Valikteema: personaliseeritud õpe

Neljas teema, mille välja pakume on käsitleb personaliseeritud õppe temaatikat. Haridus- ja Noorteameti juhtimisel valminud tehnoloogia kompass kirjeldab: “Personaliseeritud õpe on õpetamise viis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadustest, huvidest ja võimetest ning kus õpieesmärgid on sageli ka õppija enda seatud.”

Esimene artikkel mida soovitan lugeda käsitleb tehnoloogia rakendamist personaliseeritud õppe korraldamisel majanduslikult madalatasemega riikides. Major jt (2021) keskenduvad põhikooliealiste laste tehnoloogia kasutamise võimaluste uurimisele, et mõista kas ja kuidas õpitehnoloogiad toetavad õppijaid õpieesmärkide seadmisel ning teisalt õpetajaid tagasiside andmisel.

Teine artikkel on tänaseks juba üheksa aastat tagasi avaldatud, kus Brain jt (2013) kirjeldavad seniseid personaliseeritud õppega seotud kogemusi ja samas kirjeldavad nö tuleviku personaliseeritud õpet ja võimalusi. Seda artiklit soovitangi lugeda ja analüüsida põhimõttega, et nende kirjeldatud tulevik peaks olema meie tänane reaalsus. Kui palju sellest artiklit on täna asjakohane, mis vajab siiani arendamist ja mis on ebarealistlik.

Viimane artikkel analüüsib personaliseeritud õppe toetamise võimalusi läbi õpianalüütika lahenduste, et disainida personaliseeritud ja õppijale kohanduvaid õpiradu. Mavroudi jt (2018) kirjeldavad esmalt õpianalüütika põhimõtteid ja võimalusi tehnoloogiarikkas keskkonnas ja uurivad seda läbi õppijakeskse pedagoogilise lähenemise.

Viited

Major, L.,  Francis, G. A., &  Tsapali, M. (2021).  The effectiveness of technology-supported personalised learning in low- and middle-income countries: A meta-analysis. British Journal of Educational Technology,  52,  1935– 1964. https://doi.org/10.1111/bjet.13116

Prain, V., Cox, P., Deed, C., Dorman, J., Edwards, D., Farrelly, C., Keeffe, M., Lovejoy, V., Mow, L., Sellings, P., Waldrip, B. and Yager, Z. (2013), Personalised learning: lessons to be learnt. Br Educ Res J, 39: 654-676. https://doi.org/10.1080/01411926.2012.669747

Mavroudi, A., Giannakos, M., & Krogstie, J. (2018) Supporting adaptive learning pathways through the use of learning analytics: developments, challenges and future opportunities, Interactive Learning Environments, 26:2, 206-220, DOI: 10.1080/10494820.2017.1292531

Valikteema: digipädevus

Kolmas valikteema sellel aastal on digipädevus, kus käsitleme selle kursuse raames õpetaja digipäevuse mõistmise ja hindamise teemasid. Digipädevus on Eesti hariduses keskseks mõisteks, kui kirjeldatakse õpetaja suutlikust ja valmisolekut rakendata tehnoloogilisi lahendusi pedagoogiliselt ja metoodiliselt selliselt, et see toetab õppija erinevaid õpivajadusi.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 kirjeldas digipädevust, kui valmisolekut kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui kogukondades suheldes.

Euroopa tasandil (sh poliitikakujundamise dokumentides) defineeritakse digipädevust, kui suutlikkust rakendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT) enesekindlalt, kriitiliselt ja loominguliselt oma tööga, töövalmidusega, õppimisega, meelelahutusega ja ühiskonda kaasatusega seonduvate eesmärkide täitmiseks  (Ala-Mutka et al., 2008)

Selleks, et haridusmaastikul oleks ühine arusaam digipädevuse mõistest, konseptsioonist ning reguleerivatest dokumentidest on Haridus-ja Teadusministeeriumi poolt kokku pandud digipädevuse rakkerühm, mis töötab Haridus-ja Noorteameti juures. Koostöös Harnoga oleme kaardistanud erinevate riikide ja Euroopa Komisjoni algatusi digipädevuste hindamiseks. Ülevaadet erinevatest instrumentidest saab lugeda siin:https://digipadevus.ee/digipadevus-maailmas/

Lisaks on veebilehel kaardistus nii õpetaja, kui õppija digipädevuse ning hindamiskriteeriumid vastavalt Euroopa Komisjoni DigCompEdu ja DigComp raamistikele.

Õpetajate digipädevuse Euroopa raamistik DigCompEdu toob välja, et digitehnoloogiad on muutnud seda, kuidas me suhtleme, töötame, veedame vaba aega, korraldame oma igapäevaseid tegevusi ning mis kõige olulisem, kuidas me jõuame allikate ja teadmisteni (Redecker & Punie, 2017: 12) Õppijate ettevalmistamine eluks, mis on igapäevaselt seotud digitehnoloogiatega, seab suure väljakutse muuhulgas ka Eesti õpetajatele, kelle ülesandeks on arendada digipädevust oma ainetundidesse lõimituna koos ülejäänud riiklikes õppekavades kehtestatud üldpädevustega (Põhikooli riiklik õppekava, 2018; Gümnaasiumi riiklik õppekava, 2018). Ometi selgus TALISe (The Teaching and Learning International Survey) uuringust (Taimalu, Uibu, Luik & Leijen, 2019: 77), mille fookuses on õppijate õppimist mõjutavad aspektid, et ainult alla kolmandiku õpetajatest tunneb, et on piisavalt pädevad IKT-vahendite kasutamiseks õpetamisel (29,7%).

Samuti selgub TALISe uuringust (Taimalu et al., 2019: 59), et Eestis kasutavad digivahendeid pigem õpetajad ning lasevad neid vähem kasutada õppijatel: “Alla poole (45,6%) Eesti õpetajatest on lasknud õpilastel kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat tunnis või projektides. See näitaja on oluliselt väiksem nii OECD riikide keskmisest (52,7%) kui ka TALIS uuringus osalenud riikide keskmisest tulemusest (51,3%).”

Distantsõpppe perioodi jooksul läbiviidud uuringutest selgus aga reaalsus, et Eesti õpetaja ei tea tegelikult, mis on üldse digipädevus ning milline on tema roll enda ja õppija digipädevuse arendamisel. 

Seega artiklite analüüsimisel palun teil mõelda, millised on teie arvates digipädevusega seotud kitsaskohad Eesti hariduses täna. Kõik artiklid on kättesaadavad Drives.

Viited

Carretero, S., Vuorikari, R. ja Punie, Y. (2017). DigComp 2.1: The Digital Competence Framework for Citizens with eight proficiency levels and examples of use, EUR 28558 EN, Publications Office of the European Union, Luxembourg, 2017, doi:10.2760/38842 

Gümnaasiumi Riiklik õppekava. (2018).  RT I, 14.02.2018, 9. Vaadatud 09.11.2021 https://www.riigiteataja.ee/akt/114022018009

Põhikooli riiklik õppekava. (2018). RT I, 14.02.2018, 8. Vaadatud 09.11. 2021 https://www.riigiteataja.ee/akt/114022018008

Taimalu, M., Uibu, K., Luk, P. ja Leijen, Ä. (2019). Õpetajad ja koolijuhid elukestvate õppijatena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 tulemused: 1. osa. Haridus- ja Teadusministeerium, Sihtasutus Innove

Valikteema: e-portfooliod

Teiseks minu poolt välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod. Ma soovin, et me võtaks instituudis senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindmise. Seetõttu katsetasime me eelmisel aastal e-portfoolio rakendusvõimalusi erinevatel kursustel. Kokkuvõte meie katsetustest on esitatud aruandes “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

Üldistest e-portfooliot olemust tutvustavatest artiklitest valisin ma teie jaoks välja Jenson ja Treuer (2014). Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Teiseks soovitatud artikliks on värske uuring (Song, 2021) selle kohta, kuidas õppijad e-portfooliot tajuvad.

Tehnilise poole pealt olen ma seni e-portfoolio jaoks kasutanud eelõige ajaveebe ning seetõttu keskendub kolmas valitud lugemismaterjalidest just ajaveebide kasutamisele kunstiportfoolio jaoks (Lu, 2007). Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

Viited:

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Lu, P.-C. (2007). The Integration of Blog Platform and E-portfolio in Art Assessment. The International Journal of Arts Education, 5(2), 154–185.

Song, B. K. (2021). E-portfolio implementation: Examining learners’ perception of usefulness, self-directed learning process and value of learning. Australasian Journal of Educational Technology, 37(1), 68–81. https://doi.org/10.14742/ajet.6126

Esimene artikkel on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu, teisest on veebis avalik koopia (PDF) ja kolmas artikkel on ajakirja kodulehel avalik. Panin kõik kolm ka meie Google Drive kausta.

Valikteema: avatud haridus

Avatud haridus on üks valikteemadest, mida sellel kursusel teie jaoks välja pakume. Minu jaoks isiklikult on tegemist väga südamelähedase teemaga, millega olen erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 15 aasta. Mu 2016. aastal kaitstud doktoritöö keskendus avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34) ning eelmisel kohtumisel näidatud slaidid.

Teadusartiklitest pakun ma teile tutvumiseks neli artiklit avatud hariduse kohta. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide liikumisest. Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded. Viimase artiklina pakume välja minu ja Mardi artikli avatud õppematerjalidest ja avatud haridusest Eestis (Põldoja & Laanpere, 2020).

Viited:

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601

Esimene ja viimane artikkel on avalikud. Teine ja kolmas artikkel on kättesaadavad meie kursuse Google Drive kaustast.