Tuleb välja, et oma õppimise ja arengu planeerimine, jälgimine ja reflekteerimine polegi kõige lihtsam ülesanne. Tegelikult on see suur väljakutse teadlikult mõelda, mis on minu õpieesmärgid, kuidas neid saavutada, mis vahendeid kasutades ning mõista, mis ikkgai viitab sellele, et need püstitatud eesmärgid on saavutatud.
Need, kes on jõudnud oma õpilepingu kirja panna, siis esimesteks katsetusteks täiesti piisav. Küll aga annaks iga lepingu paremaks teha. Kõige tüüpilisemad kitsaskohad, mida annaks paremini teha:
- üldsõnalisus ja ebamäärasus
- oma arengu ja õpilaste arengu nö “segi ajamine”
- eesmärkide ja hindamise vahel puudub seos
- kriteeriumite, tõestuse puudumine oma arengu hindamise kirjeldamisel
Kui me räägime strateegiatest/meetoditest, kuidas me mõnda eesmärki saavutada tahame, siis on kindlasti igal ühel omad harjumused, nipid, tegevused. Näiteks, mõne teema läbitöötamisel kasutan alati paberit ja pliiatsit ning joonistan nö mõistekaardi, mis kaardistab olulisemad terminid antud teema puhul või esimese asjana kogun alati kokku võimalikud materjalid, salvestan nad uude kausta märksõnadega; või koostan ajalise tegevuskava jne. Kui me räägime vahenditest, siis siinkohal võiks lisaks üldisele internetile ja arvutile ära mainida ka konkreetsed programmid, äpid, rakendused, mida mõne selle tegevuse jaoks kasutad. Sellisel juhul on ka teistel midagi teie õpilepingutest õppida. Hindamise puhul on oluline välja tuua just need kriteeriumid, tõendusmaterjalid, mis näitavad ja tõestavad, et mingi konkreetne eesmärk on saavutatud. Sõnad nagu “oskan aktiivselt rakendada…”, “oskan inimlikumalt kasutada…” nõuavad siia juurde ka konkreetsemaid näitajaid.
Kursuse keskel võtame õpilepingud uuesti ette ning vaatame, kuidas reaalne elu ja kirjapandu ühtivad ning mida oleks vaja muuta. Seniks aga pealehakkamist oma arengut kõrvalt vaadata ja jälgida.