Võrgustatud õppe teema kokkuvõte

Teen kokkuvõtte võrgustatud õppe teemast ja saadan välja õpimärgid. Sarnaselt kolmanda teemaga on praeguse seisuga on selles teemas postituse teinud 19 kursuslast.

Kõige rohkem valisite te selle teema artiklitest lugemiseks Networked Learning Editorial Collective (2021). Selle artikli kokkuvõtte sidusid oma arvamusega hästi Krista ja Juho, väga põhjaliku kokkuvõtte artiklist tegi Veronika. Mariann viitas oma postituses lisaks täiendavatele allikatele ning Monika sidus artiklis loetu oma varasema bakalaureusetööga.

Teiseks üldiseks võrgustatud õppe mõistet käsitlevaks artikliks oli Hodgson ja McConnell (2019). Selle kohta tegid head postitused Helen ja Katerina. Heleni postituse all on selle kursuse kõige aktiivsem arutelu (11 kommentaari!) ning Katerina tegi joonise sellest, kuidas informaatikaõpetaja õppekaval toimib võrgustatud õpe.

Couros (2010) artikkel tutvustas meie kursusele sarnaneva ülesehitusega kursust. Selle artikli kohta tegid head postitused Pamela, Karmen ja Triin. Teistest natuke keerulisem lugemine oli Goodyear (2005), mille kokkuvõtetest tõstan ma esile Katrini postituse.

Paari postituse juures tekkis mul tunne, et postituse fookus oli pigem üldiselt veebiõppel või distantsõppel. Rõhutan üle, et võrgustatud õppe puhul on olulisel kohal õppijate vahel toimiv võrgustik ning tehnolooga tuleb alles selle järel.

Ühe huvitava detailina juhin ma tähelepanu Juho postitusele, kus sel korral oli välja toodud ka DALL·E 3 abil pildi genereerimiseks kasutatud prompt. Samuti kasutas oma postituses tehnisintellekti Mariann, kes tõi välja vestluse Bing chatiga. Ma arvan, et sellisel kujul tehisintellekti kasutamine teemade paremaks mõistmiseks kursuse sees on hea, kuid ma pole kindel sellisest tehisintellekti kasutamisest magistritööde juures. Selle kohta meil ei ole veel ühtset praktikat kujunenud instituudi sees.

Praegu selles teemas välja saadetud õpimärkidest 11 olid kuldsed. Kel on veel mõni esimese nelja teema postitustest tegemata, võib selle julgelt ära teha. Vaatan enne 16.12 kontakttundi teie blogid uuesti üle ning saadan vahepeal tehtud postituste eest õpimärgid.

Kasutatud allikad

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim.), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Personaalsete õpikeskkondade teema kokkuvõte

Teen kokkuvõtte personaalsete õpikeskkondade teemast ja saadan välja õpimärgid. Praeguse seisuga on selles teemas postituse teinud 19 kursuslast.

Artiklitest oli sel korral kõige populaarsem valik Wilson et al. (2007), mille kokkuvõtetest tõstaksin ma esile Heleni ja Karmeni postitused. Aktiivset arutelu kommentaarides tekitas teis Torres Kompen et al. (2019) artikkel, mille kokkuvõtetest tooksin ma välja Katrini, Juho ja Krista postitused. Väljataga ja Laanpere (2010) artiklit luges ka mitu üliõpilast, kuid selle artikli postitustes arutelu ei tekkinud. Kõige põhjalikuma postituse selle artikli kohta tegi Triin.

Teistest artiklitest vähem valisite te lugemiseks uuemaid uuringuid. Dabbagh ja Castaneda, (2020) artiklist annab hea kokkuvõtte Pamela postitus, aktiivne kommentaariarutelu oli Katerina ja Olga postituste all. Attwell (2021) artikli kokkuvõtetest toon ma välja Marianni postituse.

Lisaks minu poolt sel aastal viidatud artiklitele tegi Ellina kokkuvõtte ka ühest varasematel aastatel selle teema all välja pakutud artiklist (Dalsgaard, 2006).

Selle teema juures oli eraldi ülesandeks teha oma personaalse õpikeskkonna skeem. Tooksin siit näidetena välja Katrini, Krista, Karmeni, Katerina ja Olga skeemid. Juho esitas oma postituses praeguse ja ideaalse personaalse õpikeskkonna skeemi ning Pamela võrdles enda personaalset õpikeskkonda praegu ja kolm aastat tagasi.

Tänan teid kaasa mõtlemast personaalsete õpikeskkondade teemal. Otsustasin sel korral välja saata 11 kuldset õpimärki.

Kasutatud allikad

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2). https://old.eurodl.org/?p=archives&year=2006&halfyear=2&..&article=228

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Valikteema: digitaalsed õpimärgid

Vastavalt eile tunnis lubatule postitan veel ühe valikteema digitaalsete õpimärkide kohta. Algselt oli digitaalsete õpimärkide (ingl open badges) tehnoloogia taga Mozilla Foundation, mis koordineerib samanimelise veebibrauseri arendust ja mitmeid avatud initsiatiive ja tarkvaraprojekte. Eeltööd algasid 2010. aastal, Open Badges spetsifikatsioon avaldati 2012 ning tehnoloogia jõudis laiemasse kasutusse 2013 (vt ajalugu). 2014 ja 2015 toimus rahvusvaheline teaduskonverentsi töötuba International Workshop on Open Badges in Education, neist esimene Tallinnas (vt OBIE 2014 ja OBIE 2015 kogumikud ning OBIE 2014 videod). Alates 2016. aastast võttis Open Badges tehnoloogia eestvedamise üle mitmete õpitehnoloogia spetsifikatsioonide taga olev organisatsioon 1EdTech

Hea lühiülevaate õpimärkide tehnoloogiast annab allolev video.

Haridustehnoloogia magistriõppes oleme me katsetanud digitaalseid õpimärke alates 2014. aastast. Meie katsetustest annab kõige parema ülevaate Põldoja et al. (2016) artikkel, mis on ka üheks selle teema lugemissoovituseks. Samuti on digitaalsetest õpimärkidest koostatud mitmed magistritööd, mille hulgast ma tõstaks esile Treibold (2017) uuringu õpimärkide kasutamisest kujundaval hindamisel ning Tammai (2022) uuringu õpimärkide kasutamisest noortespordis.

Teadusartiklitest otsustasin ma selles teemas valikuna välja pakkuda kuus.

Kaks enamviidatud artiklit õpimärkide teemal on Ahn et al. (2014) ning Devedžić ja Jovanović (2015), mis selgitavad õpimärkide olemust ning ootust selle suhtes, kuidas nende laialdasem rakendamine võimaldab haridussüsteemi muuta. Ahn et al. (2014) on natuke rohkem avatusele orienteeritud ning Devedžić ja Jovanović (2015) keskenduvad erinevate osapoolte vaatele (õppijad, õppejõud, õppeasutused, tööandjad) ja väljakutsetele seoses õpimärkide kasutuselevõtuga.

Clements et al. (2020) annab praktilised juhised õpimärkide süsteemi loomiseks ja kasutuselevõtuks kursusel. Põldoja et al. (2016) kirjeldavad samuti õpimärkide süsteemi ühel konkreetsel kursusel läbi kolme aasta ning pakuvad välja disainimustrid, millest lähtuda õpimärgisüsteemide kavandamisel.

Kaks viimast artiklid on värsked uuringud õpimärkide kohta. Cheng et al. (2023) uuring keskendub sellele, kuidas õpimärkide kasutamine toetab õppijate eesmärkide püstitamist, enesetõhusust ja eneseregulatsiooni. Randall ja West (2022) uurisid, kuidas USA ühe osariigi koolidirektorid suhtuvad tööandjatena digitaalsetesse õpimärkidesse õpetajate tööle kandideerimisel.

Teie ülesandeks on tutvuda materjalidega, valida üks artikkel ning kirjutada selle põhjal blogipostitus. Lisage juurde ka mõtted õpimärkide kasutamise kohta meie kursusel ning rakendusvõimalustest teie oma õpetamises.

Esimene ja kolmas artikkel kasutatud allikate all on avalikud, ülejäänud on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin artiklid ka kursuse Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Ahn, J., Pellicone, A., & Butler, B. S. (2014). Open badges for education: what are the implications at the intersection of open systems and badging? Research in Learning Technology, 22, 1–13. https://doi.org/10.3402/rlt.v22.23563

Cheng, Z., Wang, H., Zhu, X., West, R. E., Zhang, Z., & Xu, Q. (2023). Open badges support goal setting and self-efficacy but not self-regulation in a hybrid learning environment. Computers & Education, 197, Artikkel 104744. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2023.104744

Clements, K., West, R. E., & Hunsaker, E. (2020). Getting Started With Open Badges and Open Microcredentials. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(1), 153–171. https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i1.4529

Devedžić, V., & Jovanović, J. (2015). Developing Open Badges: a comprehensive approach. Educational Technology Research & Development, 63(4), 603–620. https://doi.org/10.1007/s11423-015-9388-3

Põldoja, H., Jürgens, P., & Laanpere, M. (2016). Design Patterns for Badge Systems in Higher Education. D. K. W. Chiu, I. Marenzi, U. Nanni, M. Spaniol, & M. Temperini (toim.), Advances in Web-Based Learning – ICWL 2016 (lk 40–49). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-47440-3_5

Randall, D. L., & West, R. E. (2022). Who cares about open badges? An examination of principals’ perceptions of the usefulness of teacher open badges in the United States. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 37(1), 65–83. https://doi.org/10.1080/02680513.2020.1752166

Tammai, M. (2022). Õpimärkide kasutamine kujundavas hindamises noortespordis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/qIAvWRN0b5

Treibold, T. (2017). Õpimärkide rakendamine kujundaval hindamisel üldhariduskoolis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/wxhc9F3vwN

Valikteema: nutikad õpikeskkonnad

Neljas valikteema nutikatest õpikeskkondadest (ingl smart learning environments) on siin kursusel esimest korda. Haridustehnoloogia teadlaste seas tõusis nutikate õpikeskkondade teema oluliseks eelmise kümnendi keskel. Alates 2014. aastast ilmub ajakiri Smart Learning Environments ning samast aastast toimub ka International Conference on Smart Learning Environments (ICSLE), mida korraldab International Association of Smart Learning Environments.

Erinevad teadlased on nutikaid õpikeskkondi defineerinud erinevalt. Koper (2014) järgi on nutikad õpikeskkonnad füüsilised keskkonnad, mis on rikastatud digitaalsete kontekstitundlike ja kohanduvate seadmetega toetamaks paremat ja kiiremat õppimist. Spector (2014) järgi on nutikatel õpikeskkondadel 10 lubavust (ingl affordance), mis jagunevad vajalikeks (efektiivne, tõhus, skaleeritav, autonoomne), väga soovitatavateks (kaasahaarav, paindlik, adaptiivne, personaliseeritud) ja tõenäolisteks (suhtlusel põhinev, reflektsiooni toetav, innovatiivne, iseorganiseeruv). Nutikad õpikeskkonnad on tihedalt seotud kolmanda valikteemana välja pakutud personaliseeritud õppega – selleks, et me saaksime õppimist andmepõhiselt personaliseerida peab õpikeskkond olema nutikas.

Selles teemas pakun ma teile valikuks viis teadusartiklit.

Esimesed kaks artiklit (Spector, 2014; Koper, 2014) pärinevad Smart Learning Environments ajakirja avanumbrist ning aitavad mõista nutikate õpikeskkondade olemust. Spector (2014) keskendub nutikate õpikeskkondade 10 lubavusele ning Koper (2014) arutleb selle üle, millistele tingimustele peab vastama nutikas õpikeskkond ja mis on digiseadmete roll õpikeskkonnas. Muuhulgas pakub Koper välja inimese õppimisliidese mõiste (ingl human learning interface, HLI) ja selle erinevad liigid, kuid teised teadlased ei ole seda lähenemist hiljem oluliselt edasi arendanud.

Kolmas artikkel Kinshuk et al. (2016) selgitab, millised muudatused inimeste õppimises (informaalse õppimise tähtsuse kasv, õppijate eelteadmiste erinevuse kasv) sunnivad meid üle minema nutikatele õpikeskkondadele. Autorid kirjeldavad nutikate õpikeskkondade olulisi tunnuseid (kontekstiteadlikkus; suurandmed ja õpianalüütika; autonoomsus ja adaptiivsus), ning nendega kaasnevaid pedagoogilisi (mikro-sotsiaalsed interaktsioonid, hindamine, reaalajas sekkumine) ja tehnilisi (ümberpööratud klassiruum, MOOCid, mängustatud õpe, liitreaalsus ja virtuaalreaalsus, žestipõhine õpe, hariduslikud robotid) uuendusi. Samuti pakutakse välja olulised tulevikusuunad (elukestev profileerimine, meeskonnas õpetamine, kompetentsipõhine hindamine, haridus kui teenus, haridussüsteemi ümberkujundamine). Artikli kaasautor Nian-Shing Chen on andnud ka intervjuu selle artikli teemadel.

Neljas artikkel Tabuenca et al. (2021) on kirjanduse analüüs nutikate õpikeskkondade alastest uuringutest. Artikkel annab 68 teadusartikli põhjal ülevaate nutikate õpikeskkondade lubavustest, info kogumiseks kasutatud tehnoloogiatest, andmetöötlustehnoloogiatest, õppimisel kasutatud tehnoloogiatest ja pedagoogilistest lähenemistest. Analüüsi tulemusena on autorite jaoks nutikate õpikeskkondade neli põhikomponenti: (1) osapooled (õppijad, õpetajad, jne), (2) ruum (füüsiline ja virtuaalne keskkond, kus õppimine toimub), (3) süsteem (andmekogumine ja õpianalüütika) ja (4) vahendid ja tehnoloogiad, mida õppimisel kasutatakse. Samuti on see artikkel hea näide selle kohta, kuidas süstemaatilist kirjanduse analüüsi esitada.

Viimane väljapakutud artikkel on eelmistega võrreldes natuke provotseeriv. Dron (2018) pakub välja, et nutikate õpikeskkondade paremaks mõistmiseks peame me selgeks tegema ka selle, mida me mõistame mitte-nutikate (autor kasutab otse mõistet stupid) õpikeskkondade all. Dron eristab pehmeid ja kõvasid tehnoloogiaid. Pehmed tehnoloogiad pakuvad paindlikku õppimist, kõvad tehnoloogiad rangelt ette-kavandatud õppimist. Autor arutleb selle üle, kuivõrd nutikad on traditsioonilised füüsilised ja virtuaalsed õpikeskkonnad ning pakub välja, kuidas kujundada formaalhariduses mitte-rumalaid õpikeskkondi.

Teie ülesandeks on valida pakutud viie teadusartikli hulgast üks ning kirjutada selle põhjal nutikate õpikeskkondade üle arutlev postitus. Neli artiklit on avalikud ning üks kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin kõik ka kursuse Google Drive kausta.

Kokku ootan ma teilt siin kursusel kahe valikteema valimist, aga soovi korral võite võtta ka rohkem valikteemasid.

Kasutatud allikad

Dron, J. (2018). Smart learning environments, and not so smart learning environments: a systems view. Smart Learning Environments, 5(1), 25. https://doi.org/10.1186/s40561-018-0075-9

Kinshuk, Chen, N.-S., Cheng, I.-L., & Chew, S. W. (2016). Evolution Is not enough: Revolutionizing Current Learning Environments to Smart Learning Environments. International Journal of Artificial Intelligence in Education, 26(2), 561–581. https://doi.org/10.1007/s40593-016-0108-x

Koper, R. (2014). Conditions for effective smart learning environments. Smart Learning Environments, 1(1), Artikkel 5. https://doi.org/10.1186/s40561-014-0005-4

Spector, J. M. (2014). Conceptualizing the emerging field of smart learning environments. Smart Learning Environments, 1(1), Artikkel 2. https://doi.org/10.1186/s40561-014-0002-7

Tabuenca, B., Serrano-Iglesias, S., Martín, A. C., Villa-Torrano, C., Dimitriadis, Y., Asensio-Pérez, J. I., Alario-Hoyos, C., Gómez-Sánchez, E., Bote-Lorenzo, M. L., Martínez-Monés, A., & Kloos, C. D. (2021). Affordances and Core Functions of Smart Learning Environments: A Systematic Literature Review. IEEE Transactions on Learning Technologies, 14(2), 129–145. https://doi.org/10.1109/tlt.2021.3067946

Valikteema: personaliseeritud õpe

Kolmas valikteema õpikeskkondade kursusel on personaliseeritud õpe. Eestis on personaliseeritud õppe toetamine toodud ühe tegevusena välja Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 (Haridus- ja Teadusministeerium, 2021), mille järgi õppe tulemuslikkuse suurendamiseks tuleb “arendada ja kasutada õppetöös digilahendusi kui haridusuuenduste tööriistu, mis võimaldavad õpet, sh õppimist toetavat hindamist mitmekesistada ja personaliseerida”.

Kõige parema eestikeelse ülevaate sellest teemast annab Hariduse tehnoloogiakompassi personaliseeritud õppe peatükk (Tammets, 2020). Samuti pidas Kairit sel teemal veebiseminari. Sel kevadel kaitsti haridustehnoloogia õppekaval magistritöö, mis keskendus personaliseeritud õppe kavandamise raamistikule (Toomla, 2023). Soovitan teemakohastest teadusartiklitest ülevaate saamiseks selle magistritöö kirjanduse analüüsi peatükiga tutvumist.

Sel korral olen ma teile teadusartiklitest välja valinud kolm:

Walkington, C., & Bernacki, M. L. (2020). Appraising research on personalized learning: Definitions, theoretical alignment, advancements, and future directions. Journal of Research on Technology in Education, 52(3), 235–252. https://doi.org/10.1080/15391523.2020.1747757

Shemshack, A., Kinshuk, & Spector, J. M. (2021). A comprehensive analysis of personalized learning components. Journal of Computers in Education, 8(4), 485–503. https://doi.org/10.1007/s40692-021-00188-7

Peng, H., Ma, S., & Spector, J. M. (2019). Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment. Smart Learning Environments, 6, Artikkel 9. https://doi.org/10.1186/s40561-019-0089-y

Walkington ja Bernacki (2020) kirjutavad toimetajatena sissejuhatuse personaliseeritud õppe teemalisele ajakirja erinumbrile ning võtavad oma artiklis kokku personaliseeritud õppe definitsioonid, aluseks olevad õppimisteooriad, aktuaalsed uurimisteemad ning võimalikud tulevikusuunad, mida personaliseeritud õppe alal uurida. See artikkel on heaks sissejuhatuseks teemasse.

Shemshack et al. (2021) analüüsivad enda artiklis personaliseeritud õppe komponente, milleks nende järgi on õpistiilid, kognitiivsed stiilid, eneseregulatsioon ja enesejuhitud õppimine ning paindlik tempo. Samuti kirjeldavad nad personaliseeritud õppe toetamiseks mõeldud vahendeid nagu nutikad õpikeskkonnad, intelligentsed tuutorsüsteemid, õpianalüütika vahendid ning kantavad seadmed.

Peng et al. (2019) artikkel on eelmisest kahest natuke tehnilisem ning arutleb adaptiivsest personaliseeritud õppest nutikates õpikeskkondades. Selle artikli eriliseks väärtuseks on joonised, mille abil autorid oma arutluskäiku illustreerivad. Personaliseeritud õppimise juures on olulisel kohal andmete põhjal langetatavad otsused ning autorid eristavad siin kahte lähenemisviisi: andmete poolt juhitud (ingl data-driven) ja andmetele tuginev (ingl data-informed) otsustamine. Artikli tulemusena jõuavad autorid selleni, kuidas pakkuda personaliseeritud õppe korral õppematerjale ja õpiteid.

Personaliseeritud õpe aitab toetada erinevate võimete, huvide ja vajadustega õppijaid. Õpikeskkonnad peavad võimaldama personaliseeritud õppe pakkumiseks salvestada õpianalüütikat õppija tegevuse kohta ning teha selle põhjal otsuseid. Kuidas hoida personaliseeritud õppe puhul tasakaalu õppija eneseregulatsiooni (nt õpilepingud) ja andmete põhjal tehisintellekti poolt langetatud otsuste vahel? Mil määral on personaliseeritud õpe võimalik avatud õpikeskkonnas, kus õppija ei pruugi olla sisse logitud ning puuduvad terviklikud õpianalüütika lahendused? Millised ohud võivad kaasneda andmete poolt juhitud otsustamisega (vt blogipostitus)?

Teie ülesandeks on valida pakutud kolme teadusartikli hulgast üks ning kirjutada selle põhjal personaliseeritud õppe üle arutlev postitus. Kaks artiklit on avalikud ning üks kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin kõik ka Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Haridus- ja Teadusministeerium. (2021). Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/1._haridusvaldkonna_arengukava_2035_kinnitatud_11.11.21.pdf

Peng, H., Ma, S., & Spector, J. M. (2019). Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment. Smart Learning Environments, 6, Artikkel 9. https://doi.org/10.1186/s40561-019-0089-y

Shemshack, A., Kinshuk, & Spector, J. M. (2021). A comprehensive analysis of personalized learning components. Journal of Computers in Education, 8(4), 485–503. https://doi.org/10.1007/s40692-021-00188-7

Tammets, K. (2020). Personaliseeritud õpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/

Toomla, K. (2023). Raamistik personaliseeritud õppe kavandamiseks nüüdisaegse õpikäsituse kontekstis. [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/tYR2VtlTqg

Walkington, C., & Bernacki, M. L. (2020). Appraising research on personalized learning: Definitions, theoretical alignment, advancements, and future directions. Journal of Research on Technology in Education, 52(3), 235–252. https://doi.org/10.1080/15391523.2020.1747757

Valikteema: e-portfooliod

Valikteemade väljasaamine on kahjuks aega võtnud. Teiseks minu poolt välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod. Ma soovin, et me võtaks instituudis senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindmise. Seetõttu katsetasime me 2021. aastal e-portfoolio rakendusvõimalusi erinevatel kursustel. Kokkuvõte meie katsetustest on esitatud aruandes “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

Üldistest e-portfooliot olemust tutvustavatest artiklitest valisin ma teie jaoks välja Jenson ja Treuer (2014). Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Teiseks soovitatud artikliks on Song (2021) uuring selle kohta, kuidas õppijad e-portfooliot tajuvad. Tehnilise poole pealt olen ma seni e-portfoolio jaoks kasutanud eelõige ajaveebe ning seetõttu keskendub kolmas valitud lugemismaterjalidest just ajaveebide kasutamisele kunstiportfoolio jaoks (Lu, 2007). Neljas artikkel on selle kursuse soovituste hulgas esimest korda ning kirjeldab Facebooki kasutamist e-portfoolio jaoks keeleõppe kursusel (Barrot, 2021).

Ajaveebide ja sotsiaalmeedia keskkondade kõrval on olemas ka spetsiaalsed e-portfoolio tarkvarad. Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

e-Portfoolio teema on olnud haridustehnoloogias aktuaalne üle 20 aasta. Alates 2003. aastast on korraldatud ePIC konverentsi, mis algselt keskendus ainult e-portfooliotele. 2011 laiendati fookust ja võeti konverentsi nimeks ePIC (ePortfolio & Identity Conference). Praeguseks on selle konverentsi fookus liikunud e-portfoolio teemalt rohkem digitaalsete õpimärkide suunas, selle aasta konverentsi ePIC 2023 peateemaks on Open Recognition for a Sustainable Planet. Kõigi varasemate konverentside kogumikud on saadaval konverentsi kodulehel.

Esimesed kaks allpool viidatud artiklit on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu, kolmandast on veebis avalik koopia (PDF) ja neljas on ajakirja kodulehel avalik. Panin kõik ka meie Google Drive kausta.

Viited

Barrot, J. S. (2021). Effects of Facebook-based e-portfolio on ESL learners’ writing performance. Language, Culture and Curriculum, 34(1), 95–111. https://doi.org/10.1080/07908318.2020.1745822

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Lu, P.-C. (2007). The Integration of Blog Platform and E-portfolio in Art Assessment. The International Journal of Arts Education, 5(2), 154–185.

Song, B. K. (2021). E-portfolio implementation: Examining learners’ perception of usefulness, self-directed learning process and value of learning. Australasian Journal of Educational Technology, 37(1), 68–81. https://doi.org/10.14742/ajet.6126

Valikteema: avatud haridus

Valikteemade postitamine viibis kahjuks teiste tööülesannete tõttu. Postitan täna alustuseks esimese valikteema. Kui see teid kohe ei kõneta, siis võite mõned päevad oodata järgmiseid teemasid. Kokku peate valima kaks valikteemat (aga võite valida ka rohkem).

Avatud haridus on minu jaoks isiklikult väga südamelähedane teemaga, kuna olen sellega erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 15 aasta. 2016. aastal kaitstud doktoritöös keskendusin ma avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34).

Teadusartiklitest pakun ma teile tutvumiseks neli artiklit avatud hariduse kohta. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide liikumisest. Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded. Viimase artiklina pakume välja minu ja Mardi artikli avatud õppematerjalidest ja avatud haridusest Eestis (Põldoja & Laanpere, 2020).

Teie ülesandeks on valida üks neljast artiklist ning kirjutada selle põhjal postitus. Palun siduge postitusega ka isiklik kogemus või seisukoht avatud hariduse suhtes.

Esimene ja viimane artikkel viidete all on avalikud. Teised on kättesaadavad meie kursuse Google Drive kaustast.

Viited

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601

Neljas teema: võrgustatud õpe

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

  1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
  2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
  3. Suhete loomiseks on võetud aega.
  4. Õppimine on kontektist sõltuv.
  5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
  6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
  7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
  8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile neli lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Kolmas ja neljas artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Kolmas artikkel on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu, ülejäänud on avalikud.

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootan teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

Õpihaldussüsteemide teema kokkuvõte

Vaatasin läbi teie postitused õpihaldussüsteemide teemal. Tänaseks oli postituse teinud 22 kursuslast.

Sel korral oli teil võimalik valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel. Artiklite hulgas oli kaks selget eelistust. Watson & Watson (2007) artikli põhjal kirjutasid õpihaldussüsteemi mõiste kohta näiteks Moonika ja Märilin, kelle postituses oli ka mõistekaart. Koh ja Kan (2021) põhjal arutlesid õpihaldussüsteemide tuleviku üle näiteks Helen, Triin ja Pamela. Katerina andis Coates et al. (2005) põhjal ülevaate õpihaldussüsteemide mõjust õppimisele ja õpetamisele ning sidus selle hästi isikliku kogemusega. Katrin tegi postituse Demir et al. (2022) artikli põhjal, mis võrdles kolme levinud õpihaldussüsteemi kasutajakogemust.

Praktilise ülesande kõige põhjalikuma postituse tegi Juho, kes tutvustas muuhulgas Canvas, Owwlish ja EdApp õpikeskkondi. Väga põhjalik oli ka Krista, kes jagas kogemusi Schoolaby keskkonnast. Monika ja Moonika postitused keskendusid ettevõtete sisekoolitusteks mõeldud süsteemidele TalentLMS ja Workday Learning. Veel leidsid teie postitustes käsitlemist Google Classroom (nt Karmen), Moodle (nt Olga) ja Sakai (Valeri).

Taas on mul hea meel selle üle, et te olete väga aktiivselt kommentaaride kaudu suhtlemas. Sel korral said kõige rohkem tagasisidet Krista, Triinu ja Heleni postitused.

Õpimärkidest otsustasin sel korral välja saata 11 kuldset õpimärki, millest 7 olid teoreetilise ülesande eest ja 4 praktilise ülesande eest.

Kasutatud allikad

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. https://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Demir, F., Bruce-Kotey, C., & Alenezi, F. (2022). User Experience Matters: Does One size Fit all? Evaluation of Learning Management Systems. Technology, Knowledge and Learning, 27(1), 49–67. https://doi.org/10.1007/s10758-021-09518-1

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 1–16. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. https://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y