Neljas teema: võrgustatud õpe

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

  1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
  2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
  3. Suhete loomiseks on võetud aega.
  4. Õppimine on kontektist sõltuv.
  5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
  6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
  7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
  8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile neli lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Kolmas ja neljas artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Kolmas artikkel on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu, ülejäänud on avalikud.

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootan teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.