Suur aitäh neile, kes jõudsid õigeaegselt panustada selle nädala teemasse. Sarnaselt eelnevatele teemadele on ka õpivõrgustikud üsna laiahaardeline ja mitmeti mõistetav kontseptsioon. Seega, nii mõnedki postitused pakkusid huvitavaid mõtteid ja tõstatasid erinevaid küsimusi.
Valik mõtteid ja küsimusi, mis mul teie postitusi lugedes silma jäid või endal tekkisid:
– õpivõrgustiku ja sotsiaalse võrgustiku ühilduvus ja mitteühilduvus s.t. et kas iga sotsiaalne võrgustik on ka õpivõrgustik? Kas võrgustikel haridusmaastikul ja Facebookis kui sotsiaalse võrgustiku näide on erinevad tegevusreeglid?
Argo, Kersti, Urve ning mõned teised osalejad on toonud välja kriteeriumi, et inimesi seob võrgustikuks ühine eesmärk, mille nimel tegutsetakse. Kersti ja Elyna viitasid esimesel kontaktpäeval koostatud nö sotsiaalsele võrgustikule s.t. kes keda tundis/teadis sellel ajahetkel. Siinkohal oleks huvitav vaadelda, kuivõrd sellest on kasvanud õpivõrgustik s.t. et on lisandunud teine aspekt – eesmärgistatud õppimine.
– õpetaja roll õpivõrgustikes? kas efektiivse võrgustiku loomiseks ja püsimiseks on vaja õpetajat? Nii mõnigi teist väitis, et õpivõrgustiku tekkimine ja loomine sõltub paljuski õpetajast. Ingrid on isegi välja toonud võrdleva skeemi õppimisteooriatest ning konnektivismi rollist (antud teemasse süvenemine vajaks lausa eraldi nädalat), mida võib vaadelda kui võrgustiku metafoori ülekandumist õppimisteooriatesse. Siinkohal tahan siiski väita, et õpivõrgustikud võivad tekkida ka väga edukalt ilma igasuguse välise suunamiseta. Võtame näiteks sellise näite: 15 aastat tagasi kogunes teatud grupp üliõpilasi igal nädalal kolmapäeva õhtul ühiselamu kööki, et arutleda nädala jooksul kursustel käsitletud teemadel ning vormistada kodutöid. Ainsaks tehnoloogiliseks vahendiks vaid äärmisel juhul telefon. Kõigepealt tekib küsimus, kas me võime väita, et tegemist oli õpivõrgustikuga? Kui jah, kas selle tekkimise taga olid õppejõud või tudengite endi tahe?
Tänu tehnoloogia võimalustele saame oma erinevate tegevustega suunata õppijaid selles suunas, et nad moodustaksid nö õpivõrgustiku, seetõttu võime vaadelda õpetajat, kui algatajat, kes loob soodsad tingimused võrgustiku tekkeks. Kuid võrgustiku elujõulisus sõltub ikkagi osalejatest endist. Sellest tulenevalt tekivad järgmised küsimused nagu
– kas võrgustiku elushoidmist peab kunstlikult toetama ja nö sundima seda funktsioneerima? Siinkohal meenub Ilja ajaveebist inglise keelne mõte, et võrgustikud peaksid olema ise-organiseeruvad ja jätkusuutlikud ilma välise abita.
– kas õpivõrgustikke on võimalik nö disainida kellegi teise jaoks?
Nagu näha, on küsimusi tegelikult rohkem kui vastuseid.
Aga, kuidas siis ära tunda head õpivõrgustikku ning milliste näitajate alusel võrrelda. Tunnuseid ja näitajaid oli välja toodud väga mitmesuguseid ja ei saa väita, et mõned nendest on õiged ja teised valed. Vaatamata sellele, et välja pakuti väga erinevaid raamistikke, võib sellegipoolest välja tuua teatud korduvad elemendid. Loomulikult moodustavad iga võrgustiku eelkõige inimesed ning kas tegemist on reaalse või virtuaalse nähtusega. Viimasel juhul tuleb arvesse võtta ka erinevad tehnoloogilised vahendid, mis võrgustiku eksisteerimist toetavad. Väga olulist rolli mängib ka võrgustiku eesmärk.
Lisaks võiks võrgustikke võrrelda ka veel näiteks
– tegevuste (suhtlemine, sisu tootmine jne.)
– sidemete tugevuse
– kestvuse
– toimimise aja
– koostöö reeglite jne. alusel
Loomulikult sõltub näitajate valik ka võrdluse eesmärgist ja võrdluse all olevate nähtuste olemusest.