Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe

See kursus keskendub digitaalsetele õpikeskkondadele, kuid nende kõrval on väga oluline ka füüsiline ruum, kus õppimine toimub. Füüsilise õpikeskkonna teemal artikleid valima inspireerisid mind arutelud, mis eelmisel sügisel ülikoolis toimusid seoses kavandatava Silva maja ümberehitusega. Õppehoonete arhitektuuril ning füüsilisel õpikeskkonnal on väga suur mõju sellele, milliseid õppetegevusi on võimalik läbi viia.

Kõige vanemaks artikliks selles teemas on Cuban (2004), mis tutvustab USAs 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses koolikeskkonda oluliselt mõjutanud open classroom liikumist. Selle liikumine rõhutas avatud ruumiplaane, paindlikke õpikeskkondi ja individualiseeritud õpet, et toetada laste loovust ja koostöist õppimist.

Kolm peatükki on valitud samast kogumikust, mis keskendus füüsiliste õpikeskkondade tõenduspõhisele disainile. Esimene peatükk (Fisher, 2016) toob näiteid tänapäevasest kontoriruumide arhitektuurist ning kannab need üle õpikeskkondade konteksti. Teine valitud peatükk (Woodman, 2016) keskendub paindlikkusele õpikeskkonna kontekstis, see tähendab näiteks klassiruumi mööbli ümberpaigutamise võimalusi tunni käigus lähtuvalt õppetegevustest ning vähem õpetajakeskse õpikeskkonna kujundamist. Huvitavaks osaks peatükist on õpetaja ja õpilaste liikumistrajektooride analüüs tunni jooksul sõltuvalt mööbli paigutusest. Kolmas valitud peatükk samast kogumikust analüüsib ruumitüüpe erinevatest õppijakesksetest pedagoogilistest lähenemistest lähtudes (Fisher & Dovey, 2016).

Hod (2017) artikkel käsitleb tuleviku õpikeskkondade disaini ja loomise põhimõtteid läbi nelja konkreetse näite. Molloy (2020) artikkel keskendub informaalset õpet toetava keskkonna loomisele läbi kolme ülikooli arhitektuuri näite. Kõige värksem artikkel selles teemas esitab viis disainipõhimõtet, millest lähtuda tuleviku koolide planeerimisel (Deed, 2024). Nendeks põhimõteteks on (1) kontekst, kultuur ja ruum, (2) kogukonna ökosüsteem, (3) personaliseeritud kogemus, (4) paindlikkus ja (5) õppija agentsus.

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud materjalidega ja koostada selle põhjal blogipostitus. Millised on teie ootused füüsilisele õpikeskkonnale? Mil määral vastab nendele ootustele Tallinna Ülikool? Mil määral õppeasutus, kus teie töötate?

Kõik viidatud materjalid on kursuse Google Drive kaustas.

Viited

Cuban, L. (2004). The Open Classroom. Education Next, 2(2), 68–71. https://www.educationnext.org/theopenclassroom/

Deed, C. (2024). Five concepts to consider when designing future schools. Design+, 1(1), Artikkel 4131. https://doi.org/10.36922/dp.4131

Fisher, K. (2016). The Translational Design of Learning Environments. K. Fisher (toim.), The Translational Design of Schools (lk 3–25). SensePublishers. https://doi.org/10.1007/978-94-6300-364-3_1

Fisher, K., & Dovey, K. (2016). Plans and Pedagogies. K. Fisher (toim.), The Translational Design of Schools (lk 159–177). SensePublishers. https://doi.org/10.1007/978-94-6300-364-3_8

Hod, Y. (2017). Future Learning Spaces in Schools: Concepts and Designs from the Learning Sciences. Journal of Formative Design in Learning, 1(2), 99–109. https://doi.org/10.1007/s41686-017-0008-y

Molloy, C. B. (2021). O’Donnell and Tuomey’s University Architecture: Informal Learning Spaces that Enhance User Engagement. Architecture and Culture, 9(1), 98–120. https://doi.org/10.1080/20507828.2020.1794711

Woodman, K. (2016). Re-Placing Flexibility. K. Fisher (toim.), The Translational Design of Schools (lk 51–79). SensePublishers. https://doi.org/10.1007/978-94-6300-364-3_3

Digitaalsed õpimärgid (ingl open badges) on tehnoloogia, mis võimaldab tunnustada õppimise käigus omandatud oskuseid või teadmisi digitaalse märgiga, mille sisse on kodeeritud info õpitud teadmiste ja märgi väljaandja kohta. Algselt oli õpimärkide tehnoloogia taga Mozilla Foundation, mis koordineerib samanimelise veebibrauseri arendust ja mitmeid avatud initsiatiive ja tarkvaraprojekte. Eeltööd algasid 2010. aastal, Open Badges spetsifikatsioon avaldati 2012 ning tehnoloogia jõudis laiemasse kasutusse 2013 (vt ajalugu). 2014 ja 2015 toimus rahvusvaheline teaduskonverentsi töötuba International Workshop on Open Badges in Education, neist esimene Tallinnas (vt OBIE 2014 ja OBIE 2015 kogumikud ning OBIE 2014 videod). Alates 2016. aastast võttis Open Badges tehnoloogia eestvedamise üle mitmete õpitehnoloogia spetsifikatsioonide taga olev organisatsioon 1EdTech. 2024. aastal avaldati Open Badges 3.0 spetsifikatsioon.

Hea lühiülevaate õpimärkide tehnoloogiast annab allolev video:

Natuke tehnilisem video Open Badges 3.0 uutest võimalustest on avaldatud 1EdTech poolt:

Tehniliselt on digitaalsete õpimärkidega seotud väljaandmise vahendid ning digitaalsed seljakotid teenitud õpimärkide hoidmiseks. Väljaandmise vahendid on enamasti tasulised teenused (nt Credly, Open Badge Factory), kuid mõne puhul on võimlik piiratud mahus tasuta kontoga õpimärke välja anda (Badge List, Openbadges.me). Openbadges.me sisaldab ka veebipõhist õpimärkide joonistamise vahendit (NB! kasutajaks registreerimisel on oluline valida Issuer Account, hiljem ei saa konto tüüpi muuta).

Haridustehnoloogia magistriõppes oleme me katsetanud digitaalseid õpimärke alates 2014. aastast. Meie katsetustest annab kõige parema ülevaate Põldoja et al. (2016) artikkel, mis on ka üheks selle teema lugemissoovituseks. Samuti on digitaalsetest õpimärkidest koostatud mitmed magistritööd, mille hulgast ma tõstaks esile Treibold (2017) uuringu õpimärkide kasutamisest kujundaval hindamisel ning Tammai (2022) uuringu õpimärkide kasutamisest noortespordis.

Teadusartiklitest otsustasin ma selles teemas valikuna välja pakkuda kuus.

Kaks enamviidatud artiklit õpimärkide teemal on Ahn et al. (2014) ning Devedžić ja Jovanović (2015), mis selgitavad õpimärkide olemust ning ootust selle suhtes, kuidas nende laialdasem rakendamine võimaldab haridussüsteemi muuta. Ahn et al. (2014) on natuke rohkem avatusele orienteeritud ning Devedžić ja Jovanović (2015) keskenduvad erinevate osapoolte vaatele (õppijad, õppejõud, õppeasutused, tööandjad) ja väljakutsetele seoses õpimärkide kasutuselevõtuga.

Clements et al. (2020) annab praktilised juhised õpimärkide süsteemi loomiseks ja kasutuselevõtuks kursusel. Põldoja et al. (2016) kirjeldavad samuti õpimärkide süsteemi ühel konkreetsel kursusel läbi kolme aasta ning pakuvad välja disainimustrid, millest lähtuda õpimärgisüsteemide kavandamisel.

Kaks viimast artiklid on värsked uuringud õpimärkide kohta. Cheng et al. (2023) uuring keskendub sellele, kuidas õpimärkide kasutamine toetab õppijate eesmärkide püstitamist, enesetõhusust ja eneseregulatsiooni. Randall ja West (2022) uurisid, kuidas USA ühe osariigi koolidirektorid suhtuvad tööandjatena digitaalsetesse õpimärkidesse õpetajate tööle kandideerimisel.

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud materjalidega ning koostada selle põhjal postitus. Lisage juurde ka mõtted õpimärkide rakendusvõimalustest Eesti hariduses.

Kasutatud allikad

Ahn, J., Pellicone, A., & Butler, B. S. (2014). Open badges for education: what are the implications at the intersection of open systems and badging? Research in Learning Technology, 22, 1–13. https://doi.org/10.3402/rlt.v22.23563

Cheng, Z., Wang, H., Zhu, X., West, R. E., Zhang, Z., & Xu, Q. (2023). Open badges support goal setting and self-efficacy but not self-regulation in a hybrid learning environment. Computers & Education, 197, Artikkel 104744. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2023.104744

Clements, K., West, R. E., & Hunsaker, E. (2020). Getting Started With Open Badges and Open Microcredentials. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(1), 153–171. https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i1.4529

Devedžić, V., & Jovanović, J. (2015). Developing Open Badges: a comprehensive approach. Educational Technology Research & Development, 63(4), 603–620. https://doi.org/10.1007/s11423-015-9388-3

Põldoja, H., Jürgens, P., & Laanpere, M. (2016). Design Patterns for Badge Systems in Higher Education. D. K. W. Chiu, I. Marenzi, U. Nanni, M. Spaniol, & M. Temperini (toim.), Advances in Web-Based Learning – ICWL 2016 (lk 40–49). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-47440-3_5

Randall, D. L., & West, R. E. (2022). Who cares about open badges? An examination of principals’ perceptions of the usefulness of teacher open badges in the United States. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 37(1), 65–83. https://doi.org/10.1080/02680513.2020.1752166

Tammai, M. (2022). Õpimärkide kasutamine kujundavas hindamises noortespordis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/qIAvWRN0b5

Treibold, T. (2017). Õpimärkide rakendamine kujundaval hindamisel üldhariduskoolis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/wxhc9F3vwN

Avatud haridus on minu jaoks isiklikult väga südamelähedane teemaga, kuna olen sellega erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 20 aasta. 2016. aastal kaitstud doktoritöös keskendusin ma avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34). (tutvuge antud teemas ainult viidatud lehekülgedega, muu peale pole hetkel mõtet aega kulutada)

Teadusartiklitest valisin ma välja kokku 8 artiklit, millest üks on sel aastal uus. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide (ingl open educational resources) liikumisest. Avatud õppematerjalidest Eestis oleme me kirjutanud ühe raamatupeatüki koos Mardiga (Põldoja & Laanpere, 2020).

Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded.

Avatud õppematerjalide kõrval kasutatakse sageli ka avatud hariduspraktikate mõistet (ingl open educational practices), mis sisaldab laia valikut avatud tegevusi lisaks avatud õppematerjalide jagamisele. Zawacki-Richter et al. (2020) annavad oma artiklis tulevikkuvaatava ülevaate avatud hariduse erinevatest aspektidest. Nascimbeni et al. (2024) toovad välja pädevused, mis on õppejõududel vajalikud avatud hariduspraktikate rakendamiseks kõrghariduses. Viimasel paaril aastal on pea kõigist haridustehnoloogiaga seotud teemadest kirjutatud ka generatiivse tehisintellekti vaates. Aksoy ja Kursun (2024) analüüsivad, kuidas mõjutab generatiivne tehisintellekt avatud hariduspraktikaid. Uue artiklina on selle aasta valikus Atenas et al. (2026) artikkel avatud hariduspraktikatest kui avalikust hüvest.

Keda huvitab sügavam tutvumine selle teemaga väljapool selle ülesande piire, siis soovitan vaadata Open Education Conference YouTube kontot, kus on väljas viimase kuue aasta konverentside salvestused.

Ülesanne

Tutvuge vähemalt ühe valitud allikaga ning koostage selle põhjal ajaveebipostitus, milles mõtestate avatud hariduse võimalusi võrgustatud õppimise ja digitaalsete õpikeskkondade kontekstis.

Postituse koostamisel võite lähtuda ühest või mitmest järgmisest küsimusest:

• Kuidas toetavad avatud õppematerjalid ja avatud hariduspraktikad õppimist?
• Kuidas toetab avatud haridus õppijate koostööd ja teineteiselt õppimist?
• Milline on õppija roll avatud õpikeskkonnas?
• Kuidas mõjutab generatiivne tehisintellekt avatud õppematerjalide loomist ja kasutamist?
• Millised on avatud hariduse võimalused ja kitsaskohad?
• Kuidas saaksite avatud hariduse põhimõtteid oma õppetöös rakendada?

Postituse eesmärk ei ole teha artiklist kokkuvõtet, vaid kujundada loetule tuginedes oma põhjendatud seisukoht. Siduge arutelu isikliku õppimis- või õpetamiskogemusega ning tooge näiteid avatud hariduse rakendamisest digitaalsetes õpikeskkondades ja võrgustatud õppes. Juhul kui teie rühmatöös on mingi avatud hariduse aspekt, siis tooge see ka oma postituses välja.

Viited

Aksoy, D. A., & Kursun, E. (2024). Behind the Scenes: A Critical Perspective on GenAI and Open Educational Practices. Open Praxis, 16(3), 457–470. https://doi.org/10.55982/openpraxis.16.3.674

Atenas, J., Nascimbeni, F., & Havemann, L. (2026). Open Educational Practices as Digital Public Goods: Promoting Resilience, Equity and Innovation in Higher Education Ecosystems. Journal of Interactive Media in Education, 2026(1), 5. https://doi.org/10.5334/jime.1021

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Nascimbeni, F., Burgos, D., Brunton, J., & Ehlers, U.-D. (2024). A competence framework for educators to boost open educational practices in higher education. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 39(2), 150–169. https://doi.org/10.1080/02680513.2024.2310538

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601

Zawacki-Richter, O., Conrad, D., Bozkurt, A., Aydin, C. H., Bedenlier, S., Jung, I., Stöter, J., Veletsianos, G., Blaschke, L. M., Bond, M., Broens, A., Bruhn, E., Dolch, C., Kalz, M., Kondakci, Y., Marin, V., Mayrberger, K., Müskens, W., Naidu, S., … Xiao, J. (2020). Elements of Open Education: An Invitation to Future Research. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(3). https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i3.4659

Kuidas kujundada õpikeskkondi, mis arvestavad õppijate erinevate vajaduste, eesmärkide ja võimetega? Millised võimalused on tehnoloogial õppimise personaliseerimiseks ning millal võib tehnoloogia kasutamine hoopis õppimist takistada?

Selles valikteemas on avatud personaliseeritud õppe põhimõtted, nutikate õpikeskkondade võimaluste ja tehisintellekti roll õppimises. Materjalidega tutvumise eesmärk on mõtestada, kuidas neid põhimõtteid saaks rakendada oma rühmatöös arendatava õpikeskkonna prototüübi kavandamisel.

1. Personaliseeritud õpe

Personaliseeritud õppe toetamine on üks Eesti Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 tegevussuundi. Selle keskmes on õppijast lähtuv õpe, mis arvestab õppija vajaduste, võimete ja huvidega ning toetab tema aktiivset rolli oma õppimise kujundamisel.

Personaliseeritud õpe ei tähenda ainult seda, et igale õppijale pakutakse erinevaid ülesandeid või õppematerjale. Oluline on ka õppija võimalus seada eesmärke, teha valikuid, saada sobivat tagasisidet ja võtta vastutus oma õppimise eest.

Materjalid tutvumiseks

• Kairit Tammets (2020). Personaliseeritud õpe – Hariduse tehnoloogiakompass. Eesti konteksti avav ülevaade personaliseeritud õppe olemusest ja võimalustest.
• Khalifeh, Santiago ja Palau (2026). Redefining personalized learning in the artificial intelligence era. Süstemaatiline ülevaade, mis aitab eristada personaliseeritud, individualiseeritud ja adaptiivset õpet.
• Kaja Toomla (2023). Personaliseeritud õppe kavandamise raamistik. Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia magistritöö, milles käsitletakse personaliseeritud õppe kavandamist ja haridustehnoloogilisi võimalusi selle toetamiseks.
• Personaliseeritud õpe – kõvem pähkel, kui võiks arvata (Õpetajate Leht, 2022). Arutelu personaliseerimisega kaasnevate võimaluste ja keerukuse üle.

Kuulamiseks ja vaatamiseks

• Veebiseminar „Kui kaugel oleme personaalsetest õpilahendustest hariduses?“ – Margus Püüa, Kristjan-Julius Laak ja Ede Schank Tamkivi käsitlevad õppimisandmeid, personaliseeritud õppe võimalusi ning iseõppe väljakutseid.
• Podcast: Personaalse õppe tulevik ja AI agendid – Preedik Poopuu.

Materjalidega tutvudes mõelge, mida teie prototüübis personaliseeritakse. Kas õppija saab valida oma õpiteed, õppimise tempot, tegevusi või õppematerjale? Või toimub kohandamine õpetaja või süsteemi tehtud otsuste põhjal?

2. Nutikad õpikeskkonnad

Nutikate õpikeskkondade (smart learning environments) teaduslik käsitlus kujunes oluliseks 2010. aastate keskpaigas. Alates 2014. aastast ilmub teadusajakiri Smart Learning Environments.

Nutikas õpikeskkond ei ole lihtsalt digivahenditega rikastatud keskkond. Selle oluline omadus on võime toetada õppimist kontekstitundlikult ja kohanduvalt, kasutades näiteks õppimisandmeid, õpianalüütikat, automaatset tagasisidet või õppija vajadustest lähtuvaid soovitusi. Nutikat õpikeskkonda kavandades on aga oluline hinnata ka selle pedagoogilist väärtust. Rohkem automatiseerimist ei tähenda tingimata paremat õppimist. Seega, nutikas ei ole tingimata keskkond, milles on kõige rohkem tehnoloogiat, vaid keskkond, mille lahendused toetavad läbimõeldult õppimist.

Materjalid tutvumiseks

• Koper (2014). Conditions for effective smart learning environments. Klassikaline käsitlus nutikate õpikeskkondade olemusest ja õppimise toetamise tingimustest.
• Spector (2014). Conceptualizing the emerging field of smart learning environments. Nutikate õpikeskkondade tunnused ja pedagoogilised võimalused.
• Kinshuk jt (2016) – artikkel Google Drive’is. Nutikate õpikeskkondade olulised tunnused, sh kontekstiteadlikkus, õpianalüütika, autonoomsus ja adaptiivsus.
• Tuo jt (2025). Measuring Personalized Learning in the Smart Classroom Learning Environment. Uuring, milles töötati välja ja valideeriti personaliseeritud õppimise kogemuse hindamise mõõtevahend.

Viimane artikkel võiks pakkuda ideid ka teie prototüübi hindamiseks. Kuidas saada teada, kas õppija kogeb õpikeskkonda oma õppimist toetavana? Milliseid andmeid või tagasisidet oleks vaja koguda ning kuidas neid kasutada õpikeskkonna edasiarendamiseks?

3. Tehisintellekt õppimise ja õpetamise toetajana

Generatiivse tehisintellekti areng on laiendanud õppimise personaliseerimise võimalusi. TI saab toetada näiteks tagasiside andmist, õppematerjalide kohandamist, selgituste pakkumist, õppija küsimustele vastamist ja õpetaja töö kavandamist. Samas on oluline eristada, milliseid tegevusi teeb õppija ise ja milliseid teeb tema eest tehisintellekt. Õppimist toetav tehnoloogia peaks aitama õppijal mõelda, probleeme lahendada ja teadmisi kujundada, mitte asendama tema mõttetegevust.

Materjalid tutvumiseks

• Grete Arro ja Jaan Aru – „Õppiv psüühika ja tehisaru“. Arutelu õppimise aluspõhimõtetest, mõtlemise arendamisest ning sellest, millal tehisintellekti kasutamine õppimist toetab või takistab.
• Diana Poudel – Kuidas kasutada tehisaru vastutustundlikult? (alates 4.40). Tehisintellekti võimalused, piirangud ja kriitilise kasutamise vajalikkus.
• UNESCO (2024). AI Competency Framework for Teachers. Raamistik, mis käsitleb tehisintellekti inimkeskset, eetilist ja pedagoogiliselt põhjendatud kasutamist.

Materjalidega tutvudes mõelge sellele, milliseid õppija või õpetaja tegevusi võiks tehisintellekt teie prototüübis toetada. Kas need võimalused aitavad õppimist sisuliselt parandada või muudavad peamiselt mõne tegevuse kiiremaks ja mugavamaks?

---

Ülesanne: seosta materjalid oma rühmatöö prototüübiga

Tutvu valikteema erinevate materjalidega ning koosta nende põhjal ajaveebipostitus, milles analüüsid oma rühmatöös arendatavat õpikeskkonna prototüüpi personaliseeritud õppe, nutikate õpikeskkondade ja tehisintellekti võimaluste vaatenurgast. Sa ei pea läbi töötama kõiki materjale. Vali neist need, mis aitavad kõige paremini mõtestada sinu prototüübi pedagoogilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Tugine postituses vähemalt kahele erinevale allikale.

Abistavad küsimused postituse kirjutamiseks

1. Personaliseeritud õpe. Kuidas arvestab teie prototüüp kasutajate vajaduste, eelteadmiste, eesmärkide või huvidega? Milliseid valikuid saavad õppijad või õpetajad ise teha?
2. Nutikas õpikeskkond. Milliseid nutika õpikeskkonna tunnuseid võiks teie prototüübis ära tunda? Kuidas toetavad kavandatud funktsioonid õppimist, õpetamist või tagasisidestamist?
3. Tehisintellekti roll. Kas ja kuidas kasutab teie prototüüp tehisintellekti? Millist probleemi see lahendab? Kuidas tagada, et tehisintellekt toetab kasutaja mõtlemist ja otsustamist, mitte ei asenda seda?
4. Võimalused ja väljakutsed. Millised on teie prototüübi tugevused ning milliseid pedagoogilisi, tehnilisi või eetilisi riske näete? Mida oleks vaja prototüübi edasiarendamisel arvestada?

Postituse eesmärk ei ole teha materjalidest üldist kokkuvõtet, vaid kasutada loetut ja vaadatut oma prototüübi lahenduste kriitiliseks analüüsimiseks.

Too välja vähemalt üks konkreetne disainiotsus, mida valitud materjalid aitavad põhjendada, ning üks aspekt, mida võiksid oma prototüübis edasi arendada.

Kui teie prototüübis ei ole personaliseerimist, nutikaid funktsioone või tehisintellekti kavandatud, ei pea neid tingimata lisama. Oluline on osata põhjendada, miks need lahendused on või ei ole teie õpikeskkonna eesmärkide ja kasutajate seisukohalt vajalikud.

Teiseks välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod ja portfooliopõhine hindamine.

E-portfooliod on haridustehnoloogia valdkonnas olnud aktuaalsed juba üle 20 aasta, kuid nende kasutamise võimalused ja tähendus on ajas muutunud. E-portfoolio ei ole pelgalt digitaalne keskkond õppija tööde kogumiseks ja esitlemiseks, vaid võib toetada ka õppimise mõtestamist, refleksiooni, enesejuhitud õppimist, pädevuste arengu jälgimist ja hindamist.

E-portfooliote kasutamine ja portfooliopõhine hindamine on meie instituudis olnud arutelu all juba mitmeid aastaid. 2021. aastal katsetati e-portfooliote rakendamisvõimalusi erinevatel kursustel, et uurida nende potentsiaali õppimise, refleksiooni ja hindamise toetamisel. Katsetuste tulemused ja võimalikud rakendusviisid on koondatud aruandesse “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

Portfooliopõhise hindamise puhul on oluline küsimus, kuidas muuta nähtavaks mitte ainult õppimise lõpptulemus, vaid ka õppimise protsess, areng ja õppija võime oma tegevust reflekteerida. Generatiivse tehisintellekti levik on selle küsimuse veelgi aktuaalsemaks muutnud. Kui tehisintellekt aitab luua õppija töid ja kirjutada refleksioone, siis kuidas saame hinnata õppija tegelikku arengut?

Lugemismaterjalid

Oleme välja valinud neli artiklit, mis avavad e-portfooliote teemat erinevatest vaatenurkadest.

Jenson ja Treuer (2014) –Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Lam (2023)– artikkel vaatab tagasi enam kui kahe kümnendi jooksul tehtud uuringutele e-portfoolio teemal ning võtab kokku selle, mida me e-porfoliotest teame, mida teame ebapiisavalt ning mida on vaja veel uurida (Lam, 2023). Yang ja Wong (2024) – artikkel keskendub e-portfoolio rakendamisele kõrghariduses ning annab 17 uuringu põhjal ülevaate rakendamise sammudest, takistustest e-portfoolio rakendamisel ning strateegiatest e-portfoolio edukal rakendamisel. Zainuddin jt (2026) – uuring põhineb 15 osaleja portfooliote analüüsil ja intervjuudel, mis toimusid ka aasta pärast lõpetamist. Tulemused viitavad, et portfoolio võib olla rohkem kui kursuse lõputöö: see võib toetada professionaalset arengut ja oma pädevuste esitlemist.

Ajaveebide ja sotsiaalmeedia keskkondade kõrval on olemas ka spetsiaalsed e-portfoolio tarkvarad. Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

Keskkonna valikul ei ole oluline ainult selle funktsionaalsus, vaid ka pedagoogiline eesmärk. Mõelda tasub näiteks sellele, kuidas kogutakse ja valitakse õppimise tõendusmaterjale, kuidas toimub refleksioon ja tagasisidestamine, milliseid hindamiskriteeriume kasutatakse ning kellele ja kui kaua jääb portfoolio kättesaadavaks.
E-portfoolio teema on seotud ka digitaalsete õpimärkide, pädevuste tõendamise ja avatud tunnustamisega. Nende valdkondade arenguga saab tutvuda näiteks ePIC konverentsi materjalide kaudu.

Kolm artiklitest on avalikud, üks on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Google Drive kaustas on avalikud artiklid leitavad.

Ülesanne

Tutvuge vähemalt ühe valitud teadusartikliga ning koostage selle põhjal ajaveebipostitus, milles mõtestate e-portfooliote kasutamise võimalusi õppimise ja hindamise toetamisel.

Postituse koostamisel võite lähtuda ühest või mitmest järgmisest küsimusest:

• Mille poolest erineb e-portfoolio tavalisest digitaalsete tööde kogumikust?
• Millistel tingimustel toetab e-portfoolio õppimist ja refleksiooni?
• Millised on portfooliopõhise hindamise võimalused ja väljakutsed?
• Kuidas saab e-portfoolio abil muuta õppija arengu nähtavaks?
• Kuidas võiks generatiivse tehisintellekti kasutamine mõjutada e-portfooliote koostamist ja hindamist?
• Millises hariduskontekstis näete e-portfoolio kasutamisel kõige suuremat väärtust ning kuidas võiks seda praktiliselt rakendada?

Postituse eesmärk ei ole teha artiklist kokkuvõtet, vaid kujundada loetule tuginedes oma põhjendatud seisukoht. Siduge arutelu isikliku õppimis- või õpetamiskogemusega ning tooge näiteid e-portfooliote võimalikust rakendamisest.

Viited

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Lam, R. (2023). E-Portfolios: What We Know, What We Don’t, and What We Need to Know. RELC Journal, 54(1), 208–215. https://doi.org/10.1177/0033688220974102

Yang, H., & Wong, R. (2024). An In-Depth Literature Review of E-Portfolio Implementation in Higher Education: Processes, Barriers, and Strategies. Issues and Trends in Learning Technologies, 12(1). https://doi.org/10.2458/itlt.5809

Zainuddin, Z., Churiyah, M., Rahayu, W. P., Pratikto, H., & Halili, S. H. (2026). E-portfolios as authentic assessment in pre-service teacher education: Enhancing reflection, professional identity, and digital preparedness. Education and Information Technologies, 31, 1989–2025. https://doi.org/10.1007/s10639-025-13869-y

Täiendav lugemine

Chang, S. L., & Kabilan, M. K. (2024). Using social media as e-Portfolios to support learning in higher education: a literature analysis. Journal of Computing in Higher Education, 36(1), 1–28. https://doi.org/10.1007/s12528-022-09344-z
Artikkel keskendub sotsiaalmeedia vahendite (sh ajaveebid) kasutamisele e-portfooliona (Chang & Kabilan, 2024). Varasemate uuringute põhjal toovad autorid välja 13 eelist ning 12 puudust sotsiaalmeedia vahendite kasutamisel e-portfooliona.

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
3. Suhete loomiseks on võetud aega.
4. Õppimine on kontektist sõltuv.
5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile viis lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Pareigis et al. (2024), mis annab ülevaate võrgustatud õppe põhimõttel toimuvast kursusest Open Networked Learning. Kolmas ja neljas artikkel keskenduvad võrgustatud õppe mõistele. Hodgon ja McConnell (2019) pakuvad välja minu postituses eespool mainitud kaheksa võrgustatud õppe põhimõte. Neljas artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni. Kaks viimast artiklit on uued ning pärinevad selle aasta Networked Learning konverentsilt. Dennen (2026) keskendub sellele, kuidas õppijad kujundavad oma professionaalseid õpivõrgustikke ning liiguvad passiivsest info jälgimisest aktiivse osalemise ja teadmiste loomiseni. Selle artkli üheks põhiväärtuseks on tabel võrgustatud õppe tegevustest (collect, curate, share, broker, negotiate, create, network). Dalsgaard et al. (2026) käsitlevad võrgustatud õppe disainimist ning seda, kuidas siduda omavahel neli erinevat õppimise ruumi – individuaalne õpiruum, rühmatöö ruum, kursuse õpikogukond ja kursusevälised võrgustikud.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Pareigis, J., Kvarnström, M., Cefa, B., Bai, J. Y. H., Zawacki-Richter, O., Uhlin, L., Jakobsson, N., & Theilmeier, G. (2024). Open networked learning – a course, a community, an approach. International Journal for Academic Development, 29(2), 169–184. https://doi.org/10.1080/1360144x.2024.2350652

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Dennen, V. (2026). From lurkers to networkers: Cultural and epistemic dimensions of developing professional learning networks in online graduate education. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10887

Dalsgaard, C., Caviglia, F., & Thestrup, K. (2026). Bridging individual, group, class, and outside world in online courses. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10880

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootame teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Dalsgaard, C., Caviglia, F., & Thestrup, K. (2026). Bridging individual, group, class, and outside world in online courses. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10880

Dennen, V. (2026). From lurkers to networkers: Cultural and epistemic dimensions of developing professional learning networks in online graduate education. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10887

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Pareigis, J., Kvarnström, M., Cefa, B., Bai, J. Y. H., Zawacki-Richter, O., Uhlin, L., Jakobsson, N., & Theilmeier, G. (2024). Open networked learning – a course, a community, an approach. International Journal for Academic Development, 29(2), 169–184. https://doi.org/10.1080/1360144x.2024.2350652

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

Kolmandas teemas jõuame me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna (ingl personal learning environment, PLE) mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna pakkus Stephen Downes 2005. aastal välja e-õpe 2.0 mõiste. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Sel korral ootan teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

Pakun teile sel korral lugemiseks valida kuue artikli vahel, millest kolm olid ka eelmise aasta ülesandes, kuid ülejäänud kolm on uued. Uued artiklid ei ole ajaliselt uuemad, kuid aitavad ehk terviklikumalt personaalsete õpikeskkondade lähenemise kujunemist mõista.

Wilson et al. (2007) artikkel pärineb personaalse õpikeskkonna mõiste kujunemise algusajast ning vastandab personaalsed õpikeskkonnad õppeasutuste kontrolli all olevatele õpihaldussüsteemidele. Autorid toovad välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad erinevad tüüpilistest õpihaldussüsteemidest. Artikkel aitab mõista, milliste probleemide lahendamiseks PLE lähenemine 2000ndate keskel esile kerkis.

Fiedler ja Väljataga (2011) keskenduvad küsimusele, kas personaalset õpikeskkonda tuleks käsitleda tehnoloogilise lahenduse või õppimist kirjeldava mõistena. Nad rõhutavad õppija kontrolli oma õpitegevuste ja kasutatavate vahendite üle ning hoiatavad personaalse õpikeskkonna samastamise eest lihtsalt veeb 2.0 vahendite komplektiga. Artikkel esindab perioodi, mil PLE tehnoloogilise arhitektuuri kõrval hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama selle pedagoogilistele põhimõtetele.

Dabbagh ja Kitsantas (2012) seovad personaalsed õpikeskkonnad sotsiaalmeedia, enesereguleeritud õppimise ning formaalse ja informaalse õppimise ühendamisega. Nad pakuvad välja kolmetasemelise raamistiku, milles õppija liigub personaalsest infohaldusest sotsiaalse suhtluse ja koostöö kaudu oma õpitegevuste ning õpivõrgustiku teadlikuma juhtimiseni. Sellega liigub PLE käsitlus üksikutelt vahenditelt järjest enam õppija eneseregulatsiooni ja õppimispraktikate suunas.

Dabbagh ja Castaneda (2020) vaatavad personaalset õpikeskkonda sellest vaatenurgast, kuidas õppija ise elukestvas õppes oma õppimist kujundab ja juhib. Personaalne õpikeskkond on nende jaoks lähenemine, kus õppija seob oma õppimiseks erinevaid vahendeid, inimesi ja keskkondi. Artikkel näitab hästi, kuhu PLE kogukond on oma aruteludes jõudnud.

Attwell (2021), kes oli üks paljutsiteeritud autoreid PLE liikumise algaastatel, vaatab tagasi personaalse õpikeskkonna lähenemise arengule ning arutleb selle üle, miks personaalsed õpikeskkonnad ei kujunenud oluliseks haridustehnoloogiliseks lahenduseks, nagu alguses loodeti. Artikkel sobib hästi PLE lähenemise elukaare kokkuvõtteks ning aitab arutleda selle üle, milline võiks olla personaalsete õpikeskkondade roll tänapäeval.

Lisaks soovitan ühte praktilisemat artiklit blogide kasutamisest õpikeskkonnana. Kang et al. (2011) kirjeldab blogipõhise õppimise rakendamist Korea ülikoolikursustel. Artikkel selgitab, kuidas iga õppija isiklikust blogist võib kujuneda osa hajutatud ja avatud õpikeskkonnast, kus õppimine toimub postitamise, teiste õppijate kodutööde jälgimise ja omavahelise suhtluse kaudu. See lähenemine sarnaneb meie kursuse ülesehitusega.

Kaks artiklit on avalikud ja kolm on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Üks artiklitest on ajakirjas, millele meie raamatukogu kaudu ligipääs puudub. Kopeerisin kõik artiklid ka Google Drive kausta.

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

• IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud kursuse õpikeskkonna skeem (november 2016)
• Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana H.P. näitel (oktoober 2015)

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Mindmeister või Coggle), Miro, Canva või diagrams.net. Kindlasti on võimalik oma PLE skeemi ka promptida, aga mulle tundub ise joonistamine paindlikum.

Sel korral hilines ülesanne kolm päeva. Palun võtke tähtaega ka selle võrra paindlikult. Juhul kui keegi hakkas juba lugema mõnda eelmisel aastal soovitatud artiklit, mis selle aasta postitusest välja jäi, siis on selle valimine ka OK.

Viited

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Dabbagh, N., & Kitsantas, A. (2012). Personal Learning Environments, social media, and self-regulated learning: A natural formula for connecting formal and informal learning. The Internet and Higher Education, 15(1), 3–8. https://doi.org/10.1016/j.iheduc.2011.06.002

Fiedler, S. H. D., & Väljataga, T. (2011). Personal Learning Environments: Concept or Technology? International Journal of Virtual and Personal Learning Environments, 2(4), 1–11. https://doi.org/10.4018/jvple.2011100101

Kang, I., Bonk, C. J., & Kim, M.-C. (2011). A case study of blog-based learning in Korea: Technology becomes pedagogy. The Internet and Higher Education, 14(4), 227–235. https://doi.org/10.1016/j.iheduc.2011.05.002

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Teise teemaga jõuame selle kursuse keskse mõiste – õpikeskkonnad – juurde. Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku skeemi õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age” joonisel 6.2.2.

Teise teema puhul saate valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel.

Teoreetiline ülesanne

Teoreetiliseks ülesandeks on koostada blogipostitus ühe valitud artikli põhjal:

• Ali et al. (2024) analüüsivad kahes Suurbritannia ülikoolis läbi viidud uurimuse põhjal õpihaldussüsteemide rakendamisega seotud tehnilisi, sotsiaalseid ja pedagoogilisi väljakutseid;
• Turnbull et al. (2022) analüüsivad õpihaldussüsteemide rakendamisega seotud ülikoolisiseseid regulatsioone USA, Suurbritannia, Kanada ja Austraalia tippülikoolides;
• Koh ja Kan (2021) esitavad Singapuris läbi viidud uurimuse tulemused õppijate ootustest järgmise põlvkonna õpikeskkondadele;
• Demir et al. (2022) võrdlevad kolme tuntuma õpihaldussüsteemi Moodle, Canvas ja Blackboard kasutajakogemust;
• Alotaibi (2024) uurib kirjanduse analüüsi põhjal, millised on AI integreerimise võimalused õpihaldussüsteemidesse;
• Sankey ja Marshall (2023) arutlevad, millises suunas arenevad õpihaldussüsteemid järgmise 5 aasta jooksul.

Mõned soovitused, millele tähelepanu pöörata – Millisele probleemile artikkel keskendub, millises kontekstis teemat käsitletakse ja milliseid peamisi järeldusi autorid pakuvad? Milles seisneb Sinu jaoks artikli suurim väärtus? Millistele teemadele oleks artikkel võinud enam tähelepanu pöörata? Kuidas seostub käsitletud teema Sinu enda õpikogemuste ja Eesti kõrghariduse kontekstiga? Milliseid õpihaldussüsteemide ja nende rakendamise arengusuundi või uusi küsimusi artikkel Sinu hinnangul avab?

Pidage ka silmas õppimist toetava blogipostituse tunnuseid, mida me laupäeval arutasime. Hästi loetava blogipostituse soovitustest tegi oma blogis hea kokkuvõtte Karin.

Osa artikleid on avalikud, osa vajavad ligipääsuks TLÜ Akadeemilise raamatukogu kaudu sisselogimist. Lisasin artiklite koopiad ka meie kursuse Google Drive kausta. 

Praktiline ülesanne

Praktiliseks ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad. Ärge kulutage aega õppematerjalide loomisele, vaid katsetage lihtsalt süsteemi võimalusi. Tuntumate süsteemide puhul leiate head abi YouTube videotest.

Õpikeskkondade soovitused on teise kontakttunni esitluses. Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

eLearningIndustry.com kataloogis on loetletud 1060 õpihaldussüsteemi, millest 103 on mingil kujul tasuta. Osaliselt on seal kataloogis aegunud info ning mitte kõik väidetavalt tasuta keskkonnad ei paku tegelikult tasuta versiooni. Enam ei ole eraldi välja toodud avatud lähtekoodiga õpihaldussüsteeme (kolm aastat tagasi oli neid 51).

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti.

Viited

Ali, M., Wood‐Harper, T., & Wood, B. (2024). Understanding the technical and social paradoxes of learning management systems usage in higher education: A sociotechnical perspective. Systems Research and Behavioral Science, 41(1), 134–152. https://doi.org/10.1002/sres.2945

Alotaibi, N. S. (2024). The Impact of AI and LMS Integration on the Future of Higher Education: Opportunities, Challenges, and Strategies for Transformation. Sustainability, 16(23), Artikkel 10357. https://doi.org/10.3390/su162310357

Demir, F., Bruce-Kotey, C., & Alenezi, F. (2022). User Experience Matters: Does One size Fit all? Evaluation of Learning Management Systems. Technology, Knowledge and Learning, 27(1), 49–67. https://doi.org/10.1007/s10758-021-09518-1

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 995–1010. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949

Sankey, M. D., & Marshall, S. J. (2023). Perspective Chapter: The Learning Management System of 2028 and How We Start Planning for This Now. L. Waller & S. Kay Waller (toim), Education and Human Development. IntechOpen. https://doi.org/10.5772/intechopen.110120

Turnbull, D., Chugh, R., & Luck, J. (2022). An Overview of the Common Elements of Learning Management System Policies in Higher Education Institutions. TechTrends, 66(5), 855–867. https://doi.org/10.1007/s11528-022-00752-7

Meie kursuse esimene kahenädalane teema keskendub haridustehnoloogia ajaloole. Esimene nädal on teil lugemismaterjalidega tutvumiseks ja nende põhjal blogipostituse tegemiseks ning teine nädal kursusekaaslaste postituste lugemiseks ja kommenteerimiseks.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Molenda, 2023) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

• arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
• arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
• veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
• e-õpe (ingl e-learning)
• tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-maili, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Arvutite õppetöös kasutamise esimestest sammudest Eestis annab kõige parema ülevaate Hariduse tehnoloogiakompass, milles on avaldatud eraldi peatükk Tiigrihüppe ajaloost (Roonemaa, 2022).

Esimese teema lugemismaterjalid

Kokku on teil esimeses teemas võimalik valida seitsme artikli vahel.

Kõige varasemat perioodi käsitleb Benjamin (1988), kes annab oma artiklis ülevaate õpetamismasinatest alates 1866 kuni 1960ndateni. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Mitmed head haridustehnoloogia ajalugu käsitlevad peatükid on ilmunud Zawacki-Richter ja Jung (2023) avatud, kaug- ja digiõppe käsiraamatus. Molenda (2023) keskendub haridustehnoloogia arengule kasutatud tehnoloogiate ja õppedisaini vaates. Dron ja Anderson (2023) jagavad avatud õppe ja kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest ja arutlevad uute kujunevate pedagoogiliste suundade üle. Weller (2023) tutvustab tänapäevase digiõppe kujunemist läbi blogide, sotsiaalmeedia ja MOOCide.

Molenda, M. H. (2023). History and Development of Instructional Design and Technology. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 57–74). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_4

Dron, J., & Anderson, T. (2023). Pedagogical Paradigms in Open and Distance Education. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 147–163). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_9

Weller, M. (2023). The Rise and Development of Digital Education. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 75–91). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_5

Haridustehnoloogia värskemast ajaloost annab kompaktse ülevaate Weller (2018), kes keskendub aastatele 1998–2018. Lisaks sellele artiklile on Weller (2020) avaldanud ka põhjaliku raamatu 25 aastast haridustehnoloogias.

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Ülesanne

Teie ülesandeks on valida lugemiseks üks seitsmest eelpool viidatud artiklist ning kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestage artikliga tutvumisele ja postitusele kuni 8 tundi.

Tooge välja olulisem loetud artiklist. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama nädala lõpuks (13.09). Teise nädala jätame kursusekaaslaste postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks. Arvestage selle jaoks kuni 3 tundi aega.

Ligipääs lugemismaterjalidele

Üldjuhul on pääseb teadusartiklitele ligi TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu või on need täiesti avalikud. Kahe siin postituses viidatud allika ametlikud versioonid ei ole ka TLÜ raamatukogu kaudu kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Tegin nende teiega jagamiseks eraldi Google Drive kausta, mille ligipääsud kohe saadan. Panin sinna kausta ka ülejäänud selle teema lugemisvalikus olevad artiklid, et saaksite need ühest kohast mugavalt kätte.

Viited

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Dron, J., & Anderson, T. (2023). Pedagogical Paradigms in Open and Distance Education. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 147–163). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_9

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning [Doktoritöö, Australian National University]. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights [Doktoritöö, Aalto University School of Art and Design]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral [Doktoritöö, Tartu Ülikool]. http://hdl.handle.net/10062/1067

Molenda, M. H. (2023). History and Development of Instructional Design and Technology. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 57–74). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_4

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, 30. september). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools [Doktoritöö, Aalto University]. Aaltodoc. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Roonemaa, H. (2022). Tiigrihüpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/tiigrihupe/

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Weller, M. (2020). 25 Years of Ed Tech. AU Press. https://doi.org/10.15215/aupress/9781771993050.01

Weller, M. (2023). The Rise and Development of Digital Education. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 75–91). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_5

Esimeseks tegevuseks kursusel on õpikeskkonna ülesseadmine ja õpilepingu koostamine.

WordPress ajaveebi ülesseadmisel on järgmised sammud:

1. Tehke oma magistriõppe jaoks blogi WordPress.com platvormil. Kui teil on varasem blogi õpingute või enda portfoolio jaoks, siis võite jätkata selle kasutamist.
2. Kujundage blogi oma maitse järgi ja kirjutage enda kohta lühike enesetutvustus eraldi lehena (page).
3. Lisage oma blogisse õpikeskkondade kursuse jaoks eraldi rubriik (category). Rubriikide haldamine toimub WordPress haldusliideses Postitused  > Rubriigid (Posts > Categories) all.
4. Mõelge läbi oma eesmärgid sellel kursusel ning postitage oma õpileping. Õpilepingu (ingl personal learning contract või lihtsalt learning contract) koostamisel soovitan lugeda lehekülge “Mis on õpileping?” ja vaadata seal viidatud varasemate aastate näiteid. Siduge õpileping kursuse jaoks tehtud rubriigiga.
5. Muutke kommenteerimise seadeid selliselt, et kommentaarid oleks koheselt avaldatud. WordPress puhul tuleb selleks kontrollida, et Seaded > Arutelu (Settings > Discussion) leheküljel oleks Enne kommentaari ilmumist (Before a comment appears) plokis mõlemad märkeruudud arvestamata.

6. Kontrollige, et teie blogi oleks avalik. Privaatsuse seadeid saate muuta WordPress haldusliideses Seaded > Lugemine (Settings > Reading) lehel Veebilehe nähtavus (Privacy) plokis. Valige seal privaatsuse seadeks Avalik (Public).

7. Registreerige oma blogi aadress Google Formsis: https://forms.gle/HV85d8TN4BBDWRKDA

Lisaks WordPressi ülesseadmisele palun ma teil liituda kursusega Moodle’is ja Discordis:

1. Liituge moodle.tlu.ee serveril kursusega Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe IFI7235.DT 2026S (registreerumise võti 1403)
2. Liituge Digitehnoloogiate instituudi Discordiga: https://discord.gg/KnsrvH7As

Kursuse Discordi kanal ifi7235dt-opikeskkonnad-2026 on kinnine. Mul läheb teie sinna lisamisega natuke aega.

Esimese teema postitus haridustehnoloogia ajaloo kohta ja Google Drive kaust lugemismaterjalidega tuleb pühapäeva õhtul.

Edukat kursust kõigile!