Neljas teema: võrgustatud õpe

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

  1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
  2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
  3. Suhete loomiseks on võetud aega.
  4. Õppimine on kontektist sõltuv.
  5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
  6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
  7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
  8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile neli lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Kolmas ja neljas artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Kolmas artikkel on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu, ülejäänud on avalikud.

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootan teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

Kolmas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kolmandas teemas jõuame me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna (ingl personal learning environment, PLE) mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna pakkus Stephen Downes 2005. aastal välja e-õpe 2.0 mõiste. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Sel korral ootan teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

Nagu te selle kursuse ülesehitusest aru saate, on minu vaadet õpikeskkondadele mõjutanud olulisel määral just personaalsete õpikeskkondade lähenemine. Personaalse ja avatud õpikeskkondade teemal pakun teile valikuks viis artiklit, millest kaks on siin kursusel uued.

Wilson et al. (2007) toovad oma artiklis välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning õppija rollile. Torres Kompen et al. (2019) võtab kokku läbi mitmete aastate toimunud personaalsete õpikeskkondade katsetused kõrghariduses. Dabbagh ja Castaneda (2020) vaatavad personaalset õpikeskkonda elukestva õppe vahendina. Kõige värskem artikkel on Attwell (2021) poolt, kes vaatab tagasi PLE liikumise ajaloole ja arutleb tuleviku üle.

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Esimene ja kolmas artikkel on avalikud, ülejäänud on kättesaadavad TLÜ akadeemilise raamatukogu ja meie kursuse Google Drive kausta kaudu.

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Coggle) või diagrams.net.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.

Teine teema: õpihaldusüsteemid

Teise teemaga jõuame selle kursuse keskse mõiste – õpikeskkonnad – juurde. Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku skeemi õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age” joonisel 6.2.2.

Teise teema puhul saate valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel.

Teoreetiline ülesanne

Teoreetiliseks ülesandeks valisin neli teadusartiklit. Ootan, et te neist ühe allika läbi loeksite ning selle põhjal tekkinud mõtetest ajaveebipostituse teeks. Esimene artikkel (Watson & Watson, 2007) seletab lahti õpihaldussüsteemidega seotud põhimõisted ning õpihaldussüsteemide funktsionaalsused. Coates et al. (2005) toovad oma metauurimuses teiste autorite põhjal välja põhjused, miks ülikoolid õpihaldussüsteeme kasutavad ning vaatavad kriitiliselt õpihaldussüsteemide mõju õppimisele. Kolmas artikkel kirjeldab hiljuti Singapuris läbi viidud uurimust õppijate ootustest järgmise põlvkonna õpikeskkondadele (Koh & Kan, 2021). Viimane artikkel võrdleb kolme tuntuma õpihaldussüsteemi Moodle, Canvas ja Blackboard kasutajakogemust (Demir, Bruce-Kotey, & Alenezi, 2022).

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. https://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. https://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 1–16. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949

Demir, F., Bruce-Kotey, C., & Alenezi, F. (2022). User Experience Matters: Does One size Fit all? Evaluation of Learning Management Systems. Technology, Knowledge and Learning, 27(1), 49–67. https://doi.org/10.1007/s10758-021-09518-1

Kõik artiklid vajavad ligipääsuks TLÜ Akadeemilise raamatukogu kaudu sisselogimist. Kolm artiklit on SpringerLink ning üks Taylor & Francis andmebaasis. Lisasin artiklite koopiad ka meie kursuse Google Drive kausta.

Praktiline ülesanne

Praktiliseks ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad.

Õpikeskkondade soovitused on teise kontakttunni esitluses. Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

eLearningIndustry.com kataloogis on loetletud 986 õpihaldussüsteemi, millest 96 on mingil kujul tasuta. Osaliselt on seal kataloogis aegunud info ning mitte kõik väidetavalt tasuta keskkonnad ei paku tegelikult tasuta versiooni. Erinevalt eelmistest aastatest ei ole seal enam eraldi välja toodud avatud lähtekoodiga õpihaldussüsteemi (aasta tagasi oli neid 51).

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti.

Esimene teema: ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

Meie kursuse esimene kahenädalane teema keskendub haridustehnoloogia ajaloole. Esimene nädal on teil lugemismaterjalidega tutvumiseks ja nende põhjal blogipostituse tegemiseks ning teine nädal kursusekaaslaste postituste lugemiseks ja kommenteerimiseks.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

  • arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
  • arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
  • veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
  • e-õpe (ingl e-learning)
  • tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-maili, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnade-õpikudinteraktiivsed tahvlidavatud õppematerjalidavatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Arvutite õppetöös kasutamise esimestest sammudest Eestis annab kõige parema ülevaate Hariduse tehnoloogiakompass, milles on avaldatud eraldi peatükk Tiigrihüppe ajaloost (Roonemaa, 2022).

Esimese teema lugemismaterjalid

Otsustasin loengus mainitud viiele artiklile lisada veel ühe, nii et kokku on teil esimeses teemas võimalik valida kuue artikli vahel.

Kõige varasemat perioodi käsitleb Benjamin (1988), kes annab oma artiklis ülevaate õpetamismasinatest alates 1866 kuni 1960ndateni. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journalhttp://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Haridustehnoloogia värskemast ajaloost annab ülevaate Weller (2018), kes keskendub aastatele 1998–2018. Lisaks sellele artiklile on Weller (2020) avaldanud ka põhjaliku raamatu 25 aastast haridustehnoloogias.

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Ülesanne

Teie ülesandeks on valida lugemiseks üks kuuest eelpool viidatud artiklist ning kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestage artikliga tutvumisele ja postitusele kuni 8 tundi.

Tooge välja olulisem loetud artiklist. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama nädala lõpuks (15.09). Teise nädala jätame kursusekaaslaste postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks. Arvestage selle jaoks kuni 3 tundi aega.

Ligipääs lugemismaterjalidele

Üldjuhul on pääseb teadusartiklitele ligi TLÜ Akadeemilise Raamatukogukaudu või on need täiesti avalikud. Kahe siin postituses viidatud allika ametlikud versioonid ei ole ka TLÜ raamatukogu kaudu kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Tegin nende teiega jagamiseks eraldi Google Drive kausta, mille ligipääsud on saadetud. Panin sinna kausta ka ülejäänud selle teema lugemisvalikus olevad artiklid, et saaksite need ühest kohast mugavalt kätte.

Viited

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning[Doktoritöö, Australian National University]. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights[Doktoritöö, Aalto University School of Art and Design]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral [Doktoritöö, Tartu Ülikool]. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, 30. september). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Softwarehttp://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Roonemaa, H. (2022). Tiigrihüpe. Hariduse tehnoloogiakompasshttps://kompass.harno.ee/tiigrihupe/

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Weller, M. (2020). 25 Years of Ed Tech. AU Press. https://doi.org/10.15215/aupress/9781771993050.01

Õpikeskkonna ülesseadmine ja õpilepingu koostamine

Esimeseks tegevuseks kursusel on õpikeskkonna ülesseadmine ja õpilepingu koostamine.

WordPress ajaveebi ülesseadmisel on järgmised sammud:

  1. Tehke oma magistriõppe jaoks ajaveeb WordPress.com platvormil. Kui teil on varasem ajaveeb õpingute või enda portfoolio jaoks, siis võite jätkata selle kasutamist.
  2. Kujundage oma ajaveeb oma maitse järgi kirjutage enda kohta lühike enesetutvustus eraldi lehena (page).
  3. Lisage oma ajaveebi õpikeskkondade kursuse jaoks eraldi rubriik (category). Rubriikide haldamine toimub WordPress haldusliideses Postitused  > Rubriigid (Posts > Categories) all.
  4. Mõelge läbi oma eesmärgid sellel kursusel ning postitage oma ajaveebi õpileping. Õpilepingu (ingl personal learning contract või lihtsalt learning contract) koostamisel soovitan lugeda lehekülge “Mis on õpileping?” ja vaadata seal viidatud varasemate aastate näiteid. Siduge õpileping kursuse jaoks tehtud rubriigiga.
  5. Muutke kommenteerimise seadeid selliselt, et kommentaarid oleks koheselt avaldatud. WordPress puhul tuleb selleks kontrollida, et Seaded > Arutelu (Settings > Discussion) leheküljel oleks märgistamata valikud Kommentaari peab käsitsi heaks kiitma ja peab kommenteerijal olema eelnevalt heakskiidetud kommentaare.
  1. Kontrollige, et teie ajaveeb oleks avalik. Ajaveebi privaatsuse seadeid saate muuta WordPress haldusliideses Seaded > Üldine (Settings > General) lehel Privacy plokis. Valige seal privaatsuse seadeks Avalik (Public).
  1. Registreerige oma ajaveebi aadress EduFeedr keskkonnas: http://www.edufeedr.net/pg/edufeedr/join/71551

Hiljem ma toimetan teie ajaveebide aadressid EduFeedris nii, et teie aadressid viitaksid otse kursuse rubriigile. Õppijatel endil EduFeedris kasutajakontot pole, nii et ajaveebi aadressi lisamise järel te ise seda muuta ei saa.

Lisaks WordPressi ülesseadmisele palun ma teil liituda kursusega Moodle’is ja Discordis:

  1. Liituge moodle.edu.ee serveril kursusega IFI7235.DT Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe 2024
  2. Liituge Digitehnoloogiate instituudi Discordiga (kutse link https://discord.gg/CtwaM4Tp kehtib veel 6 päeva) ja saatke mulle privaatsõnum, et ma teid kursuse kinnisele kanalile (ifi7235dt-opikeskkonnad) lisaksin.

Hetkeseis esimeste tegevustega on 24 EduFeedris registreeritud ajaveebi, 27 Moodle’i kursusega liitunud õppijat ning 20 õppijat Discord kanalil.

Pühapäeva õhtul postitan esimese ülesande haridustehnoloogia ajaloo kohta.

Valikteema: digitaalsed õpimärgid

Vastavalt eile tunnis lubatule postitan veel ühe valikteema digitaalsete õpimärkide kohta. Algselt oli digitaalsete õpimärkide (ingl open badges) tehnoloogia taga Mozilla Foundation, mis koordineerib samanimelise veebibrauseri arendust ja mitmeid avatud initsiatiive ja tarkvaraprojekte. Eeltööd algasid 2010. aastal, Open Badges spetsifikatsioon avaldati 2012 ning tehnoloogia jõudis laiemasse kasutusse 2013 (vt ajalugu). 2014 ja 2015 toimus rahvusvaheline teaduskonverentsi töötuba International Workshop on Open Badges in Education, neist esimene Tallinnas (vt OBIE 2014 ja OBIE 2015 kogumikud ning OBIE 2014 videod). Alates 2016. aastast võttis Open Badges tehnoloogia eestvedamise üle mitmete õpitehnoloogia spetsifikatsioonide taga olev organisatsioon 1EdTech

Hea lühiülevaate õpimärkide tehnoloogiast annab allolev video.

Haridustehnoloogia magistriõppes oleme me katsetanud digitaalseid õpimärke alates 2014. aastast. Meie katsetustest annab kõige parema ülevaate Põldoja et al. (2016) artikkel, mis on ka üheks selle teema lugemissoovituseks. Samuti on digitaalsetest õpimärkidest koostatud mitmed magistritööd, mille hulgast ma tõstaks esile Treibold (2017) uuringu õpimärkide kasutamisest kujundaval hindamisel ning Tammai (2022) uuringu õpimärkide kasutamisest noortespordis.

Teadusartiklitest otsustasin ma selles teemas valikuna välja pakkuda kuus.

Kaks enamviidatud artiklit õpimärkide teemal on Ahn et al. (2014) ning Devedžić ja Jovanović (2015), mis selgitavad õpimärkide olemust ning ootust selle suhtes, kuidas nende laialdasem rakendamine võimaldab haridussüsteemi muuta. Ahn et al. (2014) on natuke rohkem avatusele orienteeritud ning Devedžić ja Jovanović (2015) keskenduvad erinevate osapoolte vaatele (õppijad, õppejõud, õppeasutused, tööandjad) ja väljakutsetele seoses õpimärkide kasutuselevõtuga.

Clements et al. (2020) annab praktilised juhised õpimärkide süsteemi loomiseks ja kasutuselevõtuks kursusel. Põldoja et al. (2016) kirjeldavad samuti õpimärkide süsteemi ühel konkreetsel kursusel läbi kolme aasta ning pakuvad välja disainimustrid, millest lähtuda õpimärgisüsteemide kavandamisel.

Kaks viimast artiklid on värsked uuringud õpimärkide kohta. Cheng et al. (2023) uuring keskendub sellele, kuidas õpimärkide kasutamine toetab õppijate eesmärkide püstitamist, enesetõhusust ja eneseregulatsiooni. Randall ja West (2022) uurisid, kuidas USA ühe osariigi koolidirektorid suhtuvad tööandjatena digitaalsetesse õpimärkidesse õpetajate tööle kandideerimisel.

Teie ülesandeks on tutvuda materjalidega, valida üks artikkel ning kirjutada selle põhjal blogipostitus. Lisage juurde ka mõtted õpimärkide kasutamise kohta meie kursusel ning rakendusvõimalustest teie oma õpetamises.

Esimene ja kolmas artikkel kasutatud allikate all on avalikud, ülejäänud on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin artiklid ka kursuse Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Ahn, J., Pellicone, A., & Butler, B. S. (2014). Open badges for education: what are the implications at the intersection of open systems and badging? Research in Learning Technology, 22, 1–13. https://doi.org/10.3402/rlt.v22.23563

Cheng, Z., Wang, H., Zhu, X., West, R. E., Zhang, Z., & Xu, Q. (2023). Open badges support goal setting and self-efficacy but not self-regulation in a hybrid learning environment. Computers & Education, 197, Artikkel 104744. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2023.104744

Clements, K., West, R. E., & Hunsaker, E. (2020). Getting Started With Open Badges and Open Microcredentials. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(1), 153–171. https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i1.4529

Devedžić, V., & Jovanović, J. (2015). Developing Open Badges: a comprehensive approach. Educational Technology Research & Development, 63(4), 603–620. https://doi.org/10.1007/s11423-015-9388-3

Põldoja, H., Jürgens, P., & Laanpere, M. (2016). Design Patterns for Badge Systems in Higher Education. D. K. W. Chiu, I. Marenzi, U. Nanni, M. Spaniol, & M. Temperini (toim.), Advances in Web-Based Learning – ICWL 2016 (lk 40–49). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-47440-3_5

Randall, D. L., & West, R. E. (2022). Who cares about open badges? An examination of principals’ perceptions of the usefulness of teacher open badges in the United States. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 37(1), 65–83. https://doi.org/10.1080/02680513.2020.1752166

Tammai, M. (2022). Õpimärkide kasutamine kujundavas hindamises noortespordis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/qIAvWRN0b5

Treibold, T. (2017). Õpimärkide rakendamine kujundaval hindamisel üldhariduskoolis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/wxhc9F3vwN

Valikteema: nutikad õpikeskkonnad

Neljas valikteema nutikatest õpikeskkondadest (ingl smart learning environments) on siin kursusel esimest korda. Haridustehnoloogia teadlaste seas tõusis nutikate õpikeskkondade teema oluliseks eelmise kümnendi keskel. Alates 2014. aastast ilmub ajakiri Smart Learning Environments ning samast aastast toimub ka International Conference on Smart Learning Environments (ICSLE), mida korraldab International Association of Smart Learning Environments.

Erinevad teadlased on nutikaid õpikeskkondi defineerinud erinevalt. Koper (2014) järgi on nutikad õpikeskkonnad füüsilised keskkonnad, mis on rikastatud digitaalsete kontekstitundlike ja kohanduvate seadmetega toetamaks paremat ja kiiremat õppimist. Spector (2014) järgi on nutikatel õpikeskkondadel 10 lubavust (ingl affordance), mis jagunevad vajalikeks (efektiivne, tõhus, skaleeritav, autonoomne), väga soovitatavateks (kaasahaarav, paindlik, adaptiivne, personaliseeritud) ja tõenäolisteks (suhtlusel põhinev, reflektsiooni toetav, innovatiivne, iseorganiseeruv). Nutikad õpikeskkonnad on tihedalt seotud kolmanda valikteemana välja pakutud personaliseeritud õppega – selleks, et me saaksime õppimist andmepõhiselt personaliseerida peab õpikeskkond olema nutikas.

Selles teemas pakun ma teile valikuks viis teadusartiklit.

Esimesed kaks artiklit (Spector, 2014; Koper, 2014) pärinevad Smart Learning Environments ajakirja avanumbrist ning aitavad mõista nutikate õpikeskkondade olemust. Spector (2014) keskendub nutikate õpikeskkondade 10 lubavusele ning Koper (2014) arutleb selle üle, millistele tingimustele peab vastama nutikas õpikeskkond ja mis on digiseadmete roll õpikeskkonnas. Muuhulgas pakub Koper välja inimese õppimisliidese mõiste (ingl human learning interface, HLI) ja selle erinevad liigid, kuid teised teadlased ei ole seda lähenemist hiljem oluliselt edasi arendanud.

Kolmas artikkel Kinshuk et al. (2016) selgitab, millised muudatused inimeste õppimises (informaalse õppimise tähtsuse kasv, õppijate eelteadmiste erinevuse kasv) sunnivad meid üle minema nutikatele õpikeskkondadele. Autorid kirjeldavad nutikate õpikeskkondade olulisi tunnuseid (kontekstiteadlikkus; suurandmed ja õpianalüütika; autonoomsus ja adaptiivsus), ning nendega kaasnevaid pedagoogilisi (mikro-sotsiaalsed interaktsioonid, hindamine, reaalajas sekkumine) ja tehnilisi (ümberpööratud klassiruum, MOOCid, mängustatud õpe, liitreaalsus ja virtuaalreaalsus, žestipõhine õpe, hariduslikud robotid) uuendusi. Samuti pakutakse välja olulised tulevikusuunad (elukestev profileerimine, meeskonnas õpetamine, kompetentsipõhine hindamine, haridus kui teenus, haridussüsteemi ümberkujundamine). Artikli kaasautor Nian-Shing Chen on andnud ka intervjuu selle artikli teemadel.

Neljas artikkel Tabuenca et al. (2021) on kirjanduse analüüs nutikate õpikeskkondade alastest uuringutest. Artikkel annab 68 teadusartikli põhjal ülevaate nutikate õpikeskkondade lubavustest, info kogumiseks kasutatud tehnoloogiatest, andmetöötlustehnoloogiatest, õppimisel kasutatud tehnoloogiatest ja pedagoogilistest lähenemistest. Analüüsi tulemusena on autorite jaoks nutikate õpikeskkondade neli põhikomponenti: (1) osapooled (õppijad, õpetajad, jne), (2) ruum (füüsiline ja virtuaalne keskkond, kus õppimine toimub), (3) süsteem (andmekogumine ja õpianalüütika) ja (4) vahendid ja tehnoloogiad, mida õppimisel kasutatakse. Samuti on see artikkel hea näide selle kohta, kuidas süstemaatilist kirjanduse analüüsi esitada.

Viimane väljapakutud artikkel on eelmistega võrreldes natuke provotseeriv. Dron (2018) pakub välja, et nutikate õpikeskkondade paremaks mõistmiseks peame me selgeks tegema ka selle, mida me mõistame mitte-nutikate (autor kasutab otse mõistet stupid) õpikeskkondade all. Dron eristab pehmeid ja kõvasid tehnoloogiaid. Pehmed tehnoloogiad pakuvad paindlikku õppimist, kõvad tehnoloogiad rangelt ette-kavandatud õppimist. Autor arutleb selle üle, kuivõrd nutikad on traditsioonilised füüsilised ja virtuaalsed õpikeskkonnad ning pakub välja, kuidas kujundada formaalhariduses mitte-rumalaid õpikeskkondi.

Teie ülesandeks on valida pakutud viie teadusartikli hulgast üks ning kirjutada selle põhjal nutikate õpikeskkondade üle arutlev postitus. Neli artiklit on avalikud ning üks kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin kõik ka kursuse Google Drive kausta.

Kokku ootan ma teilt siin kursusel kahe valikteema valimist, aga soovi korral võite võtta ka rohkem valikteemasid.

Kasutatud allikad

Dron, J. (2018). Smart learning environments, and not so smart learning environments: a systems view. Smart Learning Environments, 5(1), 25. https://doi.org/10.1186/s40561-018-0075-9

Kinshuk, Chen, N.-S., Cheng, I.-L., & Chew, S. W. (2016). Evolution Is not enough: Revolutionizing Current Learning Environments to Smart Learning Environments. International Journal of Artificial Intelligence in Education, 26(2), 561–581. https://doi.org/10.1007/s40593-016-0108-x

Koper, R. (2014). Conditions for effective smart learning environments. Smart Learning Environments, 1(1), Artikkel 5. https://doi.org/10.1186/s40561-014-0005-4

Spector, J. M. (2014). Conceptualizing the emerging field of smart learning environments. Smart Learning Environments, 1(1), Artikkel 2. https://doi.org/10.1186/s40561-014-0002-7

Tabuenca, B., Serrano-Iglesias, S., Martín, A. C., Villa-Torrano, C., Dimitriadis, Y., Asensio-Pérez, J. I., Alario-Hoyos, C., Gómez-Sánchez, E., Bote-Lorenzo, M. L., Martínez-Monés, A., & Kloos, C. D. (2021). Affordances and Core Functions of Smart Learning Environments: A Systematic Literature Review. IEEE Transactions on Learning Technologies, 14(2), 129–145. https://doi.org/10.1109/tlt.2021.3067946

Valikteema: personaliseeritud õpe

Kolmas valikteema õpikeskkondade kursusel on personaliseeritud õpe. Eestis on personaliseeritud õppe toetamine toodud ühe tegevusena välja Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 (Haridus- ja Teadusministeerium, 2021), mille järgi õppe tulemuslikkuse suurendamiseks tuleb “arendada ja kasutada õppetöös digilahendusi kui haridusuuenduste tööriistu, mis võimaldavad õpet, sh õppimist toetavat hindamist mitmekesistada ja personaliseerida”.

Kõige parema eestikeelse ülevaate sellest teemast annab Hariduse tehnoloogiakompassi personaliseeritud õppe peatükk (Tammets, 2020). Samuti pidas Kairit sel teemal veebiseminari. Sel kevadel kaitsti haridustehnoloogia õppekaval magistritöö, mis keskendus personaliseeritud õppe kavandamise raamistikule (Toomla, 2023). Soovitan teemakohastest teadusartiklitest ülevaate saamiseks selle magistritöö kirjanduse analüüsi peatükiga tutvumist.

Sel korral olen ma teile teadusartiklitest välja valinud kolm:

Walkington, C., & Bernacki, M. L. (2020). Appraising research on personalized learning: Definitions, theoretical alignment, advancements, and future directions. Journal of Research on Technology in Education, 52(3), 235–252. https://doi.org/10.1080/15391523.2020.1747757

Shemshack, A., Kinshuk, & Spector, J. M. (2021). A comprehensive analysis of personalized learning components. Journal of Computers in Education, 8(4), 485–503. https://doi.org/10.1007/s40692-021-00188-7

Peng, H., Ma, S., & Spector, J. M. (2019). Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment. Smart Learning Environments, 6, Artikkel 9. https://doi.org/10.1186/s40561-019-0089-y

Walkington ja Bernacki (2020) kirjutavad toimetajatena sissejuhatuse personaliseeritud õppe teemalisele ajakirja erinumbrile ning võtavad oma artiklis kokku personaliseeritud õppe definitsioonid, aluseks olevad õppimisteooriad, aktuaalsed uurimisteemad ning võimalikud tulevikusuunad, mida personaliseeritud õppe alal uurida. See artikkel on heaks sissejuhatuseks teemasse.

Shemshack et al. (2021) analüüsivad enda artiklis personaliseeritud õppe komponente, milleks nende järgi on õpistiilid, kognitiivsed stiilid, eneseregulatsioon ja enesejuhitud õppimine ning paindlik tempo. Samuti kirjeldavad nad personaliseeritud õppe toetamiseks mõeldud vahendeid nagu nutikad õpikeskkonnad, intelligentsed tuutorsüsteemid, õpianalüütika vahendid ning kantavad seadmed.

Peng et al. (2019) artikkel on eelmisest kahest natuke tehnilisem ning arutleb adaptiivsest personaliseeritud õppest nutikates õpikeskkondades. Selle artikli eriliseks väärtuseks on joonised, mille abil autorid oma arutluskäiku illustreerivad. Personaliseeritud õppimise juures on olulisel kohal andmete põhjal langetatavad otsused ning autorid eristavad siin kahte lähenemisviisi: andmete poolt juhitud (ingl data-driven) ja andmetele tuginev (ingl data-informed) otsustamine. Artikli tulemusena jõuavad autorid selleni, kuidas pakkuda personaliseeritud õppe korral õppematerjale ja õpiteid.

Personaliseeritud õpe aitab toetada erinevate võimete, huvide ja vajadustega õppijaid. Õpikeskkonnad peavad võimaldama personaliseeritud õppe pakkumiseks salvestada õpianalüütikat õppija tegevuse kohta ning teha selle põhjal otsuseid. Kuidas hoida personaliseeritud õppe puhul tasakaalu õppija eneseregulatsiooni (nt õpilepingud) ja andmete põhjal tehisintellekti poolt langetatud otsuste vahel? Mil määral on personaliseeritud õpe võimalik avatud õpikeskkonnas, kus õppija ei pruugi olla sisse logitud ning puuduvad terviklikud õpianalüütika lahendused? Millised ohud võivad kaasneda andmete poolt juhitud otsustamisega (vt blogipostitus)?

Teie ülesandeks on valida pakutud kolme teadusartikli hulgast üks ning kirjutada selle põhjal personaliseeritud õppe üle arutlev postitus. Kaks artiklit on avalikud ning üks kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin kõik ka Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Haridus- ja Teadusministeerium. (2021). Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/1._haridusvaldkonna_arengukava_2035_kinnitatud_11.11.21.pdf

Peng, H., Ma, S., & Spector, J. M. (2019). Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment. Smart Learning Environments, 6, Artikkel 9. https://doi.org/10.1186/s40561-019-0089-y

Shemshack, A., Kinshuk, & Spector, J. M. (2021). A comprehensive analysis of personalized learning components. Journal of Computers in Education, 8(4), 485–503. https://doi.org/10.1007/s40692-021-00188-7

Tammets, K. (2020). Personaliseeritud õpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/

Toomla, K. (2023). Raamistik personaliseeritud õppe kavandamiseks nüüdisaegse õpikäsituse kontekstis. [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/tYR2VtlTqg

Walkington, C., & Bernacki, M. L. (2020). Appraising research on personalized learning: Definitions, theoretical alignment, advancements, and future directions. Journal of Research on Technology in Education, 52(3), 235–252. https://doi.org/10.1080/15391523.2020.1747757

Valikteema: e-portfooliod

Valikteemade väljasaamine on kahjuks aega võtnud. Teiseks minu poolt välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod. Ma soovin, et me võtaks instituudis senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindmise. Seetõttu katsetasime me 2021. aastal e-portfoolio rakendusvõimalusi erinevatel kursustel. Kokkuvõte meie katsetustest on esitatud aruandes “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

Üldistest e-portfooliot olemust tutvustavatest artiklitest valisin ma teie jaoks välja Jenson ja Treuer (2014). Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Teiseks soovitatud artikliks on Song (2021) uuring selle kohta, kuidas õppijad e-portfooliot tajuvad. Tehnilise poole pealt olen ma seni e-portfoolio jaoks kasutanud eelõige ajaveebe ning seetõttu keskendub kolmas valitud lugemismaterjalidest just ajaveebide kasutamisele kunstiportfoolio jaoks (Lu, 2007). Neljas artikkel on selle kursuse soovituste hulgas esimest korda ning kirjeldab Facebooki kasutamist e-portfoolio jaoks keeleõppe kursusel (Barrot, 2021).

Ajaveebide ja sotsiaalmeedia keskkondade kõrval on olemas ka spetsiaalsed e-portfoolio tarkvarad. Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

e-Portfoolio teema on olnud haridustehnoloogias aktuaalne üle 20 aasta. Alates 2003. aastast on korraldatud ePIC konverentsi, mis algselt keskendus ainult e-portfooliotele. 2011 laiendati fookust ja võeti konverentsi nimeks ePIC (ePortfolio & Identity Conference). Praeguseks on selle konverentsi fookus liikunud e-portfoolio teemalt rohkem digitaalsete õpimärkide suunas, selle aasta konverentsi ePIC 2023 peateemaks on Open Recognition for a Sustainable Planet. Kõigi varasemate konverentside kogumikud on saadaval konverentsi kodulehel.

Esimesed kaks allpool viidatud artiklit on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu, kolmandast on veebis avalik koopia (PDF) ja neljas on ajakirja kodulehel avalik. Panin kõik ka meie Google Drive kausta.

Viited

Barrot, J. S. (2021). Effects of Facebook-based e-portfolio on ESL learners’ writing performance. Language, Culture and Curriculum, 34(1), 95–111. https://doi.org/10.1080/07908318.2020.1745822

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Lu, P.-C. (2007). The Integration of Blog Platform and E-portfolio in Art Assessment. The International Journal of Arts Education, 5(2), 154–185.

Song, B. K. (2021). E-portfolio implementation: Examining learners’ perception of usefulness, self-directed learning process and value of learning. Australasian Journal of Educational Technology, 37(1), 68–81. https://doi.org/10.14742/ajet.6126

Valikteema: avatud haridus

Valikteemade postitamine viibis kahjuks teiste tööülesannete tõttu. Postitan täna alustuseks esimese valikteema. Kui see teid kohe ei kõneta, siis võite mõned päevad oodata järgmiseid teemasid. Kokku peate valima kaks valikteemat (aga võite valida ka rohkem).

Avatud haridus on minu jaoks isiklikult väga südamelähedane teemaga, kuna olen sellega erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 15 aasta. 2016. aastal kaitstud doktoritöös keskendusin ma avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34).

Teadusartiklitest pakun ma teile tutvumiseks neli artiklit avatud hariduse kohta. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide liikumisest. Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded. Viimase artiklina pakume välja minu ja Mardi artikli avatud õppematerjalidest ja avatud haridusest Eestis (Põldoja & Laanpere, 2020).

Teie ülesandeks on valida üks neljast artiklist ning kirjutada selle põhjal postitus. Palun siduge postitusega ka isiklik kogemus või seisukoht avatud hariduse suhtes.

Esimene ja viimane artikkel viidete all on avalikud. Teised on kättesaadavad meie kursuse Google Drive kaustast.

Viited

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601