Kuu: november 2013

Kõigeapealt tahaks ära mainida selle, kui huvitav oli uurida osalejate erinevaid e-portfoolioid. Need olid mõnusalt lihtsad ja selged, kergesti navigeeritavad ja arusaadavad, kujunduse poole pealt stiilselt tagasihoidlikud ja puhtad ning sisu poolest rikkad. Nende hulgast leiab terve rida väga häid näiteid demonstreerimiseks.

Mulle jäi mulje, et suurem osa teist on nõus sellega, et õpetajal võiks olla üks oma isiklik portfoolio, mida kasutada ka atesteerimisel. Julia mõtte “…et e-portfoolio on pigem loominguline tegevus mis suunatud õpetaja enesearengule. Kas võib loovus olla väljastpoolt hinnatud? Kas on see võimalik ühise vormi ja sisu hindamiskriteeriumite puudumisel?” võtame viimasel kontaktpäeval arutlusteemade hulka.

Aga nagu Tiina mainib, et “Oleks mul taipu olnud eelneva 5 aasta jooksul portfooliot pidada (saab ju seadistada nii, et seda keegi peale minu ei näe), oleks atesteerimiseks valmistumine valutu olnud“, siis selles on tegelikult iva sees. Ei pea ju olema portfoolio kogu aeg avalik kõigile, aga mõte koguda kokku ning kuskil salvestada tehtud tööd ja tegemised koos mõtisklustega väärib kindlasti kaalumist. Mine tea, millal ja kus seda võib vaja minna ning siis saab vajadusel kiiresti ühe portfoolio kokku panna. Ja siinkohal annab ju digitaalne tehnoloogia meeletult ruumi loovuseks, oma tegemiste ja saavutuste kogumiseks ning digitaalse jälje salvestamiseks.

Siit edasi minnes Dairi püstitatud küsimuse juurde “…jääb minu jaoks siiski selgusetuks, milline võiks olla e-portfoolio struktuuriliselt, mis vastaks kõige paremini oma arengu ja pädevuste tõendamiseks. Mida e-portfoolios peaks kindlasti kajastama. Tehnoloogilises mõttes on e-portfoolio personaalne veebileht, mille abil oma imagot digitaalse jalajäljena kujundaja ning mis peaksid andma positiivse kuvandi tööandjale kui ka töövõtjale“. Portfoolio struktuur oleneb üsna palju sellest, mis on portfoolio eesmärk ning missuguseid pädevusi soovime demonstreerida. Tegelikult juba portfoolio disain, kokkupanek, selle struktuur ütlevad väga palju inimese ning tema võimalike pädevuste kohta. Siinkohal on väga keeruline anda ühist retsepti, milline peaks olema ühe portfoolio struktuur. Eks e-portfoolio juures kehtib sama vana mõte – KISS (keep it simple and stupid) – lihtsus ja selgus.

Ja selge on see, et “…et e-portfoolio kavandamine on nagu Tallinna linn mis ei saa kunagi valmis ning mida tuleb pärast uue pädevuse omandamist ja uue eesmärgi püstitamisel järkjärguliselt täiendada” (Dairi). Julia mõte siduda e-portfoolio ajateljega on siinkohal vägagi asjakohane.

Minu jaoks portfoolio juures on ikkagi kõige olulisem see fakt, et inimene võtab ette oma tegemised ja saavutused, analüüsib, mõtiskleb ning teeb edasisi plaane nagu Aivi välja toob …aitab muuta meid teadlikuks oma pädevustest ja oskustest, et me oskaks teha teadlikke edasiõppimise ja karjäärivalikuid. Ning miks mitte harjutada juba õpilasi selles suunas arenema.

Ja lõpetuseks Kristeli püstitatud küsimus “…kas see, mida olen tahtnud portfoolioga välja näidata ka tõesti sealt välja paistab? Kas see, mis välja paistab on õige (üle paisutatud või liiga vähene)?“, mis peaks meil kogu aeg teadlikult mõttes olema kui koostame oma portfoolioid…

Suured tänud jagamast ning panustamast!

Käisin ka teie ajaveebides korjel 🙂 nagu Tiina seda nii vahvalt nimetab. Leidsin väga tõsiseid ja põhjalikke kogemuste jagamisi, nagu näiteks Vaiko, Tuuli, Dairi, Aivi ja veel mõned ning vähem informatiivsemaid postitusi. Loodan, et üksteise kogemustest leiate nii mõndagi, mida katsetada ning ise järgi proovida (näiteks Kärdi vajadus leida midagi bookmarkide ja kasutajanimede haldamiseks), sest nimekiri teie poolt mainitud erinevatest tehnoloogiatest on tegelikult pikk ja muljetavaldav. Leidsin üllatusega, et Julia juba mainis alternativeto.net teenust. Minul on näiteks proovimata veel Pocket. Olen just see, kes kogu aeg leiab midagi ja tahab oma leiud salvestada, et siis hiljem neid uurida ehk siis tegelen ka aktiivselt Aivi mainitud rotlusega :). Või siis IFTTT, millest olen kuulnud, aga ei ole siiani leidnud motivatsiooni seda tõsiselt katsetada või siis Skitch või Viber. Igatahes tänud jagamast!

Kui nüüd oma kogemusi jagada, siis minu elu on kõvasti mugavamaks teinud juba eelmine kord mainitud 1Password salasõnade haldamiseks. Lisaks on kasutusel Toggle aja mõõtmiseks ning tööajatabelite täitmiseks (Eesti oma leiutis). Alguses võttis selle kasutajaliidesest arusaamine natuke aega, aga üldkokkuvõttes täitsa hea võimalus saada ülevaade, mis tegevusi on tehtud ja kui palju aega nende peale kulutatud. Hoogsalt olen kasutanud ka MarsEdit ajaveebipostituste tegemiseks ning NetNewsWire uudisvoogude kogumiseks. Parim leid on aga Scrivener artiklite ja tekstide kirjutamiseks, mis on väga hea alternatiiv Mac’i peale mitte nii hästi toimiv Word. Ja kindlasti üks inglise-eesti/eesti-inglise sõnaraamat. Tööalaselt on meil Doodle, Googledocs ja Flashmeeting (videokonverentside jaoks) väga tihedas kasutuses.

Ja kas pole Aivil õigus? “Sellepärast ma mõtlengi nüüd, et kui palju lihtsam on valida sobivaid vahendeid, kui on aimu sellest, kuhu internetimaailm teel on.”

Tuleb välja, et suurema osa teist on esimesel semestril tegelenud nö oma personaalse õpikeskkonna kujundamisega ning mis peamine, kui neid nüüd võrrelda, siis on väga selge, et need on väga erinevad olenemata sellest, et suurem osa teist osaleb samadel loengutel. Tundub ju täiesti võimatu, et ülikool, kool, õpetaja jne. loob oma õppijatele “personaalse õpikeskkonna”. Seetõttu ei taha Üllega esimese hooga nõustuda, et “Lisaks oma personaalsele õpikeskkonnale kasutavad õppijad ka õppejõu poolt loodud personaalset õpikeskkonda ning jälgivad kaasõppijate õpikeskkondi“. Ma kaldun arvama, et õppejõu poolt loodud keskkonda ei ole vast kõige õigem nii nimetada. Rääkimata veel sellest, et tegelikult on meie personaalsed keskkonnad pidevas muutumises. See tuleb väga ilmekalt ka välja sellest, et teie esimesel kontaktpäeval kirja pandud personaalsed õpikeskkonnad on natuke teistmoodi, kui need, mis personaalsete õpikeskkondade nädala postitustest võib välja lugeda. Ma olen palunud väga mitmetel inimestel kõigepealt kirjeldada nende personaalset keskkonda üldises mõttes, viitamata mõnele konkreetsele tegevusele, õpiprojektile, programmile ning siis hiljem kirjeldada personaalset keskkonda mingi spetsiifilise tegevuse jaoks. Alati tuleb välja see, et see viimane erineb sellest üldisest üsna suurel määral…

Kuna nii palju on uusi võimalusi just tehnoloogia poole pealt, siis nagu Kadi ja Peeter väidavad, et tegelikult liigne hulk uusi vahendeid tekitab segadust ning puudub selge ülevaade, rääkimata mitmetest kontodest ja nende meelespidamistest. Tiina toob siin väga värvikalt välja olulise aspekti, et: “…digitaalse maastiku metakeeled võivad võtta nii võhmale, et õpisisuga tegelemise ajaks väsib inimene masinast“. 🙂

Siit tulebki välja see puudujääk, mida mainiti juba esimestes postitustes, et nö oma keskkonna loomist ei õpeta keegi ning tundub, et suurim probleem on selle õige koostamine ning haldamine. On täiesti arusaadav, et tekitab segadust, kui erinevad õppejõud kasutavad erinevaid vahendeid. Ühest küljest on see taotuslik, sest see annab teile kui haridustehnoloogidele ning informaatika õpetajatele võimaluse erinevaid vahendeid ise läbi proovida. Teisest küljest, miks peaksid õppejõudki olema sunnitud kasutama ühte pealesurutud vahendit? Erkkil on siinkohal õigus, et “see pidev kontrollimine on tüütu ning läheb sellest personaalsest ning ühtsest paketist kaugele. Kui see saaks lahendatud, oleme astunud suure sammu millegi isikliku ning tõeliselt kaasava lahenduse lävele“. On keegi huvitatud lahendama seda probleemi oma magistritöös?

Seega peaks minu arust näiteks kasvõi see kursus olema koht, kus me jagame üksteisega oma kogemusi, mis töötab ja mis ei tööta ning miks. Peetril on õigus, et “Personaalne õpikeskkond ei tähenda, et kõik tuleb omal välja mõelda…Ei ole vaja igaühel eraldi hakata jalgratast leiutama“. Tihtipeale on aga nii, et inimene ei oskagi midagi tahta, et mõni oma tegevustest kiiremini ning kergemini tehtud saaks, sest ta ei ole teadlik võimalustest või nagu Tiina värvikalt ütleb, “energiat kokkuhoidvatest õpihõlbustitest” :). Aivil on õigus, et “Tehnoloogia ja kasutaja areng on vastastikuses sõltuvuses ning veeb kui keskkond pidevas muutumises. Nii on inimesed, kes kujundavad oma personaalset õpikeskkonda just need, kes teavad pisut paremini, missugune see keskkond peaks olema ning õppevahendite areng toimub samm-sammult“. Ei oska muud soovitada kui vaid, et peame ise otsima, proovima, katsetama ning otsusele jõudma, kas see mõni konkreetne vahend toetab minu õppimist ning mil määral ning kuidas ma seda hallata suudan. See on näide uuest olulisest pädevusest ilma milleta me enam väga hästi hakkama ei saa.

Rääkides siin enda kogemustest, siis Mac’le on kontode haldamiseks 1Password, mis võimaldab salvestada kõik kontod ja salasõnad ning need on peidetud ühe “master” salasõna taha. Loomulikult eeldab see, et ühel hetkel on kõik URL’d koos kasutajanime ja salasõnaga sinna nö “vahendisse” sisestatud, et neid siis vajadusel kergesti kasutada. Oma kogemusele baseerudes olen aga tähele pannud, et see tegevus lükkub kogu aeg edasi…Hetkel kiire, küll pärast teen ja lõpuks jäävad ikka need tegemata. See kehtib ka kõigi teiste tegevuste kohta, mis on seotud mõne vahendi töösse seadmisega (näiteks allikate sisestamine Endnote’i, et vajadusel see kiiresti artiklisse saada jne.). Tegelikult tähendab see ju endale sobiva ning efektiivselt töötava keskkonna loomist. Nagu Aivi mainib, et “Selge on, et inimesed lähtuvad oma isiklikest vajadustest ja kombineerivad – samas nõuab see teadlikkust erinevatest vahenditest ning nende oma vajadustele vastavaks konfigureerimise oskust. Arvan, et enamik inimesi siiski ei proovi läbi mitmeid vahendeid, pigem jäädakse esimese (või teise) valiku juurde ning siis kiristatakse vaikselt hambaid, kui see ei vasta tegelikule vajadusele“. Kas ei tule tuttav ette? 🙂

Mis mind aga isiklikult eriti huvitas, oli see, kas ja kuidas te tajute õppimise muutumist. Väga paljud sellest juttu ei teinud, kuid Tiina ja Dairi on mõned tähelepanekud kirja pannud. Dairi tunnistab, et “…on muutunud õppimisstiil, sest eelnevalt ei pidanud õpitud sellises mahus reflekteerima ja materjal oli õppejõudude poolt määratud seega toetusin suuresti klassikalisele õpistiilile, kuid nüüd pannakse just rõhku iseseisvale seoste otsimisele ja õpitulemuste reflekteerimisele. Seega minu personaalne õpikeskkond on liikunud klassikalisest sotsiaal-konstruktivistliku õpimudeli suunas“. Ja siinkohal toob ta hea näite muutustest: “…täna oli harukordne võimalus olla 4 tundi elektrita ning seetõttu kogu õpitoiming kandunud hilisõhtusse“… Tiina lisab, et “Minu praegune, magistriõppe personaalne õpikeskkond on täiesti erinev varasemate õpiharjumustega võrreldes. Esiteks – see on muutunud väga arvutikeskseks…Ajaplaneerimine ja -kasutus on teine aspekt, mis varasemast õppimisstiilist erineb. Mõtted paigutuvad failidesse ja ootavad seal hetke, millal nendega tööle hakatakse…tajun sedagi, kuidas HTM2013 on hakanud mudeldama mu teisi, kooli- ja ülikooliväliseid töid“. Kas pole nii?

Seekord lõpetaks Kristeli väga hea mõttega, kus rõhutaksin, et personaalne “õpikeskkond on pigem kuidagi vajadusest juhuslikult sündinud ja täienenud”…

Tänud neile, kes viitsisid kaasa mõtelda ning panustada!