Teine teema: õpihaldusüsteemid

Teise teemaga jõuame selle kursuse keskse mõiste – õpikeskkonnad – juurde. Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku skeemi õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age” joonisel 6.2.2.

Teise teema puhul saate valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel.

Teoreetiline ülesanne

Teoreetiliseks ülesandeks valisin neli teadusartiklit. Ootan, et te neist ühe allika läbi loeksite ning selle põhjal tekkinud mõtetest ajaveebipostituse teeks. Esimene artikkel (Watson & Watson, 2007) seletab lahti õpihaldussüsteemidega seotud põhimõisted ning õpihaldussüsteemide funktsionaalsused. Coates et al. (2005) toovad oma metauurimuses teiste autorite põhjal välja põhjused, miks ülikoolid õpihaldussüsteeme kasutavad ning vaatavad kriitiliselt õpihaldussüsteemide mõju õppimisele. Kolmas artikkel kirjeldab hiljuti Singapuris läbi viidud uurimust õppijate ootustest järgmise põlvkonna õpikeskkondadele (Koh & Kan, 2021). Viimane artikkel võrdleb kolme tuntuma õpihaldussüsteemi Moodle, Canvas ja Blackboard kasutajakogemust (Demir, Bruce-Kotey, & Alenezi, 2022).

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. https://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. https://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 1–16. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949

Demir, F., Bruce-Kotey, C., & Alenezi, F. (2022). User Experience Matters: Does One size Fit all? Evaluation of Learning Management Systems. Technology, Knowledge and Learning, 27(1), 49–67. https://doi.org/10.1007/s10758-021-09518-1

Kõik artiklid vajavad ligipääsuks TLÜ Akadeemilise raamatukogu kaudu sisselogimist. Kolm artiklit on SpringerLink ning üks Taylor & Francis andmebaasis. Lisasin artiklite koopiad ka meie kursuse Google Drive kausta.

Praktiline ülesanne

Praktiliseks ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad.

Õpikeskkondade soovitused on teise kontakttunni esitluses. Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

eLearningIndustry.com kataloogis on loetletud üle 900 õpihaldussüsteemi, millest 51 peaks olema avatud lähtekoodiga ning 91 mingil kujul tasuta. Osaliselt on seal kataloogis aegunud info ning mitte kõik väidetavalt tasuta keskkonnad ei paku tegelikult tasuta versiooni.

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti.

Esimene teema: ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

Meie kursuse esimene kahenädalane teema keskendub haridustehnoloogia ajaloole. Esimene nädal on teil lugemismaterjalidega tutvumiseks ja nende põhjal blogipostituse tegemiseks ning teine nädal kursusekaaslaste postituste lugemiseks ja kommenteerimiseks.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

  • arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
  • arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
  • veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
  • e-õpe (ingl e-learning)
  • tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-maili, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnade-õpikudinteraktiivsed tahvlidavatud õppematerjalidavatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Arvutite õppetöös kasutamise esimestest sammudest Eestis annab kõige parema ülevaate Hariduse tehnoloogiakompass, milles on avaldatud eraldi peatükk Tiigrihüppe ajaloost (Roonemaa, 2022).

Esimese teema lugemismaterjalid

Otsustasin loengus mainitud viiele artiklile lisada veel ühe, nii et kokku on teil esimeses teemas võimalik valida kuue artikli vahel.

Kõige varasemat perioodi käsitleb Benjamin (1988), kes annab oma artiklis ülevaate õpetamismasinatest alates 1866 kuni 1960ndateni. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Haridustehnoloogia värskemast ajaloost annab ülevaate Weller (2018), kes keskendub aastatele 1998–2018:

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Ülesanne

Teie ülesandeks on valida lugemiseks üks kuuest eelpool viidatud artiklist ning kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestage artikliga tutvumisele ja postitusele kuni 6 tundi.

Tooge välja olulisem loetud artiklist. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama nädala lõpuks (17.09). Teise nädala jätame kursusekaaslaste postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks.

Ligipääs lugemismaterjalidele

Üldjuhul on pääseb teadusartiklitele ligi TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu või on need täiesti avalikud. Kahe siin postituses viidatud allika ametlikud versioonid ei ole ka TLÜ raamatukogu kaudu kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Tegin nende teiega jagamiseks eraldi Google Drive kausta, mille ligipääsud on saadetud. Panin sinna kausta ka ülejäänud selle teema lugemisvalikus olevad artiklid, et saaksite need ühest kohast mugavalt kätte.

Viited

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning [Doktoritöö, Australian National University]. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights [Doktoritöö, Aalto University School of Art and Design]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral [Doktoritöö, Tartu Ülikool]. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, 30. september). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Roonemaa, H. (2022). Tiigrihüpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/tiigrihupe/

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Õpikeskkonna ülesseadmine ja õpilepingu koostamine

Esimeseks tegevuseks kursusel on õpikeskkonna ülesseadmine ja õpilepingu koostamine.

WordPress ajaveebi ülesseadmisel on järgmised sammud:

  1. Tehke oma magistriõppe jaoks ajaveeb WordPress.com platvormil. Kui teil on varasem ajaveeb õpingute või enda portfoolio jaoks, siis võite jätkata selle kasutamist.
  2. Kujundage oma ajaveeb oma maitse järgi kirjutage enda kohta lühike enesetutvustus eraldi lehena (page).
  3. Lisage oma ajaveebi õpikeskkondade kursuse jaoks eraldi rubriik (category). Rubriikide haldamine toimub WordPress haldusliideses Posts > Categories all.
  4. Mõelge läbi oma eesmärgid sellel kursusel ning postitage oma ajaveebi õpileping. Õpilepingu (ingl personal learning contract või lihtsalt learning contract) koostamisel soovitan lugeda lehekülge “Mis on õpileping?” ja vaadata seal viidatud varasemate aastate näiteid. Siduge õpileping kursuse jaoks tehtud rubriigiga.
  5. Muutke kommenteerimise seadeid selliselt, et kommentaarid oleks koheselt avaldatud. WordPress puhul tuleb selleks kontrollida, et Discussion Settings leheküljel oleks märgistamata valikud An administrator must always approve the comment ja Comment author must have a previously approved comment.
  6. Kontrollige, et teie ajaveeb oleks avalik. Ajaveebi privaatsuse seadeid saate muuta WordPress haldusliideses Settings > General lehel Privacy plokis. Valige seal privaatsuse seadeks Public (vt eelmise aasta postitus selle kohta).
  7. Registreerige oma ajaveebi aadress EduFeedr keskkonnas: http://www.edufeedr.net/pg/edufeedr/join/71549

Võimalusel palun EduFeedr keskkonda lisada oma ajaveebi aadress koos õpikeskkondade kursuse rubriigi nimega (nt kujul https://minuajaveeb.wordpress.com/category/opikeskkonnad-ja-vorgustatud-ope/). Enamiku WordPress kujundusteemade puhul kuvatakse postituse lehel postituse juures ka rubriigi nime, mis töötab lingina rubriigi lehele. Rubriigi lehe aadress ongi EduFeedr keskkonnas registreerimiseks sobiv link. Nende puhul, kes registreerivad ajaveebi EduFeedris ilma rubriigi aadressita, saan ma rubriigi aadressi käsitsi lisada. Õppijatel endil EduFeedris kasutajakontot pole, nii et ajaveebi aadressi lisamise järel te ise seda muuta ei saa. Muutmisvajaduse korral andke palun mulle märku.

    Lisaks WordPressi ülesseadmisele palun ma teil liituda kursusega Moodle’is ja Discordis:

    1. Liituke moodle.edu.ee serveril kursusega IFI7227.DT Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe 2023
    2. Liituge Digitehnoloogiate instituudi Discordiga (kutse link https://discord.gg/QqCUyJhP kehtib 7 päeva) ja saatke mulle privaatsõnum, et ma teid kursuse kinnisele kanalile (#ifi7227dt) lisaksin.

    Hetkeseis esimeste tegevustega on 20 EduFeedris registreeritud ajaveebi, 17 Moodle’i kursusega liitunud õppijat ning 21 õppijat Discord kanalil.

    Ootused rühmatöödele 2022

    Lubasin panna kokku täpsema postituse ootustega rühmatöödele. Rühmatöö peamised tüübid on järgmised:

    • õpihaldussüsteemil põhineva õpikeskkonna kavandamine;
    • veeb 2.0 vahenditel põhineva hajutatud arhitektuuriga õpikeskkonna kavandamine;
    • nutiseadmetel ja äppidel põhineva õpikeskkonna kavandamine.

    Ootame, et rühmatöö kokkuvõte on esitatud blogipostitusena ühe rühmaliikme blogis ja sisaldab järgmiseid osasid:

    • probleemi tutvustus;
    • sihtgrupi analüüs;
    • vahendite võrdlus ja valik;
    • õpikeskkonna skeem;
    • õpikeskkonna prototüüp.

    Probleemi tutvustus võib olla esitatud lühidalt tekstina. Probleem võib tulla kas kitsalt teie isiklikust vajadusest või põhineda mõnel varasematel uuringutel. Võimaluse korral võite viidata probleemi aktuaalsust kinnitavatele allikatele.

    Sihtgrupi analüüsi võib esitada lühidalt tekstina või koostada õpikeskkonna peamiseid kasutajaid kirjeldavad persoonad. Kui esitate sihtgrupi analüüsi persoonadena, siis pidage silmas seda, et persoona kõige olulisemaks osaks on tema eesmärgid seoses kavandatava õpikeskkonnaga. Persoona isiku kirjeldus on neid toetav osa, mis aitab jätta mulje persoonast kui reaalsest inimesest.

    Vahendite võrdluse all mõtlen ma nende tarkvararakenduste võrdlust, mille vahel te oma õpikeskkonna konkreetse funktsionaalsuse teostamiseks valiku tegite. Sõltuvalt rühmatöö lahendusest võib see tähendada võrdlust erinevate õpihaldussüsteemide vahel, võrdlust ühe kindla õpihaldussüsteemi erinevate funktsionaalsuste vahel või võrdlust erinevate veeb 2.0 rakenduste ning nendega seotud äppide vahel. Lihtsamal juhul võib vahendite võrdluse esitada nii, et iga vahendi kohta on välja toodud lühitutvustus ning plussid-miinused teie konteksti silmas pidades. Keerukamal juhul on võrlduse jaoks välja töötatud kõige võrreldavate rakenduste jaoks ühtsed võrdluskriteeriumid ning võrdluse tulemus esitatakse näiteks tabelina. Oluline on see, et vahendite valik õpikeskkonna jaoks ei põhineks esmamuljel, vaid oleks selgelt põhjendatud.

    Õpikeskkonna skeemi juures ootan ma skeemi, mis näitab, millistest vahenditest õpikeskkond koosneb ning kuidas need vahendi omavahel seotud on (lingid, RSS vood, vistutamine, ühtse märksõna kasutamine, jne). Selline skeem aitab paremini mõista erinevatel Veeb 2.0 rakendustel põhinevate avatud ja hajutatud õpikeskkondade ülesehitust. Vaadake näiteks meie kursuse õpikeskkonna skeemi 2016. aastast.

    Õpikeskkonna prototüübi all mõtlen ma seda, et te olete üles seadnud õpikeskkonna jaoks valitud vahendid ning loonud sinna oma õpiprojekti või kursuse struktuuri ilma õppematerjalide vms töömahuka sisuta. Näiteks õpihaldussüsteemis toimuva kursuse puhul peaks olema sisestatud kursuse info, ajakava, loodud õppematerjalide kaustad teemade kaupa jne. Kui õpiprojektis või kursusel kasutatakse mingeid sotsiaalmeedia vahendeid, siis peaks olema loodud vajalikud kontod, grupid vms nendesse vahenditesse. Kui õpiprojekti või kursusega seotud sisu koondatakse mingi märksõna abil, siis peaks olema avaldatud vähemalt üks objekt selle märksõnaga, et oleks võimalik kursuse märksõna lehele linkida (näiteks meie kursuse märksõna leht SlideShares: https://www.slideshare.net/tag/opikeskkonnad).

    Juhul kui teete rühmatöö tutvustuseks esitlusslaidid, siis palun linkige need ka blogipostituse sisse. Lisage blogipostitusse ka üks lõik rühmaliikmete ning nendevahelise tööjaotuse kohta. Linkige oma blogipostitus sellele postitusele, et saaksime teie rühmatööd kätte.

    Osadelt rühmadelt palume tutvustust reedel 16.12 toimuval haridustehnoloogia projektide tutvustuspäeval. Kõik rühmad esitlevad oma rühmatöid laupäeval 17.12 viimases kontakttunnis. Arvestame siis iga rühma tulemuste tutvustuseks 10 minutit, millele järgnevad kursuslaste küsimused ja meiepoolne tagasiside.

    Valikteema: personaliseeritud õpe

    Neljas teema, mille välja pakume on käsitleb personaliseeritud õppe temaatikat. Haridus- ja Noorteameti juhtimisel valminud tehnoloogia kompass kirjeldab: “Personaliseeritud õpe on õpetamise viis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadustest, huvidest ja võimetest ning kus õpieesmärgid on sageli ka õppija enda seatud.”

    Esimene artikkel mida soovitan lugeda käsitleb tehnoloogia rakendamist personaliseeritud õppe korraldamisel majanduslikult madalatasemega riikides. Major jt (2021) keskenduvad põhikooliealiste laste tehnoloogia kasutamise võimaluste uurimisele, et mõista kas ja kuidas õpitehnoloogiad toetavad õppijaid õpieesmärkide seadmisel ning teisalt õpetajaid tagasiside andmisel.

    Teine artikkel on tänaseks juba üheksa aastat tagasi avaldatud, kus Brain jt (2013) kirjeldavad seniseid personaliseeritud õppega seotud kogemusi ja samas kirjeldavad nö tuleviku personaliseeritud õpet ja võimalusi. Seda artiklit soovitangi lugeda ja analüüsida põhimõttega, et nende kirjeldatud tulevik peaks olema meie tänane reaalsus. Kui palju sellest artiklit on täna asjakohane, mis vajab siiani arendamist ja mis on ebarealistlik.

    Viimane artikkel analüüsib personaliseeritud õppe toetamise võimalusi läbi õpianalüütika lahenduste, et disainida personaliseeritud ja õppijale kohanduvaid õpiradu. Mavroudi jt (2018) kirjeldavad esmalt õpianalüütika põhimõtteid ja võimalusi tehnoloogiarikkas keskkonnas ja uurivad seda läbi õppijakeskse pedagoogilise lähenemise.

    Viited

    Major, L.,  Francis, G. A., &  Tsapali, M. (2021).  The effectiveness of technology-supported personalised learning in low- and middle-income countries: A meta-analysis. British Journal of Educational Technology,  52,  1935– 1964. https://doi.org/10.1111/bjet.13116

    Prain, V., Cox, P., Deed, C., Dorman, J., Edwards, D., Farrelly, C., Keeffe, M., Lovejoy, V., Mow, L., Sellings, P., Waldrip, B. and Yager, Z. (2013), Personalised learning: lessons to be learnt. Br Educ Res J, 39: 654-676. https://doi.org/10.1080/01411926.2012.669747

    Mavroudi, A., Giannakos, M., & Krogstie, J. (2018) Supporting adaptive learning pathways through the use of learning analytics: developments, challenges and future opportunities, Interactive Learning Environments, 26:2, 206-220, DOI: 10.1080/10494820.2017.1292531

    Valikteema: digipädevus

    Kolmas valikteema sellel aastal on digipädevus, kus käsitleme selle kursuse raames õpetaja digipäevuse mõistmise ja hindamise teemasid. Digipädevus on Eesti hariduses keskseks mõisteks, kui kirjeldatakse õpetaja suutlikust ja valmisolekut rakendata tehnoloogilisi lahendusi pedagoogiliselt ja metoodiliselt selliselt, et see toetab õppija erinevaid õpivajadusi.

    Eesti elukestva õppe strateegia 2020 kirjeldas digipädevust, kui valmisolekut kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui kogukondades suheldes.

    Euroopa tasandil (sh poliitikakujundamise dokumentides) defineeritakse digipädevust, kui suutlikkust rakendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT) enesekindlalt, kriitiliselt ja loominguliselt oma tööga, töövalmidusega, õppimisega, meelelahutusega ja ühiskonda kaasatusega seonduvate eesmärkide täitmiseks  (Ala-Mutka et al., 2008)

    Selleks, et haridusmaastikul oleks ühine arusaam digipädevuse mõistest, konseptsioonist ning reguleerivatest dokumentidest on Haridus-ja Teadusministeeriumi poolt kokku pandud digipädevuse rakkerühm, mis töötab Haridus-ja Noorteameti juures. Koostöös Harnoga oleme kaardistanud erinevate riikide ja Euroopa Komisjoni algatusi digipädevuste hindamiseks. Ülevaadet erinevatest instrumentidest saab lugeda siin:https://digipadevus.ee/digipadevus-maailmas/

    Lisaks on veebilehel kaardistus nii õpetaja, kui õppija digipädevuse ning hindamiskriteeriumid vastavalt Euroopa Komisjoni DigCompEdu ja DigComp raamistikele.

    Õpetajate digipädevuse Euroopa raamistik DigCompEdu toob välja, et digitehnoloogiad on muutnud seda, kuidas me suhtleme, töötame, veedame vaba aega, korraldame oma igapäevaseid tegevusi ning mis kõige olulisem, kuidas me jõuame allikate ja teadmisteni (Redecker & Punie, 2017: 12) Õppijate ettevalmistamine eluks, mis on igapäevaselt seotud digitehnoloogiatega, seab suure väljakutse muuhulgas ka Eesti õpetajatele, kelle ülesandeks on arendada digipädevust oma ainetundidesse lõimituna koos ülejäänud riiklikes õppekavades kehtestatud üldpädevustega (Põhikooli riiklik õppekava, 2018; Gümnaasiumi riiklik õppekava, 2018). Ometi selgus TALISe (The Teaching and Learning International Survey) uuringust (Taimalu, Uibu, Luik & Leijen, 2019: 77), mille fookuses on õppijate õppimist mõjutavad aspektid, et ainult alla kolmandiku õpetajatest tunneb, et on piisavalt pädevad IKT-vahendite kasutamiseks õpetamisel (29,7%).

    Samuti selgub TALISe uuringust (Taimalu et al., 2019: 59), et Eestis kasutavad digivahendeid pigem õpetajad ning lasevad neid vähem kasutada õppijatel: “Alla poole (45,6%) Eesti õpetajatest on lasknud õpilastel kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat tunnis või projektides. See näitaja on oluliselt väiksem nii OECD riikide keskmisest (52,7%) kui ka TALIS uuringus osalenud riikide keskmisest tulemusest (51,3%).”

    Distantsõpppe perioodi jooksul läbiviidud uuringutest selgus aga reaalsus, et Eesti õpetaja ei tea tegelikult, mis on üldse digipädevus ning milline on tema roll enda ja õppija digipädevuse arendamisel. 

    Seega artiklite analüüsimisel palun teil mõelda, millised on teie arvates digipädevusega seotud kitsaskohad Eesti hariduses täna. Kõik artiklid on kättesaadavad Drives.

    Viited

    Carretero, S., Vuorikari, R. ja Punie, Y. (2017). DigComp 2.1: The Digital Competence Framework for Citizens with eight proficiency levels and examples of use, EUR 28558 EN, Publications Office of the European Union, Luxembourg, 2017, doi:10.2760/38842 

    Gümnaasiumi Riiklik õppekava. (2018).  RT I, 14.02.2018, 9. Vaadatud 09.11.2021 https://www.riigiteataja.ee/akt/114022018009

    Põhikooli riiklik õppekava. (2018). RT I, 14.02.2018, 8. Vaadatud 09.11. 2021 https://www.riigiteataja.ee/akt/114022018008

    Taimalu, M., Uibu, K., Luk, P. ja Leijen, Ä. (2019). Õpetajad ja koolijuhid elukestvate õppijatena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 tulemused: 1. osa. Haridus- ja Teadusministeerium, Sihtasutus Innove

    Valikteema: e-portfooliod

    Teiseks minu poolt välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod. Ma soovin, et me võtaks instituudis senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindmise. Seetõttu katsetasime me eelmisel aastal e-portfoolio rakendusvõimalusi erinevatel kursustel. Kokkuvõte meie katsetustest on esitatud aruandes “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

    Üldistest e-portfooliot olemust tutvustavatest artiklitest valisin ma teie jaoks välja Jenson ja Treuer (2014). Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Teiseks soovitatud artikliks on värske uuring (Song, 2021) selle kohta, kuidas õppijad e-portfooliot tajuvad.

    Tehnilise poole pealt olen ma seni e-portfoolio jaoks kasutanud eelõige ajaveebe ning seetõttu keskendub kolmas valitud lugemismaterjalidest just ajaveebide kasutamisele kunstiportfoolio jaoks (Lu, 2007). Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

    Viited:

    Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

    Lu, P.-C. (2007). The Integration of Blog Platform and E-portfolio in Art Assessment. The International Journal of Arts Education, 5(2), 154–185.

    Song, B. K. (2021). E-portfolio implementation: Examining learners’ perception of usefulness, self-directed learning process and value of learning. Australasian Journal of Educational Technology, 37(1), 68–81. https://doi.org/10.14742/ajet.6126

    Esimene artikkel on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu, teisest on veebis avalik koopia (PDF) ja kolmas artikkel on ajakirja kodulehel avalik. Panin kõik kolm ka meie Google Drive kausta.

    Valikteema: avatud haridus

    Avatud haridus on üks valikteemadest, mida sellel kursusel teie jaoks välja pakume. Minu jaoks isiklikult on tegemist väga südamelähedase teemaga, millega olen erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 15 aasta. Mu 2016. aastal kaitstud doktoritöö keskendus avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34) ning eelmisel kohtumisel näidatud slaidid.

    Teadusartiklitest pakun ma teile tutvumiseks neli artiklit avatud hariduse kohta. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide liikumisest. Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded. Viimase artiklina pakume välja minu ja Mardi artikli avatud õppematerjalidest ja avatud haridusest Eestis (Põldoja & Laanpere, 2020).

    Viited:

    Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

    Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

    Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

    Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601

    Esimene ja viimane artikkel on avalikud. Teine ja kolmas artikkel on kättesaadavad meie kursuse Google Drive kaustast.

    Neljas teema: võrgustatud õpe

    Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Sellisel kujul on see teema siin kursusel esmakordselt. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpe ja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

    Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

    Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (või ühenduvuspedagoogikat) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

    Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

    Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

    1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
    2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
    3. Suhete loomiseks on võetud aega.
    4. Õppimine on kontektist sõltuv.
    5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
    6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
    7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
    8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

    Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

    Selle teemas valisin teile neli lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Kolmas ja neljas artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

    Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

    Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

    Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

    Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

    Kolmas artikkel on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu, ülejäänud on avalikud.

    Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootame taas teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

    Kasutatud allikad (nelja soovitatud artiklit ei korda siin):

    Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

    Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

    Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

    Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

    Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

    Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

    Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

    Kolmas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

    Viimase kahe nädala jooksul tutvusite te õpihaldussüsteemidega. Üks minu poolt pakutud artiklitest (Coates et al., 2005) võttis kriitilise vaate sellele, kuidas mõjutab õpihaldussüsteemide kasutamine õppimist ja õpetamist. Hea kokkuvõtte sellest artiklist tegi oma ajaveebis Kerli. Kolmandas teemas jõuamegi me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.

    Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna avaldas Stephen Downes 2005. aastal paljutsiteeritud artikli “E-learning 2.0”. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

    Viimastel aastatel on personaalsete õpikeskkondade mõiste pigem kasutuselt kõrvale jäänud, kuigi õppijakesksed lähenemised ning õppija poolt kontrollitavad sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud ja poolavatud õpikeskkonnad on endiselt kasutusel.

    Sel korral ootame teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

    Nagu te selle kursuse ülesehitusest aru saate, on minu vaadet õpikeskkondadele mõjutanud olulisel määral just personaalsete õpikeskkondade lähenemine. Personaalse ja avatud õpikeskkondade teemal pakun teile valikuks viis artiklit.

    Wilson et al. (2007) toovad oma artiklis välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Johnson ja Liber (2008) on üks tõsisemaid teoreetilisi artikleid personaalsete õpikeskkondade teemal, kuid teistega võrreldes keerulisem lugemine. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning õppija rollile. Mott (2010) on teistest artiklitest mõnevõrra tehnilisem ning pakub välja avatud õpivõrgustiku arhitektuuri. Viimane artikkel on teistest värskem (Torres Kompen et al., 2019) ning võtab kokku läbi mitmete aastate toimunud personaalsete õpikeskkondade katsetused.

    Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

    Johnson, M., & Liber, O. (2008). The Personal Learning Environment and the human condition: from theory to teaching practice. Interactive Learning Environments, 16(1), 3–15. https://doi.org/10.1080/10494820701772652

    Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

    Mott, J. (2010). Envisioning the Post-LMS Era: The Open Learning Network. EDUCAUSE Quarterly, 33(1). https://er.educause.edu/articles/2010/3/envisioning-the-postlms-era-the-open-learning-network

    Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

    Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

    Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Coggle) või diagrams.net.

    Jääme ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.