Autor: Hans Põldoja

Sel aastal on kursusel uue valikteemana füüsilise õpikeskkonna kujundamine. Seda teemat valima inspireerisid mind arutelud, mis toimuvad praegu ülikoolis seoses kavandatava Silva maja ümberehitusega. Õppehoonete arhitektuuril ning füüsilisel õpikeskkonnal on väga oluline mõju sellele, milliseid õppetegevusi on võimalik läbi viia.

Kõige vanemaks artikliks selles teemas on Cuban (2004), mis tutvustab USAs 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses koolikeskkonda oluliselt mõjutanud open classroom liikumist. Selle liikumine rõhutas avatud ruumiplaane, paindlikke õpikeskkondi ja individualiseeritud õpet, et toetada laste loovust ja koostöist õppimist.

Kolm peatükki on valitud samast kogumikust, mis keskendus füüsiliste õpikeskkondade tõenduspõhisele disainile. Esimene peatükk (Fisher, 2016) toob näiteid tänapäevasest kontoriruumide arhitektuurist ning kannab need üle õpikeskkondade konteksti. Teine valitud peatükk (Woodman, 2016) keskendub paindlikkusele õpikeskkonna kontekstis, see tähendab näiteks klassiruumi mööbli ümberpaigutamise võimalusi tunni käigus lähtuvalt õppetegevustest ning vähem õpetajakeskse õpikeskkonna kujundamist. Huvitavaks osaks peatükist on õpetaja ja õpilaste liikumistrajektooride analüüs tunni jooksul sõltuvalt mööbli paigutusest. Kolmas valitud peatükk samast kogumikust analüüsib ruumitüüpe erinevatest õppijakesksetest pedagoogilistest lähenemistest lähtudes (Fisher & Dovey, 2016).

Hod (2017) artikkel käsitleb tuleviku õpikeskkondade disaini ja loomise põhimõtteid läbi nelja konkreetse näite. Molloy (2020) artikkel keskendub informaalset õpet toetava keskkonna loomisele läbi kolme ülikooli arhitektuuri näite. Kõige värksem artikkel selles teemas esitab viis disainipõhimõtet, millest lähtuda tuleviku koolide planeerimisel (Deed, 2024). Nendeks põhimõteteks on (1) kontekst, kultuur ja ruum, (2) kogukonna ökosüsteem, (3) personaliseeritud kogemus, (4) paindlikkus ja (5) õppija agentsus.

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud materjalidega ja koostada selle põhjal blogipostitus. Millised on teie ootused füüsilisele õpikeskkonnale? Mil määral vastab nendele ootustele Tallinna Ülikool? Mil määral õppeasutus, kus teie töötate?

Kõik viidatud materjalid on kursuse Google Drive kaustas.

Viited

Cuban, L. (2004). The Open Classroom. Education Next, 2(2), 68–71. https://www.educationnext.org/theopenclassroom/

Deed, C. (2024). Five concepts to consider when designing future schools. Design+, 1(1), Artikkel 4131. https://doi.org/10.36922/dp.4131

Fisher, K. (2016). The Translational Design of Learning Environments. K. Fisher (toim.), The Translational Design of Schools (lk 3–25). SensePublishers. https://doi.org/10.1007/978-94-6300-364-3_1

Fisher, K., & Dovey, K. (2016). Plans and Pedagogies. K. Fisher (toim.), The Translational Design of Schools (lk 159–177). SensePublishers. https://doi.org/10.1007/978-94-6300-364-3_8

Hod, Y. (2017). Future Learning Spaces in Schools: Concepts and Designs from the Learning Sciences. Journal of Formative Design in Learning, 1(2), 99–109. https://doi.org/10.1007/s41686-017-0008-y

Molloy, C. B. (2021). O’Donnell and Tuomey’s University Architecture: Informal Learning Spaces that Enhance User Engagement. Architecture and Culture, 9(1), 98–120. https://doi.org/10.1080/20507828.2020.1794711

Woodman, K. (2016). Re-Placing Flexibility. K. Fisher (toim.), The Translational Design of Schools (lk 51–79). SensePublishers. https://doi.org/10.1007/978-94-6300-364-3_3

Üheks valikteemaks kursusel on digitaalsed õpimärkid (ingl open badges). Algselt oli õpimärkide tehnoloogia taga Mozilla Foundation, mis koordineerib samanimelise veebibrauseri arendust ja mitmeid avatud initsiatiive ja tarkvaraprojekte. Eeltööd algasid 2010. aastal, Open Badges spetsifikatsioon avaldati 2012 ning tehnoloogia jõudis laiemasse kasutusse 2013 (vt ajalugu). 2014 ja 2015 toimus rahvusvaheline teaduskonverentsi töötuba International Workshop on Open Badges in Education, neist esimene Tallinnas (vt OBIE 2014 ja OBIE 2015 kogumikud ning OBIE 2014 videod). Alates 2016. aastast võttis Open Badges tehnoloogia eestvedamise üle mitmete õpitehnoloogia spetsifikatsioonide taga olev organisatsioon 1EdTech. 2024. aastal avaldati Open Badges 3.0 spetsifikatsioon.

Hea lühiülevaate õpimärkide tehnoloogiast annab allolev video:

Natuke tehnilisem video Open Badges 3.0 uutest võimalustest on avaldatud 1EdTech poolt:

Tehniliselt on digitaalsete õpimärkidega seotud väljaandmise vahendid ning digitaalsed seljakotid teenitud õpimärkide hoidmiseks. Väljaandmise vahendid on enamasti tasulised teenused (nt Credly, Open Badge Factory), kuid mõne puhul on võimlik piiratud mahus tasuta kontoga õpimärke välja anda (Badge List, Openbadges.me). Openbadges.me sisaldab ka veebipõhist õpimärkide joonistamise vahendit (NB! kasutajaks registreerimisel on oluline valida Issuer Account, hiljem ei saa konto tüüpi muuta).

Haridustehnoloogia magistriõppes oleme me katsetanud digitaalseid õpimärke alates 2014. aastast. Meie katsetustest annab kõige parema ülevaate Põldoja et al. (2016) artikkel, mis on ka üheks selle teema lugemissoovituseks. Samuti on digitaalsetest õpimärkidest koostatud mitmed magistritööd, mille hulgast ma tõstaks esile Treibold (2017) uuringu õpimärkide kasutamisest kujundaval hindamisel ning Tammai (2022) uuringu õpimärkide kasutamisest noortespordis.

Teadusartiklitest otsustasin ma selles teemas valikuna välja pakkuda kuus.

Kaks enamviidatud artiklit õpimärkide teemal on Ahn et al. (2014) ning Devedžić ja Jovanović (2015), mis selgitavad õpimärkide olemust ning ootust selle suhtes, kuidas nende laialdasem rakendamine võimaldab haridussüsteemi muuta. Ahn et al. (2014) on natuke rohkem avatusele orienteeritud ning Devedžić ja Jovanović (2015) keskenduvad erinevate osapoolte vaatele (õppijad, õppejõud, õppeasutused, tööandjad) ja väljakutsetele seoses õpimärkide kasutuselevõtuga.

Clements et al. (2020) annab praktilised juhised õpimärkide süsteemi loomiseks ja kasutuselevõtuks kursusel. Põldoja et al. (2016) kirjeldavad samuti õpimärkide süsteemi ühel konkreetsel kursusel läbi kolme aasta ning pakuvad välja disainimustrid, millest lähtuda õpimärgisüsteemide kavandamisel.

Kaks viimast artiklid on värsked uuringud õpimärkide kohta. Cheng et al. (2023) uuring keskendub sellele, kuidas õpimärkide kasutamine toetab õppijate eesmärkide püstitamist, enesetõhusust ja eneseregulatsiooni. Randall ja West (2022) uurisid, kuidas USA ühe osariigi koolidirektorid suhtuvad tööandjatena digitaalsetesse õpimärkidesse õpetajate tööle kandideerimisel.

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud materjalidega ning koostada selle põhjal postitus. Lisage juurde ka mõtted õpimärkide rakendusvõimalustest Eesti hariduses.

Esimene ja kolmas artikkel kasutatud allikate all on avalikud, ülejäänud on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin artiklid ka kursuse Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Ahn, J., Pellicone, A., & Butler, B. S. (2014). Open badges for education: what are the implications at the intersection of open systems and badging? Research in Learning Technology, 22, 1–13. https://doi.org/10.3402/rlt.v22.23563

Cheng, Z., Wang, H., Zhu, X., West, R. E., Zhang, Z., & Xu, Q. (2023). Open badges support goal setting and self-efficacy but not self-regulation in a hybrid learning environment. Computers & Education, 197, Artikkel 104744. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2023.104744

Clements, K., West, R. E., & Hunsaker, E. (2020). Getting Started With Open Badges and Open Microcredentials. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(1), 153–171. https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i1.4529

Devedžić, V., & Jovanović, J. (2015). Developing Open Badges: a comprehensive approach. Educational Technology Research & Development, 63(4), 603–620. https://doi.org/10.1007/s11423-015-9388-3

Põldoja, H., Jürgens, P., & Laanpere, M. (2016). Design Patterns for Badge Systems in Higher Education. D. K. W. Chiu, I. Marenzi, U. Nanni, M. Spaniol, & M. Temperini (toim.), Advances in Web-Based Learning – ICWL 2016 (lk 40–49). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-47440-3_5

Randall, D. L., & West, R. E. (2022). Who cares about open badges? An examination of principals’ perceptions of the usefulness of teacher open badges in the United States. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 37(1), 65–83. https://doi.org/10.1080/02680513.2020.1752166

Tammai, M. (2022). Õpimärkide kasutamine kujundavas hindamises noortespordis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/qIAvWRN0b5

Treibold, T. (2017). Õpimärkide rakendamine kujundaval hindamisel üldhariduskoolis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/wxhc9F3vwN

Kolmas valikteema on praktilist laadi, selleks on reedeses loengus tutvustatud Alfons õpikeskkonna katsetamine. Alfons on Soomes loodud õpikeskkond, mida kasutavad praegu osad Soome koolid. Alfons keskkonna eelisteks võrreldes tuntud õpikeskkondadega nagu Moodle ja Google Classroom on hea kasutajakogemuse disain ning meie koolikultuuriga sobivad pedagoogilised töövahendid. Alfons pakub õpetajatele paindlikke võimalusi õppematerjalide jagamiseks oma kooli sees ning mugavaid AI-põhiseid vahendeid lugemismaterjalide ja ülesannete koostamiseks.

Selle teema raames keskendume tehisintellekti abil genereeritud õppevara loomisele ja hindamisele erinevatele vanuserühmadele, kasutades Alfonsi sisseehitatud AI-tööriistu. Teie ülesandeks on katsetada Alfonsi keskkonda, pöörates eriti tähelepanu sellele, kuidas AI loob lugemismaterjale ja harjutusi, mis sobivad erinevatele õppijatele.

Palume teil hinnata, kui hästi need materjalid ja harjutused toetavad õppimist valitud vanuserühmas ning kuivõrd on need valmis kasutamiseks päris klassiruumis Eesti haridussüsteemis.

Alfons keskkonda registreerumisel valige õpetaja konto loomine ning sisselogimine Google kasutajatunnusega. Registreerumise käigus peate liituma ühe kooliga — valige selleks Testikool (Estonia).

Testimise juhend ja tagasiside küsimustik on siin: https://form.typeform.com/to/xIfsvr8J

Lisaks küsimustiku täitmisele ootame blogipostitust teie kogemuse kohta Alfons õpikeskkonnaga. Palun tooge oma postituses välja tagasiside ja ettepanekud selle kohta, kuidas Alfons keskkonda saaks täiustada või kohandada, et see sobiks paremini Eesti koolidele. Samuti võite blogipostitust illustreerida ekraanipiltidega. Teeme blogipostitused eesti keeles, Alfonsi meeskond saab need lugemiseks tõlkida.

Teiseks minu poolt välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod. Ma soovin, et me võtaks instituudis senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindamise. Seetõttu katsetasime me 2021. aastal e-portfoolio rakendusvõimalusi erinevatel kursustel. Kokkuvõte meie katsetustest on esitatud aruandes “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

Selleks aastaks valitud neljast artiklist kolm on siin kursusel esimest korda. Üldistest e-portfooliot olemust tutvustavatest artiklitest valisin ma teie jaoks välja Jenson ja Treuer (2014). Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Teine artikkel vaatab tagasi enam kui kahe kümnendi jooksul tehtud uuringutele e-portfoolio teemal ning võtab kokku selle, mida me e-porfoliotest teame, mida teame ebapiisavalt ning mida on vaja veel uurida (Lam, 2023). Kolmas artikkel keskendub e-portfoolio rakendamisele kõrghariduses ning annab 17 uuringu põhjal ülevaate rakendamise sammudest, takistustest e-portfoolio rakendamisel ning strateegiatest e-portfoolio edukal rakendamisel (Yang & Wong, 2024). Viimane artikkel keskendub sotsiaalmeedia vahendite (sh ajaveebid) kasutamisele e-portfooliona (Chang & Kabilan, 2024). Varasemate uuringute põhjal toovad autorid välja 13 eelist ning 12 puudust sotsiaalmeedia vahendite kasutamisel e-portfooliona.

Ajaveebide ja sotsiaalmeedia keskkondade kõrval on olemas ka spetsiaalsed e-portfoolio tarkvarad. Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

e-Portfoolio teema on olnud haridustehnoloogias aktuaalne üle 20 aasta. Alates 2003. aastast on korraldatud ePIC konverentsi, mis algselt keskendus ainult e-portfooliotele. 2011 laiendati fookust ja võeti konverentsi nimeks ePIC (ePortfolio & Identity Conference). Praeguseks on selle konverentsi fookus liikunud e-portfoolio teemalt rohkem digitaalsete õpimärkide suunas, selle aasta konverentsi ePIC 2025 peateemaks on “From Open Education to Open Recognition”. Kõigi varasemate konverentside kogumikud on saadaval konverentsi kodulehel.

Kolm artiklitest on avalikud, üks on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Panin kõik ka meie Google Drive kausta.

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud materjalidega ning koostada selle põhjal postitus. Võimaluse korral lisage ka isiklik kogemus e-portfooliotega ning oma mõtted e-portfooliote ja portfooliopõhise hindamise rakendamisest hariduses.

Viited

Chang, S. L., & Kabilan, M. K. (2024). Using social media as e-Portfolios to support learning in higher education: a literature analysis. Journal of Computing in Higher Education, 36(1), 1–28. https://doi.org/10.1007/s12528-022-09344-z

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Lam, R. (2023). E-Portfolios: What We Know, What We Don’t, and What We Need to Know. RELC Journal, 54(1), 208–215. https://doi.org/10.1177/0033688220974102

Yang, H., & Wong, R. (2024). An In-Depth Literature Review of E-Portfolio Implementation in Higher Education: Processes, Barriers, and Strategies. Issues and Trends in Learning Technologies, 12(1). https://doi.org/10.2458/itlt.5809

Kursuse teises pooles saab iga õppija keskenduda ennast rohkem huvitavatele kitsamatele valikteemadele, mis on õpikeskkondadega seotud. Selle nädala alguses pakume välja kolm teemat: (1) avatud haridus, (2) e-portfooliod ja (3) Alfons Education testimine. Kahe nädala pärast on tulemas veel kolm teemat (vt ülesanded). Valikteemade hulgast tuleb teil valida kaks teid enam huvitavat teemat. Teemasid ei pea rangelt valima sellest kolmikust, mis kahenädalaseks perioodiks on pakutud – soovi korral võite võtta mõlemad teemad selle nädala valikust või vastupidi oodata kahe nädala pärast ilmuvaid teemasid ja valida nende seast kaks.

Valikteemade puhul erinevad teoreetilised ülesanded neljast põhiteemast. Kui varasemalt oli teie ülesandeks ühe artikli või peatükiga põhjalikumalt tutvuda, siis nüüd ootame teilt kõigi viidatud materjalide põhjal teemast laiema ülevaate saamist niipalju, kui see ajaliselt võimalik on. Oleme iga teema puhul arvestanud 8 tundi lugemismaterjalidega tutvumiseks ja selle põhjal postituse tegemiseks. Ilmselt on mõistlik tasakaal kulutada 5 tundi materjalidest ülevaate saamiseks ning 3 tundi postituse kirjutamiseks.

Avatud haridus on minu jaoks isiklikult väga südamelähedane teemaga, kuna olen sellega erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 20 aasta. 2016. aastal kaitstud doktoritöös keskendusin ma avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34). (tutvuge antud teemas ainult viidatud lehekülgedega, muu peale pole hetkel mõtet aega kulutada)

Teadusartiklitest valisin ma välja kokku 7 artiklit, millest 3 on sel aastal uued. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide (ingl open educational resources) liikumisest. Avatud õppematerjalidest Eestis oleme me kirjutanud ühe raamatupeatüki koos Mardiga (Põldoja & Laanpere, 2020).

Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded.

Avatud õppematerjalide kõrval kasutatakse sageli ka avatud hariduspraktikate mõistet (ingl open educational practices), mis sisaldab laia valikut avatud tegevusi lisaks avatud õppematerjalide jagamisele. Zawacki-Richter et al. (2020) annavad oma artiklis tulevikkuvaatava ülevaate avatud hariduse erinevatest aspektidest. Nascimbeni et al. (2024) toovad välja pädevused, mis on õppejõududel vajalikud avatud hariduspraktikate rakendamiseks kõrghariduses. Viimasel paaril aastal on pea kõigist haridustehnoloogiaga seotud teemadest kirjutatud ka generatiivse tehisintellekti vaates. Aksoy ja Kursun (2024) analüüsivad, kuidas mõjutab generatiivne tehisintellekt avatud hariduspraktikaid.

Palun tutvuge viidatud materjalidega ning kirjutage selle põhjal postitus. Lisage oma postitusse ka isiklik kogemus või seisukoht avatud hariduse suhtes. Panin kõik materjalid ka Google Drive kausta, paar allikat neist ei ole muul viisil kättesaadavad.

Tehisintellekti vahendite kasutamist selle teema juures materjalidest ülevaate saamiseks ma pigem ei soovita. Meie ootus on see, et te ise tunnetaksite, mis on suurema mahu teadustekstidega tutvumisel olulised osad, millele piiratud ajaressursside puhul tähelepanu pöörata.

Keda huvitab sügavam tutvumine selle teemaga väljapool selle ülesande piire, siis soovitan vaadata Open Education Conference YouTube kontot, kus on väljas viimase nelja aasta konverentside salvestused.

Viited

Aksoy, D. A., & Kursun, E. (2024). Behind the Scenes: A Critical Perspective on GenAI and Open Educational Practices. Open Praxis, 16(3), 457–470. https://doi.org/10.55982/openpraxis.16.3.674

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Nascimbeni, F., Burgos, D., Brunton, J., & Ehlers, U.-D. (2024). A competence framework for educators to boost open educational practices in higher education. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 39(2), 150–169. https://doi.org/10.1080/02680513.2024.2310538

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601

Zawacki-Richter, O., Conrad, D., Bozkurt, A., Aydin, C. H., Bedenlier, S., Jung, I., Stöter, J., Veletsianos, G., Blaschke, L. M., Bond, M., Broens, A., Bruhn, E., Dolch, C., Kalz, M., Kondakci, Y., Marin, V., Mayrberger, K., Müskens, W., Naidu, S., … Xiao, J. (2020). Elements of Open Education: An Invitation to Future Research. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(3). https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i3.4659

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
3. Suhete loomiseks on võetud aega.
4. Õppimine on kontektist sõltuv.
5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile viis lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Sarnase lähenemisega, aga oluliselt uuem on Pareigis et al. (2024), mis annab ülevaate võrgustatud õppe põhimõttel toimuvast kursusest Open Networked Learning. Neljas ja viies artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Pareigis, J., Kvarnström, M., Cefa, B., Bai, J. Y. H., Zawacki-Richter, O., Uhlin, L., Jakobsson, N., & Theilmeier, G. (2024). Open networked learning – a course, a community, an approach. International Journal for Academic Development, 29(2), 169–184. https://doi.org/10.1080/1360144x.2024.2350652

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootan teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Pareigis, J., Kvarnström, M., Cefa, B., Bai, J. Y. H., Zawacki-Richter, O., Uhlin, L., Jakobsson, N., & Theilmeier, G. (2024). Open networked learning – a course, a community, an approach. International Journal for Academic Development, 29(2), 169–184. https://doi.org/10.1080/1360144x.2024.2350652

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

Kolmandas teemas jõuame me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna (ingl personal learning environment, PLE) mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna pakkus Stephen Downes 2005. aastal välja e-õpe 2.0 mõiste. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Sel korral ootan teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

Nagu te selle kursuse ülesehitusest aru saate, on minu vaadet õpikeskkondadele mõjutanud olulisel määral just personaalsete õpikeskkondade lähenemine. Personaalse ja avatud õpikeskkondade teemal pakun teile valikuks viis artiklit, millest üks on siin kursusel uus.

Wilson et al. (2007) toovad oma artiklis välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning õppija rollile. Dabbagh ja Castaneda (2020) vaatavad personaalset õpikeskkonda elukestva õppe vahendina. Lim ja Newby (2021) uurivad ühe kursuse põhjal õpetajakoolituse üliõpilaste suhtumist PLE kasutamisse. Viimane artikkel on Attwell (2021) poolt, kes vaatab tagasi PLE liikumise ajaloole ja arutleb tuleviku üle.

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

• IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud kursuse õpikeskkonna skeem (november 2016)
• Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana H.P. näitel (oktoober 2015)

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Mindmeister või Coggle), Miro, Canva või diagrams.net.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.

Viited

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Lim, J., & Newby, T. J. (2021). Preservice teachers’ attitudes toward Web 2.0 personal learning environments (PLEs): Considering the impact of self-regulation and digital literacy. Education and Information Technologies, 26(4), 3699–3720. https://doi.org/10.1007/s10639-021-10432-3

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Teise teemaga jõuame selle kursuse keskse mõiste – õpikeskkonnad – juurde. Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku skeemi õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age” joonisel 6.2.2.

Teise teema puhul saate valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel.

Teoreetiline ülesanne

Ma uurisin veel uuemaid artikleid õpihaldussüsteemide teemal ning selle tulemusena on suurem osa sel korral välja pakutud artikleid uued.

Õpihaldussüsteemidega seotud põhimõistete ja funktsionaalsuste kohta on parimaks artikliks siiski Watson ja Watson (2007), kuid seal viidatud süsteemid on tänaseks juba ajalugu. Ma soovitan selle artikliga tutvuda juhul kui vajate mõistetes selgust. Blogipostituse aluseks soovitan võtta pigem ühe järgnevast kuuest artiklist:

• Ali et al. (2024) analüüsivad kahes Suurbritannia ülikoolis läbi viidud uurimuse põhjal õpihaldussüsteemide rakendamisega seotud tehnilisi, sotsiaalseid ja pedagoogilisi väljakutseid;
• Turnbull et al. (2022) analüüsivad õpihaldussüsteemide rakendamisega seotud ülikoolisiseseid regulatsioone USA, Suurbritannia, Kanada ja Austraalia tippülikoolides;
• Koh ja Kan (2021) esitavad Singapuris läbi viidud uurimuse tulemused õppijate ootustest järgmise põlvkonna õpikeskkondadele;
• Demir et al. (2022) võrdlevad kolme tuntuma õpihaldussüsteemi Moodle, Canvas ja Blackboard kasutajakogemust;
• Alotaibi (2024) uurib kirjanduse analüüsi põhjal, millised on AI integreerimise võimalused õpihaldussüsteemidesse;
• Sankey ja Marshall (2023) arutlevad, millises suunas arenevad õpihaldussüsteemid järgmise 5 aasta jooksul.

Mõned soovitused, millele tähelepanu pöörata – Millisele probleemile artikkel keskendub, millises kontekstis teemat käsitletakse ja milliseid peamisi järeldusi autorid pakuvad? Milles seisneb Sinu jaoks artikli suurim väärtus? Millistele teemadele oleks artikkel võinud enam tähelepanu pöörata? Kuidas seostub käsitletud teema Sinu enda õpikogemuste ja Eesti kõrghariduse kontekstiga? Milliseid õpihaldussüsteemide ja nende rakendamise arengusuundi või uusi küsimusi artikkel Sinu hinnangul avab?

Osa artikleid on avalikud, osa vajavad ligipääsuks TLÜ Akadeemilise raamatukogu kaudu sisselogimist. Lisasin artiklite koopiad ka meie kursuse Google Drive kausta.

Praktiline ülesanne

Praktiliseks ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad. Ärge kulutage aega õppematerjalide loomisele, vaid katsetage lihtsalt süsteemi võimalusi. Tuntumate süsteemide puhul leiate hea abi YouTube videotest.

Õpikeskkondade soovitused on teise kontakttunni esitluses. Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

eLearningIndustry.com kataloogis on loetletud 1014 õpihaldussüsteemi, millest 98 on mingil kujul tasuta. Osaliselt on seal kataloogis aegunud info ning mitte kõik väidetavalt tasuta keskkonnad ei paku tegelikult tasuta versiooni. Enam ei ole eraldi välja toodud avatud lähtekoodiga õpihaldussüsteeme (kaks aastat tagasi oli neid 51).

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti.

Viited

Ali, M., Wood‐Harper, T., & Wood, B. (2024). Understanding the technical and social paradoxes of learning management systems usage in higher education: A sociotechnical perspective. Systems Research and Behavioral Science, 41(1), 134–152. https://doi.org/10.1002/sres.2945

Alotaibi, N. S. (2024). The Impact of AI and LMS Integration on the Future of Higher Education: Opportunities, Challenges, and Strategies for Transformation. Sustainability, 16(23), Artikkel 10357. https://doi.org/10.3390/su162310357

Demir, F., Bruce-Kotey, C., & Alenezi, F. (2022). User Experience Matters: Does One size Fit all? Evaluation of Learning Management Systems. Technology, Knowledge and Learning, 27(1), 49–67. https://doi.org/10.1007/s10758-021-09518-1

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 995–1010. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949

Sankey, M. D., & Marshall, S. J. (2023). Perspective Chapter: The Learning Management System of 2028 and How We Start Planning for This Now. L. Waller & S. Kay Waller (toim), Education and Human Development. IntechOpen. https://doi.org/10.5772/intechopen.110120

Turnbull, D., Chugh, R., & Luck, J. (2022). An Overview of the Common Elements of Learning Management System Policies in Higher Education Institutions. TechTrends, 66(5), 855–867. https://doi.org/10.1007/s11528-022-00752-7

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. https://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Meie kursuse esimene kahenädalane teema keskendub haridustehnoloogia ajaloole. Esimene nädal on teil lugemismaterjalidega tutvumiseks ja nende põhjal blogipostituse tegemiseks ning teine nädal kursusekaaslaste postituste lugemiseks ja kommenteerimiseks.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

• arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
• arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
• veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
• e-õpe (ingl e-learning)
• tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-maili, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Arvutite õppetöös kasutamise esimestest sammudest Eestis annab kõige parema ülevaate Hariduse tehnoloogiakompass, milles on avaldatud eraldi peatükk Tiigrihüppe ajaloost (Roonemaa, 2022).

Esimese teema lugemismaterjalid

Kokku on teil esimeses teemas võimalik valida kuue artikli vahel.

Kõige varasemat perioodi käsitleb Benjamin (1988), kes annab oma artiklis ülevaate õpetamismasinatest alates 1866 kuni 1960ndateni. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Haridustehnoloogia värskemast ajaloost annab ülevaate Weller (2018), kes keskendub aastatele 1998–2018. Lisaks sellele artiklile on Weller (2020) avaldanud ka põhjaliku raamatu 25 aastast haridustehnoloogias.

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Ülesanne

Teie ülesandeks on valida lugemiseks üks kuuest eelpool viidatud artiklist ning kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestage artikliga tutvumisele ja postitusele kuni 8 tundi.

Tooge välja olulisem loetud artiklist. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama nädala lõpuks (14.09). Teise nädala jätame kursusekaaslaste postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks. Arvestage selle jaoks kuni 3 tundi aega.

Ligipääs lugemismaterjalidele

Üldjuhul on pääseb teadusartiklitele ligi TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu või on need täiesti avalikud. Kahe siin postituses viidatud allika ametlikud versioonid ei ole ka TLÜ raamatukogu kaudu kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Tegin nende teiega jagamiseks eraldi Google Drive kausta, mille ligipääsud kohe saadan. Panin sinna kausta ka ülejäänud selle teema lugemisvalikus olevad artiklid, et saaksite need ühest kohast mugavalt kätte.

Viited

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning [Doktoritöö, Australian National University]. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights [Doktoritöö, Aalto University School of Art and Design]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral [Doktoritöö, Tartu Ülikool]. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, 30. september). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Roonemaa, H. (2022). Tiigrihüpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/tiigrihupe/

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Weller, M. (2020). 25 Years of Ed Tech. AU Press. https://doi.org/10.15215/aupress/9781771993050.01