oktoober 2024 – Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe

Haridustehnoloogia ajaloo teema kokkuvõte

Jõudsin lõpuks esimese sisulise teema kokkuvõtteni. Tänaseks on haridustehnoloogia ajaloo teemal postituse teinud 29 kursuslast.

Haridustehnoloogia varasemat ajalugu tutvustav Molnar (1997) on igal aastal populaarne valik, sel korral otsustas selle kasuks 9 kursuslast. Tooksin nendest postitustest esile Kati kokkuvõtte artiklist. Alina viitas oma postituses huvitavale artiklile PLATO süsteemi kohta (Cope & Kalantzis, 2023). Kelly postitus suunas mind uurima lisa virtuaalreaalsuse ajaloo kohta (vt kommentaari). Kärolini postitus ajendas mind otsima lisamaterjali õpetamismasinate kohta ning leidsin 1960. a dokumentaalfilmi “Teaching Machines and Programmed Learning”.

Sama perioodi käsitles ka Nicholson (2007) artikkel, mille põhjal tegid postituse näiteks Daniel ja Marje.

Kaks artiklit keskendus distantsõppe ajaloole. Pedagoogilisema vaate pakkus Anderson ja Dron (2011), mille valis 4 kursuslast. Tõstaksin selle artikli põhjal tehtud postitustest esile Galina kodutöö. Madleeni postitus juhtis mind otsima samade autorite uuemaid artikleid ning sattusin Dron ja Anderson (2023) peale, kus nad vaatavad tagasi 2011 välja pakutud kolmele distantsõppe põlvkonnale (pakkudes nendele uued nimetused) ja toovad välja kolm hetkel esilekerkivat pedagoogilist lähenemist (vt kommentaar).

Teine distantsõppe ajaloole keskenduv artikkel oli Sumner (2000), millest tegi kokkuvõtte Viktoria.

Kõige populaarsemaks valikuks oli 20 aastat haridustehnoloogia ajalugu kokku võttev Weller (2018), mille põhjal esitas kodutöö 11 kursuslast. Selle artikli kohta tegi kõige põhjalikuma kokkuvõtte Piret, kuid head olid ka näiteks Debi, Nele ja Eriku postitused.

Ma olen väga rahul sellega, kui aktiivselt te kursusekaaslaste postitusi kommenteerisite ning enda postituse alla jäetud kommentaaridele vastasite. Kokku oli selle teema all 116 kommentaari, kõige rohkem Madleeni postituse juures. Ma ei ole kõigil aastatel nii detailselt kommentaaride üle arvestust pidanud, kuid mul on tunne, et sellist hulka kommentaare ei ole kunagi varem ühe teema all olnud. Eelmine sügis oli haridustehnoloogia ajaloo teemas 50 kommentaari.

Õpimärkide väljaandmisel olin ma natuke keerulises seisus. Ühelt poolt tundus mulle, et postitused on mõnevõrra vähem põhjalikud kui eelmisel aastal, kuid samas oli paljudes postitustes midagi originaalset. Samuti mõjutas positiivselt see, kui sisuliselt te kommentaariaruteludes osalesite. Lõpuks otsustasin ma anda sel korral välja 18 kuldset ja 11 tavalist õpimärki.

Kasutatud allikad

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Cope, B., & Kalantzis, M. (2023). A little history of e-learning: finding new ways to learn in the PLATO computer education system, 1959–1976. History of Education, 52(6), 905–936. https://doi.org/10.1080/0046760X.2022.2141353

Dron, J., & Anderson, T. (2023). Pedagogical Paradigms in Open and Distance Education. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 147–163). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_9

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Kokkuvõte õpilepingutest

Sel aastal võttis kokkuvõtete kirjutamise ja õpimärkide saatmise juurde jõudmine kahe välisreisi tõttu kauem aega, kui eelmistel aastatel. Olen nüüd vaadanud kriitilise pilguga läbi teie õpilepingud ja saadan välja esimesed õpimärgid. Kõik 31 kursuslast on praeguse seisuga ajaveebi üles seadnud, kuid kahel on veel õpileping puudu. Sel korral jagunesid õpimärgid suhteliselt võrdselt – 15 kursuslast saavad õpilepingu eest kuldse õpimärgi ning 14 kursuslast tavalise õpimärgi. Õpimärgi saamist mõjutas see, kui detailselt õpilepingu erinevad osad olid läbi mõeldud ning kui selgelt esitatud. Mõned head näited teie õpilepingutest avaldamise järjekorras: Kelly, Galina, Meeli, Daniel, Piret ja Enely. Originaalse lähenemisena jäi mulle silma Ivar, kes lubas hakata kord kuus õpilepingu järgmimisest kokkuvõtet tegema.

Traditsiooniliselt olen ma üritanud igal aastal õpilepingute kokkuvõttes esitada ka märksõnapilve teiele huvipakkuvate teemade ja eesmärkide kohta. Otsustasin sel aastal esmakordselt kasutada selle koostamiseks tehisintellekti abi. Esialgne plaan oli koondada kõik teie õpilepingute postitused ühte faili ning anda see seejärel ChatGPT’le analüüsimiseks. Etteantud aadressidelt veebilehtede sisu Google Docsi salvestamiseks proovisin kasutada Zapier teenust, kuid kõigi 29 aadressi salvestamise seadistamine osutus liiga töömahukaks. Seetõttu otsustasin anda ChatGPT’le analüüsimiseks otse teie posituse aadressi järgmisel kujul promptiga koos veebiaadressiga (URL):

Esita üliõpilase huvid õpilepingu sektsioonide "Teema" ja "Eesmärgid" põhjal ühises loetelus lühikeste märksõnadena eesti keeles: URL

Kopeerisin iga üliõpilase huvid tabelisse (kokku 225 rida) ning koostasin selle põhjal WordArt abil sõnapilve. Võrreldes varasemate aastate märksõnapilvedega (2023, 2020, 2018, 2016) on siin erineva sõnastusega huvisid rohkem. Viimase kahe kokkuvõttega võrreldes on märksõnapilves tagasi näiteks e-portfoolio teema.

Oma 2018. aasta õpilepingute kokkuvõttes kirjutasin ma ka õpilepingute meetodi taustast ja viitasin selle kohta kirjutatud raamatutele ning mõnedele teadusartiklitele. Soovitan huvi korral sellega tutvuda.

Tuleme õpilepingute juurde uuesti tagasi kursuse lõpus, kui kirjutame nende põhjal enesehinnangu ja refleksiooni. Selle jaoks on oluline, et õpilepingus oleks hästi läbi mõeldud hindamiskriteeriumid.

Neljas teema: võrgustatud õpe

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
Suhete loomiseks on võetud aega.
Õppimine on kontektist sõltuv.
Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile neli lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Kolmas ja neljas artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Kolmas artikkel on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu, ülejäänud on avalikud.

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootan teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

Kolmas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kolmandas teemas jõuame me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna (ingl personal learning environment, PLE) mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna pakkus Stephen Downes 2005. aastal välja e-õpe 2.0 mõiste. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Sel korral ootan teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

Nagu te selle kursuse ülesehitusest aru saate, on minu vaadet õpikeskkondadele mõjutanud olulisel määral just personaalsete õpikeskkondade lähenemine. Personaalse ja avatud õpikeskkondade teemal pakun teile valikuks viis artiklit, millest kaks on siin kursusel uued.

Wilson et al. (2007) toovad oma artiklis välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning õppija rollile. Torres Kompen et al. (2019) võtab kokku läbi mitmete aastate toimunud personaalsete õpikeskkondade katsetused kõrghariduses. Dabbagh ja Castaneda (2020) vaatavad personaalset õpikeskkonda elukestva õppe vahendina. Kõige värskem artikkel on Attwell (2021) poolt, kes vaatab tagasi PLE liikumise ajaloole ja arutleb tuleviku üle.

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Esimene ja kolmas artikkel on avalikud, ülejäänud on kättesaadavad TLÜ akadeemilise raamatukogu ja meie kursuse Google Drive kausta kaudu.

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Coggle) või diagrams.net.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.