läbi õpikogemuse hakkame nägema ning mõistma asju teise nurga alt, teistmoodi. Üheks heaks näiteks on siinkohal tudengite tüüpiline nö “õpimüüt”, mida olen aastate jooksul õppejõuna kogenud. Tullakse ikka selle arusaamisega, et õppejõud annab edasi kõik vajaliku teadmise ning tudengid kõik “võtavad” selle kellegi poolt “valmistatud teadmise” omaks.
Nagu kogemus on näidanud, on esimesed “lepingud” ikka üsna üldsõnalised ning pealiskaudsed, aga alustuseks head. Esimesel korral ei saagi need väga detailsed olla. Detailsus lisandub õpiprojekti läbiviimise käigus. Küll aga soovitan ühel hetkel üle vaadata, kas ei oleks mõistlik siin ja seal mõned aspektid detailsemaks muuta. “Kasutan internetti” ei anna väga head ülevaadet strateegiatest ning tegevustest. Siinkohal võiks paralleeli tuua näiteks toiduga. Vajan toitu energia saamiseks, aga mis toitu täpsemalt ja kuidas? Meie tegevused on ju tõenäoliselt arvutitega seotud ning see ei ole enam midagi uut. Olulisem on see, mis tarkvara kasutades ning kuidas me ikkagi oma eesmärkideni jõuame. Teiseks tasub mõelda eesmärkide mõõdetavuse peale. Mis on see tõendusmaterjal, mis ütleb mulle, et nüüd olen jõudnud sinna, kuhu tahtsin minna. Olen nõus, et tihtipeale ei saagi seda sõnadega väljendada. Mõne isikliku õpiprojekti juures on oluline just tunne, et olen edasi liikunud; olen kogenud midagi, mis paneb mind asju teistmoodi vaatama, aga konkreetsetesse, teistele arusaadavatessse sõnadesse on seda võimatu panna.
Ning lõpetuseks tahan välja tuua Peetri mõtted “sotsiaalsuse”, “sõprade” ja jagamise kohta sotsiaalmeedias: “…sisutu arutelu ja ajaraiskamine. Märkamatult on analüüs asendunud arvamusega, arvustus hinnanguga, kuni ei viitsita enam isegi tärne panna…Internet on nagu hunnik joonistuspaberit ja palju pliiatseid, aga mitte ühtegi kustukummi“. Mida teie arvate?
Peetri tsiteering võtab veebimaailma edukalt kokku. Kui see on tõesti Peetri enda mõeldud lause, tuleks see ülesmärkida, et edaspidiselt oroginaalautorile korrektselt viidata.