Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.
Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:
- arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
- arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
- veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
- e-õpe (ingl e-learning)
- tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)
Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.
Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.
Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.
Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-mail, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.
Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.
Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.
Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).
Põhjalikumatest artiklitest olen ma selle teema juures välja valinud neli. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.
Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1
Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx
Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.
Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890
Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409
Teie ülesandeks on tutvuda viidatud lugemismaterjalidega ning kirjutada nende põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestades seda, et 2 tundi nädala tegevustest kulub õpilepingule, jääb lugemismaterjalidega tutvumiseks ja postituse jaoks 4 tundi. Nii et ilmselt peate piirduma ühe artikli valikuga ning järgmine nädal kursusekaaslaste postitustega tutvudes saate tervikpildi kokku.
Tooge välja olulisem loetud materjalidest. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.
Eelmisest aastast on selle teema kohta ka lühivideo.
Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama 15. septembriks.
Viited:
Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890
Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.
Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning. Canberra: Australian National University. http://hdl.handle.net/1885/8370
Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights. Helsinki: Aalto University School of Art and Design. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9
Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067
Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1
O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html
Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7
Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409
Ligipääs lugemismaterjalidele:
Kahe viidatud materjali ametlikud versioonid ei ole avalikult kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Teen nende jagamiseks täna õhtul eraldi Google Drive kausta, kuhu teile TLÜ aadressidega ligipääsu annan. Sumner (2000) on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu Taylor & Francis andmebaasist. Ülejäänud on avalikud.
