Meie kursuse esimene kahenädalane teema keskendub haridustehnoloogia ajaloole. Esimene nädal on teil lugemismaterjalidega tutvumiseks ja nende põhjal blogipostituse tegemiseks ning teine nädal kursusekaaslaste postituste lugemiseks ja kommenteerimiseks.
Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.
Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:
- arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
- arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
- veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
- e-õpe (ingl e-learning)
- tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)
Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.
Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.
Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.
Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-maili, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.
Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.
Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.
Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).
Arvutite õppetöös kasutamise esimestest sammudest Eestis annab kõige parema ülevaate Hariduse tehnoloogiakompass, milles on avaldatud eraldi peatükk Tiigrihüppe ajaloost (Roonemaa, 2022).
Esimese teema lugemismaterjalid
Otsustasin loengus mainitud viiele artiklile lisada veel ühe, nii et kokku on teil esimeses teemas võimalik valida kuue artikli vahel.
Kõige varasemat perioodi käsitleb Benjamin (1988), kes annab oma artiklis ülevaate õpetamismasinatest alates 1866 kuni 1960ndateni. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.
Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.
Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1
Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx
Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.
Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890
Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409
Haridustehnoloogia värskemast ajaloost annab ülevaate Weller (2018), kes keskendub aastatele 1998–2018. Lisaks sellele artiklile on Weller (2020) avaldanud ka põhjaliku raamatu 25 aastast haridustehnoloogias.
Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech
Ülesanne
Teie ülesandeks on valida lugemiseks üks kuuest eelpool viidatud artiklist ning kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestage artikliga tutvumisele ja postitusele kuni 8 tundi.
Tooge välja olulisem loetud artiklist. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.
Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama nädala lõpuks (15.09). Teise nädala jätame kursusekaaslaste postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks. Arvestage selle jaoks kuni 3 tundi aega.
Ligipääs lugemismaterjalidele
Üldjuhul on pääseb teadusartiklitele ligi TLÜ Akadeemilise Raamatukogukaudu või on need täiesti avalikud. Kahe siin postituses viidatud allika ametlikud versioonid ei ole ka TLÜ raamatukogu kaudu kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Tegin nende teiega jagamiseks eraldi Google Drive kausta, mille ligipääsud on saadetud. Panin sinna kausta ka ülejäänud selle teema lugemisvalikus olevad artiklid, et saaksite need ühest kohast mugavalt kätte.
Viited
Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890
Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.
Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning[Doktoritöö, Australian National University]. http://hdl.handle.net/1885/8370
Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights[Doktoritöö, Aalto University School of Art and Design]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9
Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral [Doktoritöö, Tartu Ülikool]. http://hdl.handle.net/10062/1067
Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1
O’Reilly, T. (2005, 30. september). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html
Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7
Roonemaa, H. (2022). Tiigrihüpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/tiigrihupe/
Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409
Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech
Weller, M. (2020). 25 Years of Ed Tech. AU Press. https://doi.org/10.15215/aupress/9781771993050.01
