Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe

Olen tänaseks päevaks jõudnud läbi vaadata kõik postitused ning mõttesähvatused. Pean ütlema, et selle aasta grupp on igati tegus ja nauditavalt sõnaosav. Nii mõnigi kord tuli naeratus näole või sundis tõsiselt aja maha võtma, et loetu üle ise mõtiskleda ning arutleda. Lihtsalt super!

Minu jaoks on kursus korda läinud, kui osalejate seas ei ole ühtegi neutraalse tagasisidega inimest st kas õpiti midagi positiivset või negatiivset. Kõige hullem on aga olukord, kui mitte miski ei suutnud tekitada ärritust või siis postiivset emotsiooni. Loodan, et siit kursuselt oli midagi kaasa võtta, mida ühel hetkel võib vaja minna või mis on mõjutanud teie mõtteid ja arusaamu.

Kellel personaalsete õpikeskkondade, enesejuhitava õppimise ning enesearendamise vastu digitaalses maailmas on suurem huvi, siis soovitan väga soojalt järgmisel semestril tulevat inglise keelset kursust KAV7100 “Developing personal learning environments for professional growth”, mida viivad läbi meie Haridustehnoloogia keskuse järeldoktorid Dr. Emanuele Bardone Itaaliast ja Dr. Sebastian H.D. Fiedler Saksamaalt. Tegemist on kahtlemata väga kogenud ja huvitavate inimestega ning miks mitte võtta see kursus ette kui väljakutse õppida inglise keeles ning välisõppejõududega. Eriti, kui paljud teist tunnistasid, et inglise keel vajaks harjutamist ning personaalne keskkond arendamist.

Suured tänud teile huvitava kursuse eest!

Seekord alustaks Tuuli mõttega, et järjest olulisem on „keda sa tead“, mitte niivõrd see „mida sa tead“ ning see peab minu arust igati paika ka õpivõrgustike kontekstis.

Mida täpsemalt õpivõrgustikuks nimetada, sõltub suuresti vaatenurgast, kuid siinkohal tahan välja tuua Dairi värvika, metafoorile tugineva “definitsiooni”: Õpivõrgustik on tehnoloogiatega kokku seotud õppimised, mille abil saab saagiks püüda uusi teadmisi/tarkusi. Antud teema käsitluses oleks tehnoloogia nagu nöör, mille abil saab võrgustikke luua ning laiendada selle haardeulatust. Samuti vajaliku soovitud teadmise püüdmiseks peame kasutama õige suurusega silmust ning püügi taktikat. Väga tabavalt öeldud.

Ja metafoorid ning paralleelid teistest valdkondadest üleüldse aitavad tihtipeale pareminig aru saada erinevate mõistete ja nähtuste olemusest, olgu see siis meie kontekstis kalavõrk või Tšehhovi “Kirsiaed”.

Aivi arvates on õpivõrgustik see loomulik keskkond, kus õppimine saab kõige edukamalt toimuda ning olles justkui nii loomulik ja enesestmõistetav, siis mõned arvavad, et nad ei ole mingi võrgustiku osalejaks (Julia), kuid Julia arvates, kuulub mingisse võrgustikku iga inimene. Oma igapäeva tegevuste keskel me ei pruugigi teadlikult tähele panna. et tegelikult kuulume teatud võrgustikesse, kus võib-olla oleme vaid passiivsed osalejad, aga sellegipoolest osake võrgustikust, kes sealt midagi õpetlikku saab. Küll aga peaksime mõtlema, et kuidas me siis defineerime mõistet õpivõrgustik ja kuivõrd sellel ka analüütilist väärtust on…

Olen nõus Julia ja Peetriga, et õpivõrgustiku mõiste on tihedalt seotud praktikakogukondade mõistega. Kel praktikakogukondade ning võrgustike vastu suurem huvi, siis kindlasti tasub juba Julia ja Peetri poolt mainitud Lave ja Wenger’i töid uurida. Samuti võib õpivõrgustikke vaadelda personaalse õpikeskkonna pikendusena, mis “on saanud võimalikuks tänu tehnika arengule (Aivi).

Julia arvates on võrgustiku tekkimise tingimuseks piisav hulk inimesi, mistõttu arvestatavat informaatika õpetajate võrgustikku ei ole tekkinud. Samas toob Kärt välja mõtte, et õpivõrgustiku moodustamine algab väiksemast grupist, mis ajapikku kasvab. Milles täpsemalt informaatika õpetaja võrgustiku elujõulisuse probleem seisneb, on muidugi raske kohe hinnata st kas on see tingitud sellest, et grupp informaatika õpetajaid ei ole oma olemuselt piisavalt mitmekesine, et alustada dialoogi või tõsine puudub motivatsioon või ei ole leitud ühist probleemide rägastikku, millele näiteks Erkki viitab: Minu arvates võib olla õpivõrgustik ka probleemipõhine, kus erinevad rühma liikmed lahendavad ügaüks oma pädevuse tasemel mõnd ühist probleemi. Kindlasti mängib siin rolli õige tehnoloogia valik, mis on sobiv antud võrgustiku tegemiste toetamiseks. Aga Erkki mainitud kogemused disainimaailmast on hea näide, et võrgustikul võib olla ka väga erinevaid rolle, st disainimaailmas on võrgustik kui sinu loovuse hindaja, kritiseerija ja tagasiside andja, mitte niivõrd ühise, väga teadliku ning üheselt mõistetava eesmärgi poole pürgimine.

Küll aga on oluline, et kogemused peab avalikustama, muidu võrgustik ei toimi (Vaiko) ja siinkohal ei tähenda avalikustamine ilmtingimata avalikustamist kogu maailmale, vaid selle konkreetse võrgustiku sees. Tihtipeale on aga nii, et võrgustikul ei ole selgeid ning kindlaid piire, mistõttu nö laiem avalikustamine võib olla nii postiivse kui negatiivse varjundiga.

Kadi toob välja huvitava aspekti: Me võime rääkida õpivõrgustikest kui õppimise toest ning teiseks võrgustikest, mis õpivad. Olles samal ajal toeks õppijatele, on ka iga võrgustik arenev ning õppiv “organisatsioon”, sest tegelikult Eve arvates võibki õppimist vaadelda kui “võrgustiku punumise protsessi. Õppimise käigus loome me õpiruume, milles me saame läbi dialoogi teadmuse loomises vahetult osaleda.

Iga võrgustik “väsib” ühel hetkel ära ning Aivi meelest enamikul võrgustikel ongi olemas “parim enne” ehk eluea piir, mille põhjustavad teemade ammendumine, põlvkonnavahetus (käärid liikmete teadmiste ja huvide vahel) jms.

Eks me näe, kuivõrd elujõuliseks saab ja jääb selle kursuse raames loodud võrgustik…

Tänud huvitavate mõtete eest!

Kõigeapealt tahaks ära mainida selle, kui huvitav oli uurida osalejate erinevaid e-portfoolioid. Need olid mõnusalt lihtsad ja selged, kergesti navigeeritavad ja arusaadavad, kujunduse poole pealt stiilselt tagasihoidlikud ja puhtad ning sisu poolest rikkad. Nende hulgast leiab terve rida väga häid näiteid demonstreerimiseks.

Mulle jäi mulje, et suurem osa teist on nõus sellega, et õpetajal võiks olla üks oma isiklik portfoolio, mida kasutada ka atesteerimisel. Julia mõtte “…et e-portfoolio on pigem loominguline tegevus mis suunatud õpetaja enesearengule. Kas võib loovus olla väljastpoolt hinnatud? Kas on see võimalik ühise vormi ja sisu hindamiskriteeriumite puudumisel?” võtame viimasel kontaktpäeval arutlusteemade hulka.

Aga nagu Tiina mainib, et “Oleks mul taipu olnud eelneva 5 aasta jooksul portfooliot pidada (saab ju seadistada nii, et seda keegi peale minu ei näe), oleks atesteerimiseks valmistumine valutu olnud“, siis selles on tegelikult iva sees. Ei pea ju olema portfoolio kogu aeg avalik kõigile, aga mõte koguda kokku ning kuskil salvestada tehtud tööd ja tegemised koos mõtisklustega väärib kindlasti kaalumist. Mine tea, millal ja kus seda võib vaja minna ning siis saab vajadusel kiiresti ühe portfoolio kokku panna. Ja siinkohal annab ju digitaalne tehnoloogia meeletult ruumi loovuseks, oma tegemiste ja saavutuste kogumiseks ning digitaalse jälje salvestamiseks.

Siit edasi minnes Dairi püstitatud küsimuse juurde “…jääb minu jaoks siiski selgusetuks, milline võiks olla e-portfoolio struktuuriliselt, mis vastaks kõige paremini oma arengu ja pädevuste tõendamiseks. Mida e-portfoolios peaks kindlasti kajastama. Tehnoloogilises mõttes on e-portfoolio personaalne veebileht, mille abil oma imagot digitaalse jalajäljena kujundaja ning mis peaksid andma positiivse kuvandi tööandjale kui ka töövõtjale“. Portfoolio struktuur oleneb üsna palju sellest, mis on portfoolio eesmärk ning missuguseid pädevusi soovime demonstreerida. Tegelikult juba portfoolio disain, kokkupanek, selle struktuur ütlevad väga palju inimese ning tema võimalike pädevuste kohta. Siinkohal on väga keeruline anda ühist retsepti, milline peaks olema ühe portfoolio struktuur. Eks e-portfoolio juures kehtib sama vana mõte – KISS (keep it simple and stupid) – lihtsus ja selgus.

Ja selge on see, et “…et e-portfoolio kavandamine on nagu Tallinna linn mis ei saa kunagi valmis ning mida tuleb pärast uue pädevuse omandamist ja uue eesmärgi püstitamisel järkjärguliselt täiendada” (Dairi). Julia mõte siduda e-portfoolio ajateljega on siinkohal vägagi asjakohane.

Minu jaoks portfoolio juures on ikkagi kõige olulisem see fakt, et inimene võtab ette oma tegemised ja saavutused, analüüsib, mõtiskleb ning teeb edasisi plaane nagu Aivi välja toob …aitab muuta meid teadlikuks oma pädevustest ja oskustest, et me oskaks teha teadlikke edasiõppimise ja karjäärivalikuid. Ning miks mitte harjutada juba õpilasi selles suunas arenema.

Ja lõpetuseks Kristeli püstitatud küsimus “…kas see, mida olen tahtnud portfoolioga välja näidata ka tõesti sealt välja paistab? Kas see, mis välja paistab on õige (üle paisutatud või liiga vähene)?“, mis peaks meil kogu aeg teadlikult mõttes olema kui koostame oma portfoolioid…

Suured tänud jagamast ning panustamast!

Käisin ka teie ajaveebides korjel 🙂 nagu Tiina seda nii vahvalt nimetab. Leidsin väga tõsiseid ja põhjalikke kogemuste jagamisi, nagu näiteks Vaiko, Tuuli, Dairi, Aivi ja veel mõned ning vähem informatiivsemaid postitusi. Loodan, et üksteise kogemustest leiate nii mõndagi, mida katsetada ning ise järgi proovida (näiteks Kärdi vajadus leida midagi bookmarkide ja kasutajanimede haldamiseks), sest nimekiri teie poolt mainitud erinevatest tehnoloogiatest on tegelikult pikk ja muljetavaldav. Leidsin üllatusega, et Julia juba mainis alternativeto.net teenust. Minul on näiteks proovimata veel Pocket. Olen just see, kes kogu aeg leiab midagi ja tahab oma leiud salvestada, et siis hiljem neid uurida ehk siis tegelen ka aktiivselt Aivi mainitud rotlusega :). Või siis IFTTT, millest olen kuulnud, aga ei ole siiani leidnud motivatsiooni seda tõsiselt katsetada või siis Skitch või Viber. Igatahes tänud jagamast!

Kui nüüd oma kogemusi jagada, siis minu elu on kõvasti mugavamaks teinud juba eelmine kord mainitud 1Password salasõnade haldamiseks. Lisaks on kasutusel Toggle aja mõõtmiseks ning tööajatabelite täitmiseks (Eesti oma leiutis). Alguses võttis selle kasutajaliidesest arusaamine natuke aega, aga üldkokkuvõttes täitsa hea võimalus saada ülevaade, mis tegevusi on tehtud ja kui palju aega nende peale kulutatud. Hoogsalt olen kasutanud ka MarsEdit ajaveebipostituste tegemiseks ning NetNewsWire uudisvoogude kogumiseks. Parim leid on aga Scrivener artiklite ja tekstide kirjutamiseks, mis on väga hea alternatiiv Mac’i peale mitte nii hästi toimiv Word. Ja kindlasti üks inglise-eesti/eesti-inglise sõnaraamat. Tööalaselt on meil Doodle, Googledocs ja Flashmeeting (videokonverentside jaoks) väga tihedas kasutuses.

Ja kas pole Aivil õigus? “Sellepärast ma mõtlengi nüüd, et kui palju lihtsam on valida sobivaid vahendeid, kui on aimu sellest, kuhu internetimaailm teel on.”