Rubriik: Ülesanded

Neljanda teema postitus tuleb väikese viivitusega. Sel korral koosneb ülesanne lugemismaterjalist ning väikesest praktilisest tegevusest, milleks on oma personaalse õpikeskkonna kaardistamine.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide alternatiivina võetid 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna avaldas Stephen Downes 2005. aastal paljutsiteeritud artikli “E-learning 2.0”. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Viimastel aastatel on personaalsete õpikeskkondade mõiste pigem kasutuselt kõrvale jäänud, kuigi õppijakesksed lähenemised ning õppija poolt kontrollitavad sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud ja poolavatud õpikeskkonnad on endiselt kasutusel.

Nagu te selle kursuse ülesehitusest aru saate, on minu vaadet õpikeskkondadele mõjutanud olulisel määral just personaalsete õpikeskkondade lähenemine. Seetõttu on selles teemas ka lugemiseks natuke suurem valik artikleid, millest palun teil omakorda valida ühe.

Veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia suunalt on valikus kolm artiklit, mis aitavad mõista tausta, kuidas nende vahendite õppetöös kasutamiseni jõuti (järjekorras lihtsamas keerulisema artiklini):

Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://web.archive.org/web/20110705043636/https://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. Loetud aadressil http://www.eurodl.org/materials/contrib/2006/Christian_Dalsgaard.pdf

McLoughlin, C. & Lee, M. J.W. (2007). Social software and participatory learning: Pedagogical choices with technology affordances in the Web 2.0 era. R. J. Atkinson, C. McBeath, S. K. A. Soong, C. & Cheers (toim), ICT: Providing choices for learners and learning. Proceedings ascilite Singapore 2007 (lk 664–675). Singapore: Nanyang Technological University. Loetud aadressil http://www.ascilite.org/conferences/singapore07/procs/mcloughlin.pdf

Personaalse õpikeskkonna kontseptsioonile keskenduvad kolm artiklit. Wilson et al. (2007) toovad oma artiklis välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Johnson ja Liber (2008) on üks tõsisemaid teoreetilisi artikleid personaalsete õpikeskkondade teemal, kuid teistega võrreldes keerulisem lugemine. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad pigem personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning õppija rollile.

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247

Johnson, M., & Liber, O. (2008). The Personal Learning Environment and the human condition: from theory to teaching practice. Interactive Learning Environments, 16(1), 3–15. https://dx.doi.org/10.1080/10494820701772652

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://dx.doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Väga hea ja praktiline lugemine on Couros (2010), milles kirjeldatakse detailselt ühe avatud õpikeskkonnal põhineva kursuse disaini:

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Athabasca University Press. Loetud aadressil http://www.aupress.ca/books/120177/ebook/06_Veletsianos_2010-Emerging_Technologies_in_Distance_Education.pdf

Lõpetuseks pakun ma välja enda artikli EduFeedri ja blogipõhiste kursuste kohta, mida ma pole siin kursusel varem katsetanud:

Põldoja, H., Duval, E., & Leinonen, T. (2016). Design and evaluation of an online tool for open learning with blogs. Australasian Journal of Educational Technology, 32(2). https://doi.org/10.14742/ajet.2450

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

• IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud kursuse õpikeskkonna skeem(november 2016)
• Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana H.P. näitel (oktoober 2015)

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (värske tasuta leid on GitMind) või  draw.io.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja Veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.

Meie kursuse kolmandaks teemaks on õpihaldussüsteemid. Sel korral saate valida kahe erineva ülesande vahel – praktiline ja teoreetiline.

Praktiliseks ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad.

Õpikeskkondade soovitused on teise kontakttunni esitluses (iCloud link). Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti.

Teoreetiliseks ülesandeks valisin kolm lugemismaterjali: kaks teadusartiklit ning ühe olulise ajaveebipostituse. Ootan, et te neist ühe allika läbi loeksite ning selle põhjal tekkinud mõtetest ajaveeebipostituse teeks. Esimene artikkel (Watson & Watson, 2007) seletab lahti õpihaldussüsteemidega seotud põhimõisted ning õpihaldussüsteemide funktsionaalsused. Coates, James ja Baldwin (2005) toovad oma metauurimuses teiste autorite põhjal välja põhjused, miks ülikoolid õpihaldussüsteeme kasutavad ning vaatavad kriitiliselt õpihaldussüsteemide mõju õppimisele. Siemensi (2004) ilmunud arvamusartikkel on õpihaldussüsteemide suhtes väga kriitiline leiab, et jäiga struktuuri tõttu pole need tänapäevaseks õppimiseks sobivad.

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. http://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://web.archive.org/web/20090918171801/http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Esimese kahe artikli puhul saate ligipääsu TLÜ Akadeemilise raamatukogu kaudu, kolmas on Wayback Machine arhiivis.

Jään teie postitusi ootama umbes nädala jooksul.

Teine teema tuleb sel korral minu poolt väikese hilinemisega, töökoormus sõitis väga üle…

Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku joonise õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age”.

Selle teema lugemismaterjalid keskenduvad kitsamalt virtuaalsetele õpikeskkondadele. Selle teema eesmärgiks on tutvuda õpikeskkonna mõistega ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis. Valisin välja neli lugemismaterjali, millest teie omakorda peaksite valima ühe.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) raamatupeatükk on üks paremaid eestikeelseid kirjutisi õpikeskkonna mõistest. Võite siit vahele jätta konkreetseid tarkvararakendusi puudutavad osad (1.5, 1.10, 1.11), kuna rakendused on aastate jooksul palju muutunud.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]

Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) defineerivad oma artiklis seitsme tunnuse kaudu virtuaalse õpikeskkonna mõiste ning arutlevad, millised virtuaalsete õpikeskkondade erinevused võrreldes füüsiliste õpikeskkondadega võiksid õppimise efektiivsust positiivselt mõjutada.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press. [PDF]

Anderson (2008) üritab oma raamatupeatükiga pakkuda teoreetilise aluse e-õppele. Selle järgi on efektiivsel õppimisel neli tunnust: õppija-kesksus, teadmus-kesksus, hindamis-kesksus ja kogukonna-kesksus. Autor arutleb, kuidas veebi kasutamine õppetöös aitab neid nelja tunnust toetada ning mis liiki interaktsioonid toimuvad e-õppes. Artikli tulemusena pakub ta välja e-õppe teoreetilise mudeli esimese põlvkonna veebi ja Veeb 2.0 jaoks.

Weller, M. (2007). Virtual learning environments: using, choosing and developing your VLE. Abingdon: Routledge.

Sellest raamatust on kättesaadav esimene peatükk “What we talk about when we talk about e-learning” (lk 1-9), mida ma katsetan siin kursusel esmakordselt. Peatükk on allalaetav Taylor & Francis andmebaasist (nupp Preview PDF, kahjuks ei saa sellele otse linkida). Weller (2007) seletab lihtsas keeles lahti virtuaalsete õpikeskkondadega seotud põhimõisted ning arutleb sisu ja dialoogi suhte üle e-õppes.

Teie ülesandeks on tutvuda lugemismaterjali(de)ga ning koostada selle põhjal ajaveebipostitus. Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet? Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel? Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Palun tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb järgmisel nädal aega kaasõppijate postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

• arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
• arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
• veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
• e-õpe (ingl e-learning)
• tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-mail, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Põhjalikumatest artiklitest olen ma selle teema juures välja valinud neli. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud lugemismaterjalidega ning kirjutada nende põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestades seda, et 2 tundi nädala tegevustest kulub õpilepingule, jääb lugemismaterjalidega tutvumiseks ja postituse jaoks 4 tundi. Nii et ilmselt peate piirduma ühe artikli valikuga ning järgmine nädal kursusekaaslaste postitustega tutvudes saate tervikpildi kokku.

Tooge välja olulisem loetud materjalidest. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Eelmisest aastast on selle teema kohta ka lühivideo.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama 15. septembriks.

Viited:

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning. Canberra: Australian National University. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights. Helsinki: Aalto University School of Art and Design. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Ligipääs lugemismaterjalidele:

Kahe viidatud materjali ametlikud versioonid ei ole avalikult kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Teen nende jagamiseks täna õhtul eraldi Google Drive kausta, kuhu teile TLÜ aadressidega ligipääsu annan. Sumner (2000) on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu Taylor & Francis andmebaasist. Ülejäänud on avalikud.

Nutiseadmetel põhinevate õpikeskkondadega seoses kasutatakse sageli selliseid mõisteid nagu 1:1 arvutikasutus ja VOSK.

1:1 arvutikasutuse (ingl one-to-one computing) mõiste tuli kasutusele 2000. aastate alguses ning kirjeldab olukorda, kus iga õppija kasutab personaalset arvutit või nutiseadet. Chan et al. (2006) toovad välja 6 olulist võimalust, mida pakub 1:1 arvutikasutus:

• kaasaskantavus;
• sotsiaalne interaktsioon teiste kasutajatega läbi erinevate suhtlus- ja koostöörakenduste;
• võimalus kohandada oma personaalne õpitee;
• kontekstitundlikkus, mis põhineb õppija tegevuste logimisel ning selle põhjal sisu ja kasutajaliidese kohandamisel;
• võrguühendus;
• digitaalse ja füüsilise maailma vahel ühenduse loomine läbi sensorite jms kasutamise.

1:1 arvutikasutuse alal on erinevates maades läbi viidud hulk projekte ja uurimusi, millest annavad kokkuvõtliku ülevaate Islam ja Grönlund (2016). Oma artiklis toovad nad varasemate uurimuste põhjal välja 1:1 arvutikasutuse positiivsed mõjud õppijatele, õpetajatele, õpetamisprotsessile ning kooli ümbritsevale kogukonnale. Õppijate seisukohalt kaasneb Islam ja Grönlund (2016) põhjal 1:1 arvutikasutusega suurem kaasatus ja motiveeritus, parema kvaliteediga tööd, enesejuhitud õppimine, paremad uurimis- ja kirjutamisoskused, paremad arvutikasutusoskused, parem ligipääs sisule, parem kohalkäimine ja väiksem väljalangevus, rohkem aega iseseisvate tööde tegemiseks, parem tugi erivajadustega õppijatele ning süvendatud kognitiivsed oskused.

VOSK / BYOD (Võta Oma Seade Kaasa, ingl Bring Your Own Device) tähendab olukorda, kus õppijad kasutavad oma isiklikke nutiseadmeid. Song ja Kong (2017) uurisid VOSK lähenemise rakendamist kõrgkoolis ning pakuvad välja VOSK lähenemisega seotud lubavuste ja piirangute raamistiku. Lubavuste all toovad 13 VOSK lähenemise omadust, mis toetavad õpitegevuste läbiviimist personaalsete nutiseadmete abil. VOSK lähenemisega seotud piirangud jagunevad Song ja Kong (2017) järgi tehnilisteks, sotsiaalseteks ja personaalseteks piiranguteks.

Nutiseadmete õppetöös kasutamisega seoses on kõneldud ka m-õppest (ingl mobile learning). Kearney, Schuck, Burden ja Aubusson (2012) on uurinud m-õpet pedagoogilisest vaatenurgast ning toonud välja m-õppe teoreetilise raamistiku, mille kesksed komponendid on personaliseeritus, autentsus ja koostöö. Oma artiklis kirjeldavad nad praeguse raamistikuni jõudmist ning analüüsivad oma raamistikku aluseks võttes 6 mobiilõppe stsenaariumit.

Eestis on personaalsete digiseadmete kasutamine hariduses sisse kirjutatud Eesti elukestva õppe strateegiasse aastaks 2020 (Eesti elukestva õppe strateegia 2020, 2014), mille üheks viiest eesmärgist on digipööre elukestvas õppes. Selle saavutamiseks on Haridus- ja Teadusministeerium käivitanud Digipöörde programmi.

* * *

Pühapäevasest kontakttunnist inspireerituna on teie ülesanne sel korral praktilist laadi. Valida on kahe ülesande vahel:

Variant A

Koostage nutirakenduste ratta rakenduste kasutamisel põhinev innovaatiline õpilugu. Õpiloo koostamisel võite aluseks võtta nutirakenduste ratta kodulehel avaldatud tunnikava vormi. Laadige tunnikava kas failina oma blogipostituse juurde või linkige Google Drivest. Oleme Maiaga ka tänulikud, kui te olete nõus jagama oma õpilugusid nutirakenduste ratta kodulehel.

Variant B

Katsetage ühte nutirakenduse ratta rakendust ning kirjutage selle katsetuse põhjal oma ajaveebi kokkuvõte.

Mõlemal juhul võiksite postitusse lisada ka oma üldised mõtted nutiseadmiste kasutamise kohta, arvamuse nutiseadmete ratta rakendusvõimalustest, ideed ratta edasiarendamiseks vms.

* * *

Keda huvitab põhjalikum teoreetiline lugemine 1:1 arvutikasutuse, VOSK ja m-õppe kohta, siis siin postituses viidatud 2012–2017 artiklid on minu silmis sobivad alguspunktid. See on kursuse viimane individuaalne blogimisülesanne ning detsembri alguse jätame rühmatöödele.

Viited

Chan, T.-W., Roschelle, J., Hsi, S., Kinshuk, Sharples, M., Brown, T., et al. (2006). One-to-one technology-enhanced learning: An opportunity for global research collaboration. Research and Practice in Technology Enhanced Learning, 1(1), 3–29.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020. (2014). Loetud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf

Islam, M. S., & Grönlund, Å. (2016). An international literature review of 1:1 computing in schools. Journal of Educational Change, 17(2), 191–222. http://doi.org/10.1007/s10833-016-9271-y

Kearney, M., Schuck, S., Burden, K., & Aubusson, P. (2012). Viewing mobile learning from a pedagogical perspective. Research in Learning Technology, 20, 7–17. http://doi.org/10.3402/rlt.v20i0/14406

Song, Y., & Kong, S. C. (2017). Affordances and constraints of BYOD (Bring Your Own Device) for learning and teaching in higher education: Teachers’ perspectives. The Internet and Higher Education, 32(C), 39–46. http://doi.org/10.1016/j.iheduc.2016.08.004

Õpihaldussüsteemide teemas otsustasin ma teoreetilised lugemismaterjalid välja jätta ning ainult praktilisele osale keskenduda. Üks põhjus selleks oli see, et personaalsed õpikeskkonnad kujunesid välja just alternatiivi pakkumiseks suletud ja institutsioonikesksetele õpihaldussüsteemidele. Seetõttu võtavad selle korra lugemismaterjalid kokku kriitilise lähenemise õpihaldussüsteemide suhtes ning pakuvad omapoolse lahendusena välja personaalsed õpikeskkonnad.

Personaalsete ja avatud õpikeskkondade väljakujunemisele pani aluse Veeb 2.0 ning sotsiaaltarkvara esilekerkimine 2000-ndate keskel. Näiteks esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna avaldas Stephen Downes 2005. aastal paljutsiteeritud artikli “E-learning 2.0”. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Viimastel aastatel on personaalsete õpikeskkondade mõiste pigem kasutuselt kõrvale jäänud, kuigi õppijakesksed lähenemised ning õppija poolt kontrollitavad sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud ja poolavatud õpikeskkonnad on endiselt kasutusel.

Valisin teile lugemiseks välja järgmised artiklid, millest palun teil omakorda valida ühe. Ülesande teoreetiliseks pooleks on tutvuda ühe valitud artikliga ning arutleda sel teemal oma blogipostituses.

Dalsgaard (2006) on kriitiline õpihaldussüsteemide suhtes ja pakub lahendusena välja sotsiaaltarkvara kasutamise õppimises. Wilson et al. (2007) jõuab personaalsete õpikeskkondadeni. Johnson ja Liber (2008) on üks tõsisemaid teoreetilisi artikleid personaalsete õpikeskkondade teemal, kuid teistega võrreldes keerulisem lugemine. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad pigem personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning Couros (2010) kirjeldab ühe kursuse disaini, mis põhines avatud õpikeskkonnal. Kolmas ja neljas on kättesaadavad TLÜ raamatukogu kaudu Taylor & Francis andmebaasist, ülejäänud on avalikud.

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. Loetud aadressil http://www.eurodl.org/materials/contrib/2006/Christian_Dalsgaard.pdf

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247

Johnson, M., & Liber, O. (2008). The Personal Learning Environment and the human condition: from theory to teaching practice. Interactive Learning Environments, 16(1), 3–15. https://dx.doi.org/10.1080/10494820701772652

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://dx.doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Athabasca University Press. Loetud aadressil http://www.aupress.ca/books/120177/ebook/06_Veletsianos_2010-Emerging_Technologies_in_Distance_Education.pdf

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme (NB! see leht on ühtlasi näiteks, kuidas suletud veebilehti Wayback Machine abil arhiveeritakse). Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

• IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud kursuse õpikeskkonna skeem (november 2016)
• Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana H.P. näitel (oktoober 2015)

Selle ülesande poole alamõte on lisaks personaalse õpikeskkonna kaardistamisele suunata teid katsetama, kuidas mingit teadmust visuaalselt esitada. Väga sageli on ka magistritöö struktuur ja olulisemad tulemused joonistena kokku võimalik võtta.

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks draw.io. Kommertstarkvarast on levinud lahendused selliste skeemide joonistamiseks Visio (Windows) ja OmniGraffle (Mac). Meie instituut on liitunud Microsoft Imagine tooteprogrammiga, mis võimaldab üliõpilastel saada muude rakenduste hulgas ka Visio tasuta kasutusõiguse.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja Veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.

Meie kursuse kolmandaks teemaks on õpihaldussüsteemid. Sel korral on ülesanne praktiline – palun teil katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad.

Õpikeskkondade soovitused on 21.10 kontakttunni esitluses. Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti. Proovime postitused selle nädala lõpuks ära teha, siis jääb teine nädal kursusekaaslaste katsetustega tutvumiseks.

Kui esimene teema haridustehnoloogia ajaloost oli üldiseks sissejuhatuseks tervesse magistriõppesse, siis teise teemaga jõuame me selle kursuse peamise fookuse ehk õpikeskkondade juurde.

Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku joonise õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age”.

Selle teema lugemismaterjalid keskenduvad kitsamalt virtuaalsetele õpikeskkondadele. Selle teema eesmärgiks on tutvuda õpikeskkonna mõistega ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis. Valisin välja neli lugemismaterjali, millest teie omakorda peaksite valima ühe.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) raamatupeatükk on üks paremaid eestikeelseid kirjutisi õpikeskkonna mõistest. Võite siit vahele jätta konkreetseid tarkvararakendusi puudutavad osad (1.5, 1.10, 1.11), kuna rakendused on aastate jooksul palju muutunud.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]

Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) defineerivad oma artiklis seitsme tunnuse kaudu virtuaalse õpikeskkonna mõiste ning arutlevad, millised virtuaalsete õpikeskkondade erinevused võrreldes füüsiliste õpikeskkondadega võiksid õppimise efektiivsust positiivselt mõjutada.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press. [PDF]

Anderson (2008) üritab oma raamatupeatükiga pakkuda teoreetilise aluse e-õppele. Selle järgi on efektiivsel õppimisel neli tunnust: õppija-kesksus, teadmus-kesksus, hindamis-kesksus ja kogukonna-kesksus. Autor arutleb, kuidas veebi kasutamine õppetöös aitab neid nelja tunnust toetada ning mis liiki interaktsioonid toimuvad e-õppes. Artikli tulemusena pakub ta välja e-õppe teoreetilise mudeli esimese põlvkonna veebi ja Veeb 2.0 jaoks.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Neljandat valitud artiklit “katsetan” ma siin kursusel õppijatega esmakordselt. Kui Anderson (2008) kasutas oma artiklis läbivalt online learning mõistet, siis Goodyear (2005) kasutab harvem esinevat networked learning mõistet. Minu silmis annab just see mõiste hästi edasi seda, mida me digivahendite õppetöös kasutamisega saavutada tahame. Goodyear (2005) defineerib võrgustatud õpet, kui õpet, milles IKT’d kasutatakse ühenduste loomiseks õppija ja kaasõppijate, õppijate ja õpetajate ning õpikogukonna ja resursside vahel. Antud artikli puhul soovitan ma just eelkõige artikli esimest poolt (lk 82–92), mis annab väga hea kõrgema taseme ülevaate sellest, millega võrgustatud õppe lahenduste disainimisel arvestada tuleks. Artikli teises pooles tutvustab autor ühte konkreetset disainis kasutatavat meetodit – disainimustreid.

Teie ülesandeks on tutvuda lugemismaterjali(de)ga ning koostada selle põhjal ajaveebipostitus. Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet? Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel? Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Siin pakutud ingliskeelsed artiklid kuuluvad enamtsiteeritud allikate hulka selles teemas. Nagu te avaldamise aastatest näete, ei ole need kõige uuemad artiklid, kuid minu arvates sobivad need hästi sissejuhatuseks. Võite võtta neid minupoolse soovitusena, kuid samas võite otsida ka ise täiendavaid allikaid (otsingumootor Google Scholar, ligipääs artiklitele TLÜ Akadeemilise Raamatukogu poolt tellitud andmebaaside kaudu).

Palun tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb järgmisel nädal aega kaasõppijate postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks. Mina teen omalt poolt lähipäevil kokkuvõtte teie esimese teema postitustest.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

• arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
• arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
• veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
• e-õpe (ingl e-learning)
• tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-mail, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Põhjalikumatest artiklitest olen ma selle teema juures välja valinud neli. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud lugemismaterjalidega ning kirjutada nende põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Tooge välja olulisem loetud materjalidest. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Arvestage selle teema jaoks 6 tundi lugemismaterjalidega tutvumiseks ning postituse tegemiseks ja 2 tundi teiste postitustega tutvumiseks ning kommentaariaruteludes osalemiseks. Materjale on tunduvalt rohkem kui 6 tunni sisse mahub, nii et täpsema valiku peate tegema oma huvidest/ajaressursist/keeleoskusest lähtuvalt.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama 30. septembriks.

Viited:

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning. Canberra: Australian National University. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights. Helsinki: Aalto University School of Art and Design. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Ligipääs lugemismaterjalidele:

Kahe viidatud materjali ametlikud versioonid ei ole avalikult kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Teen nende jagamiseks eraldi Google Drive kausta, kuhu teile TLÜ aadressidega ligipääsu annan. Sumner (2000) on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu Taylor & Francis andmebaasist. Ülejäänud on avalikud.