Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe
Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia magistriõppe kursus
Tänases kontakttunnis räägime muuhulgas sellest, kuidas oma kodutöödes kasutatud allikatele viidata. Lühiinfo teadusartiklite andmebaaside ja viitamise kohta on ka haridustehnoloogia magistriõppe koduleheküljel.
[slideshare id=14612505&doc=2012-10-06-viitamine-121006040455-phpapp01]
Järgmisel kahel nädalal keskendume me õpihaldussüsteemide teemale. Alustuseks palun ma teil läbi lugeda eestikeelne lühikonspekt ning tutvuda seal viidatud allikatega (kõigega loomulikult tutvuda ei jõua, tehke oma valik).
Magistriõppe käigus tahame me teid suunata töötama ka võõrkeelse teaduskirjandusega. Ainult eestikeelsetele materjalidele tuginedes on magistritöö kirjutamine meie valdkonnas praktiliselt võimatu. Kohe alguses ingliskeelsetesse teadusartiklitesse süveneda on raske, seetõttu valisin ma välja viited teemakohastele ajaveebipostitustele, mida peaks olema lihtsam lugeda. Leiate need konspekti lõpuosast poolt- ja vastuargumentide juurest.
Selle teema ülesanne koosneb kahest poolest:
Õpihaldussüsteemi analüüsimisel palume lähtuda järgmistest aspektidest:
Analüüsimise raamistik on vaba. Õpihaldussüsteemi analüüsimisel võid arvesse võtta näiteks kasutajasõbralikkust, keskkonna selgust, intuitiivsust, disainitud funktsionaalsuste vajalikkust, paindlikkust jne. Antud loetelu on vaid näited ning ei eelda just nende aspektide analüüsimist.
Juhul, kui sul ei ole olnud kokkupuudet ühegi õpihaldussüsteemiga, siis soovitame kasutada Moodle demokeskkonda http://demo.moodle.net.
Ootame teie postitusi pühapäevaks 30. septembriks.
Ma sain täna instituudist nimekirja kõigist, kes õpikeskkondade ja õpivõrgustike kursusele registreerunud. Kokku on meil sel aastal 17 registreerunud magistranti. Saadan kõigile registreerunutele e-maili teel veelkord teate kursuse alguse kohta.
Kirjutan siia teile mõned märkused ja soovitused seoses kursusega:
Kui teil tekkib probleeme või küsimusi, siis palun võtke Terje või minuga ühendust ning me aitame teid kindlasti.
Postitan ka omaltpoolt väikese enesetutvustuse. Minu nimi on Hans ja ma töötan Tallinna Ülikooli Haridustehnoloogia keskuses teadurina. Peamiselt tegelen ma erinevate õpikeskkondade kontseptuaalse disainiga. Tuntumad tarkvaraprojektid, millega ma läbi aastate tegelenud olen on üldhariduskoolidele mõeldud õpikeskkond VIKO (2001-2005), õpihaldussüsteem IVA (2002-2003) ning õppematerjalide loomise keskkond LeMill (alates 2005). Värskemad projektid, millega ma hetkel tegelen on ajaveebipõhiste kursuste haldamise keskkond EduFeedr, õpihaldussüsteem Dippler ja haridustehnoloogiliste pädevuste testimise keskkond DigiMina. Lisaks tarkvaraprojektidele on minu peal haridustehnoloogia magistriõppekava juhtimine ning kolm kursust magistriõppes.
Et disainerina paremini mõista õpetajate vajadusi olen ma üritanud kogu aeg hoida sidet ka koolidega. Väikeste pausidega olen umbes 8 aastat töötanud Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis infojuhina, projektijuhina ja arvutiõpetajana. Viimased neli aastat olen küll koolist kõrvale jäänud, kuid püüan õpetajakoolitusi tehes koolidega kontakti säilitada.
Peale selle olen ma doktoriõppes Helsingis Aalto Ülikooli Meedialaboris. Minu doktoritöö keskendub avatud õpikeskkondade disainile.
Täpsemalt saab minu tegemisi jälgida minu ajaveebis ja Twitteris. Info minu teadustöö kohta on Mendeley ja ETIS keskkondades.
Kui selle kõige kõrvalt aega üle jääb, siis meeldib mulle fotokaameraga võõraste linnade kõrvaltänavatel ringi ekselda ning vahel harva ühes väikeses ööklubis muusikat mängida.
Ma tegin väikese kokkuvõtte rühmatööde hetkeseisust. Praegu on mul andmed 7 rühma/teema kohta. 6 kursuslast ei ole veel rühmatööga alustanud. Ma sõnastasin teie rühmatööde pealkirjad praegu ise selle põhjal, kuidas te oma ideed kirjeldasite. Kui te oma rühma blogile täpsema pealkirja panete, siis saan selle ka siin ära muuta.
Avastusõpet toetav õpikeskkond
Anneli, Kaja, Piret
http://konseptuaalnedisain.blogspot.com
Nutitelefonid algklassides
Liina, Meeri, Irena
http://opikeskkonnadiml.blogspot.com
Veebipõhine testimiskeskkond
Elo, Kersti
http://testividin.wordpress.com
Õpikeskkondade kursuse õpikeskkonna ümberdisain
Mari-Liis, Luisa, Tiina
http://opingudkokku.wordpress.com
Veebipõhise projektihaldustarkvara õpetamine
Diana, Stina, Urmas
http://ganttic.wikispaces.com
Fotoreflektsiooni vidin
Triinu, Veronika
http://triinupaasik.wordpress.com/2011/11/15/ruhmatoo-ideest-stsenaariumiteni/
Veebipõhise õpivahendi loomine
Kaarin
http://kaarinpeet.wordpress.com
Praegust seisu vaadates on mul tunne, et ei ole mõistlik järelejäänud 2 nädala jooksul prototüüpideni jõuda. Selle asemel tuleks stsenaariumid põhjalikumalt läbi töötada. Mõned tingimused, millele teie esialgsed stsenaariumid peaksid vastama:
Reaalsetes projektides teeme viime me stsenaariumide põhjal läbi disainisessioonid, kuhu kutsume sihtgruppi võimalikult hästi esindavad kasutajad. Meie disainisessioonides on enamasti olnud üks disainer ning 2…3 kasutajat. Disainisessiooni jaoks on välja trükitud stsenaariumid (igale kasutajale üks eksemplar, ilma küsimusteta) ning küsimused (disainerile). Kõigepealt loevad osalejad läbi esimese stsenaariumi ning seejärel toimub arutelu stsenaariumi põhjal. Kui osalejatel hakkab jutt jooksma, siis disainer enam väga täpselt küsimusi järgima ei pea. Oluline on see, et kõik saaks oma arvamuse välja öelda ning kõik küsimused saaks arutelus kaetud. 2-tunnise disainisessiooni käigus jõutakse niimoodi läbi arutada 3…4 stsenaariumit. Arutelu salvestatakse diktofoniga ning disainer teeb arutelu käigus märkmeid. Näitena võib vaadata disainisessiooni läbiviimise juhendit ning kokkuvõtet DigiMina projektist.
Teilt ma praegu piiratud aja tõttu mitme kasutajaga läbiviidud ning korralikult dokumenteeritud disainisessiooni ei oota. Küll aga palun ma, et te tutvuksite teiste rühmade stsenaariumidega, annaks neile tagasisidet ning küsiks täpsustavaid küsimusi.
Kui võimalik, siis võiksite te proovida küsida mõne kolleegi või õpilase arvamust oma rühma stsenaariumide kohta. Sel juhul tehke lühike kokkuvõttepostitus saadud tagasiside kohta.
Saadud tagasiside põhjal peaksite te:
Kui te oma projektiga niikaugele jõuate, siis on see selle kursuse rühmatööks piisav.
Viimase individuaalse blogimisülesande juures pidite te tutvuma erinevate veeb 2.0 tehnoloogiatega. Minu eesmärk selle ülesande juures oli see, et te näeksite erinevate veeb 2.0 vahendite taga tehnoloogiaid, mille abil need töötavad. Erinevad vahendid tekkivad ja kaovad, kuid nende aluseks olevad tehnoloogiad kestavad pikemat aega. Näiteks RSS voogude jälgimiseks olen ma läbi aastate kasutanud ilmselt ligi 10 erinevat vahendit…
Oma postitustes mainisitegi te palju erinevaid veeb 2.0 keskkondi, mida oma töös kasutate. Diana tõi näiteid märksõnapilvede koostamise keskkondadest (Tagul, WordItOut, Tagxedo) ning viitas esitlusele märksõnapilvede õppetöös kasutamise kohta. Anneli viitas linkidega sellele, kuidas ta kasutab Delicious ja paper.li keskkonda. Meeri viitas sellele, kuidas ta on koostanud Scoop.it keskkonnas uudistelehe iPadi kasutamisest hariduses. Piret katsetas erinevaid vahendeid, mis sobivad algklassides kasutamiseks (Little Bird Tales, PhotoPeach, Myebook, StoryJumper, CarrotSticks). Mitmetele huvitavatele veeb 2.0 vahenditele viitas oma postituses ka Triinu. Nendest jäi mulle silma Bloglovin, mis on suhteliselt kasutajasõbralik vahend RSS lugemiseks.
Ühisjärjehoidjate juures mainisite te ka viidete haldamise vahendeid (Mendeley, Connotea, CiteULike). Neid peetakse siiski eraldi tarkvara tüübiks (Reference management software), kuna kirjandusallikate viited sisaldavad oluliselt rohkem metaandmeid kui veebiviited (autor, pealkiri, ilmumisaeg, ilmumiskoht, kirjastus, allika tüüp, jne.).
Paljud teie hulgast on siiani skeptilised Twitteri kasutamise suhtes. Triinu tõi välja hea mõtte, et õppijal peab olema Twitteri kasutamisest praktiline kasu:
Twitter pole mulle enam uudiseks, kuid selle kasutamise eesmärk peab õppijale olema selge ja konkreetne. Käesolevas loengus pole Twitter aktiivselt käivitunud, kuna meie mõtted saavad juba üsna pikalt blogides lahti keritud, milleks siis veel Twitter? Ühe aine käigus olen kasutanud Twitterit seetõttu, et meil oli ülesandeks jälgida ennast õppijana veebikeskkonnas ning hiljem postituste alusel luua enda õppija lugu. Ülesanne oli selge ja konkreetne – ei olnud dubleerimist, vaid see oli sisendiks järgmisele ülesandele.
Ma arvan, et siin kursusel sobiks Twitter leitud vahendite, huvitavate artiklite jms kiireks jagamiseks. Positiivsest kogemusest Twitteri kasutamisega kirjutas oma postituses Meeri:
Twitterit mulle meeldib kasutada. Mul on Twitteris päris mitu rühma, mille liige ma olen ja kust saab ikka huvitavaid mõtteid. Inglise keele õpetajatele on kolmapäeviti Twitteris temaatiline arutelu. Igaks nädalaks pakutakse teemad välja, hääletades valitakse üks ja siis vesteldakse sellel teemal.
Mitmetele teie hulgast jäi selgusetuks mikroformaatide praktiline kasu. Osad katsetasid hCard formaati, kuid selle katsetus ei tule WordPress.com blogis hästi esile, sest WP blogid sisaldavad juba vaikimisi hCard formaadis autori ja kommenteerijate kontakte. Irena katsetas hCalendar formaadis sündmuse loomist. Kui vaadata tema postitust Firefox brauseriga, millele on lisatud Operator laiendus, siis on ühe klõpsuga võimalik see sündmus ka omale kalendrisse saada.
Lõpetuseks tahaks ma lisada siia viite ühele veeb 2.0 keskkondade ühendamist võimaldavale vahendile, millest ma eelmine nädal kuulsin. ifttt võimaldab “programmeerida” tegevusi, mis käivituvad mingi sündmuse toimumisel mingis veeb 2.0 vahendis. Enda jaoks tegin ma näiteks tegevused, mis salvestavad kõik LeMill või EduFeedr keskkonda mainivad Twitteri säutsud minu Evernote märkmetesse. Twitter ise kahjuks näitab ainult värskeid säutse iga märksõna kohta. ifttt poolt toetatud keskkondade ja sündmuste loetelu on muljetavaldav, soovitan tutvuda näidetega.
Siin postituses saate täpsemad näpunäited rühmatöödega alustamiseks. Annan siin ülevaate mõningatest meetoditest, mida ma ise olen erinevates projektides disaini faasis kasutanud. Ma tahan kohe alguses rõhutada, et disaini all ei mõtle me mitte seda, milline õpikeskkond “välja näeb”. Kasutajaliidese kujundus on ainult väike osa disainist. Tegelikkuses peaks disainiprotsess keskenduma hoopis teistele küsimustele: millist probleemi soovitakse lahendada, kes on sihtgrupp, kuidas loodavat lahendust kasutama hakatakse, millistest osadest loodav lahendus koosneb jne.
Probleem või tulevikuvisioon?
Oma rühmatöö jaoks sobiva idee leidmiseks on kaks võimalust. Üheks võimaluseks on leida mingi probleemsituatsioon õppetöös, mida aitaks lahendada mingi uue e-õppe või sotsiaalmeedia vahendi kasutuselevõtt või olemasolevate vahendite kasutamine uudsel viisil. Üheks võimaliku probleemi näiteks on see, kuidas anda avatud kursusel õppijatele privaatset tagasisidet.
Teine võimalus on teema valikul lähtuda mitte olemasolevast probleemist, vaid soovitavast tulevikuvisioonist. Millisena te kujutate ette õpikeskkondade kasutamist koolis, ülikoolis või elukestvas õppes 5 aasta pärast? 10 aasta pärast? Aeg-ajalt on väga edukaks kujunenud just sellised tooted, mis loovad täiesti uue tootekategooria, mille järele inimesed varem vajadust ei tundnud. Ühe sellise näitena võib välja tuua näiteks iPadi.
Personad
Kui esialgne idee on olemas, siis tuleks täpsustada loodava lahenduse sihtgruppi. Üheks disainimeetodiks, mida sihtgrupi määramisel kasutatakse, on personad — tulevaste tüüpkasutajate kirjeldused. Enamasti ei ole need tehtud mitte ühe konkreetse inimese kohta, vaid on koostatud terve grupi sarnaste vajadustega kasutajate põhjal. Tüüpiline persona sisaldab väljamõeldud isiku nime ja pilti, tema lühikirjeldust ning eesmärke seoses rakendusega. Personadel on mitu liiki. Igal rakendusel on üks peamine persona, kellele lisanduvad täiendavad personad. Üks persona eriliik on negatiivne persona — inimene, kellele rakendus ei ole suunatud. Personadele saab tugineda kõigis aruteludes kogu arendusprotsessi vältel.
Personad peaksid põhinema eelneval uuringul — kasutajate jälgimine nende töökeskkonnas (või muus keskkonnas, kuhu rakendus disainitakse), intervjuud kasutajatega jne. Oma projektidest oleme me kõige põhjalikumad personad koostanud LeContract projektis. Alljärgnevalt on lisatud näide selle projekti peamisest personast. Selle ja ülejäänud personade kirjeldused on LeContract ajaveebis.
[scribd id=32512916 key=key-2im70cbwif9rg17huw7s mode=list]
Selliste põhjalike personade koostamine ja läbi mõtlemine ei ole piiratud ajaressursside korral alati võimalik. Seetõttu olen ma sageli personade tüübid ja eesmärgid ideekaardil läbi mõelnud, kuid põhjaliku kirjeldusega persona lehti pole koostanud. Selle asemel olen ma lisanud paarilauselise persona lühikirjelduse stsenaariumisse, kus vastav persona süsteemi kasutab.
Stsenaariumid
Teiseks kontseptuaalse disaini meetodiks on stsenaariumide-põhine disain. Stsenaariumid on lühikesed lood sellest, kuidas tüüpkasutajad rakendust oma igapäevatöös kasutavad. Me olen seda meetodit kasutanud mitmetes oma tarkvaraprojektides. Tüüpiliselt kirjutame me 4…6 stsenaariumit, millest esimene kirjeldab esmatutvust rakendusega ning ülejäänud keskenduvad rakenduse peamistel funktsionaalsustel. Iga stsenaariumi lõpus on küsimused stsenaariumi kohta. Sageli algab stsenaarium kasutaja lühikirjeldusega. See on eriti oluline sel puhul, kui korralikke personasid tehtud ei ole. Kui korralikud personad on tehtud, siis on need samad personades kirjeldatud kasutajad ka stsenaariumides.
Mõned näidisstsenaariumid meie projektidest:
Need projektid on toodud ajalises järjestuses, nii et esimesed on teile tuntumad, aga viimaste stsenaariume pean ma paremini õnnestunuks.
Stsenaariumid toimivad väga hea kommunikatsioonivahendina arendajate ja teiste osapoolte vahel. Meie olukorras on selleks teiseks osapooleks sageli õpetajad ja tellijate-rahastajate esindajad. Stsenaariumid on nende jaoks lihtsad inimkeelsed tekstid, millesse nad saavad vabalt muudatusi teha. Kui näidata neile UML diagramme või muid tehnilisemaid tarkvaramodelleerimisvahendeid, siis poleks võimalik saada nii sisukat tagasisidet. Samuti sobivad stsenaariumid ka paljude muude lahenduste kirjeldamiseks väljapool tarkvaramaailma.
Mis saab edasi?
Järgmise nädala lõpus tuleb teine kontseptuaalse disaini meetodeid käsitlev postitus, milles selgitame, kuidas stsenaariumide juurest edasi liikuda.
Ootame järgmiseks reedeks esimesi stsenaariumeid koos küsimustega, et me jõuaks need enne laupäevast kontaktpäeva läbi vaadata ning tagasisidet anda.
Kursuse viimased 4 nädalat on mõeldud rühmatööde jaoks. Me ootame, et te rakendaks rühmatööde raames eelnevatel nädalatel omandatud teadmisi ning pakuks omaltpoolt välja mõne uudse e-õppe vahendi disaini.
Meie nägemuses võiksid rühmatöö teemad olla järgmist tüüpi:
Eeskujuks võite vaadata 2010. aasta rühmatöid. Üks paremaid näiteid nende hulgast on FB Learning Group.
Rühma sobivaks suuruseks on 3 inimest ning rühmas võiksid olla esindatud erinevad oskused ja taustad. Hea oleks, kui igas rühmas oleks nii üks tegevõpetaja kui ka üks õpikeskkondade ja Veeb 2.0 vahendite tehniliste võimalustega paremini kursis olev inimene.
Igal rühmal palume me valida rühmatöö läbiviimiseks selline keskkond (ajaveeb, wiki, vms), mis võimaldab teistel kursuslastel rühmatöö seisuga kursis olla ning rühmatöö üksikuid tulemusi teistest eraldi kommenteerida. Eelmine aasta tegi enamik kursuslasi rühmatöö jaoks eraldi ühise ajaveebi ning postitas kõik tulemused (stsenaariumid, prototüübid jne) eraldi postitustena, et teised saaks neile tagasisidet anda.
Et te saaks oma tööd paremini kavandada ning jõuaks tagasisidet saada/anda, paneme me ka mõned tähtajad:
Palume teil oma rühma koosseisust ja valitud teemast anda teada selle sama postituse kommentaarides. Hiljem lisage siia ka oma töökeskkonna aadress, kui see on üles seatud. Lugemismaterjal stsenaariumide, prototüüpimise ja teiste kontseptuaalse disaini meetodite kohta tuleb homme järgmises postituses (kiiremad võivad seni vaadata eelmise aasta lugemismaterjali).
Teie postitusi lugedes jäi mulle silma, et “avatud kursus” on mõiste, mida võib mitut pidi mõista. Minu jaoks on kõige olulisemaks avatud kursuse omaduseks see, et kursusest osavõtt on kõigile soovijatele vaba. Samas osade teie jaoks tähendab avatud kursus eelkõige seda, et õppetöö toimub avatud keskkonnas ning õppematerjalid on avalikud. Tiina viitas oma postituses Tartu Ülikooli e-õppe ajakirjas ilmunud Marju Piiri artiklile, mis esitas heale kokkuvõtte avatud ja suletud õpikeskkonna eeliste/puuduste kohta.
Meeri kirjutas, et suurimaks probleemiks avatud kursustel on osalejate kaasamine:
Mulle isiklikult tundub, et osalejate aktiviseerimine ongi kõige keerulisem probleem. Tuge peaksid pakkuma mitte ainult kursuse loojad, vaid ka osalejad.
Ma olen ise ka mõelnud selle peale, kuidas kursuslasi aktiivsemalt teineteisega suhtlema saada. Ka siin kursusel toimus aktiivsem suhtlus esimestel nädalatel, kuid nüüd on kommenteerimine mõnevõrra vähenenud. Kui kaaslaste kommenteerimine moodustaks osa hindest, siis oleks jälle oht, et sisuliste kommentaaride kõrvale tekkivad ka lihtsalt kommentaarid kommenteerimise pärast. Äkki oleks üheks võimalikuks lahenduseks moodustada kursuse sees väiksemad alamrühmad, ning paluda neil oma kaaslaste postitustel iga nädal silma peal hoida ning võimalusel tagasisidet anda? Suuremal kursusel on ju selge, et osalejad kõike jälgida ei jõua ning põhitähelepanu saavad omale aktiivsemad kogukonna liikmed.
Veronika kirjutas, et avatud kursused ei sobi sugugi mitte kõigile:
Teisalt on naiivne arvata, et selline õppimine sobib igale sihtrühmale. Lähtuvalt sellest, et puuduvad piirid ja raamistik võib selline kursuse läbimine nõrgema enesejuhtimisvõimega inimese jaoks olla ülejõukäiv ja seega halba õpikogemust pakkuv.
Ehk oleks mõned osalejad ka meie kursusel aktiivsemad, kui nende kodutöid näeks vaid õppejõud? Ma kavatsen oma kevadisel digitaalsete õppematerjalide kursusel katseks pakkuda välja ka võimaluse kaitsta oma blogipostitused parooliga. See eeldaks õppejõult mingil kujul tagasiside andmist igale ülesandele, kuid samal ajal oleks õppijal suurem kindlus selle kohta, kas ta on ikka õigel teel.
Kersti oli skeptiline suure osalejate arvuga avatud kursuste suhtes:
Mida suurem on osalejate hulk, seda keerulisemaks muutub õpilaste õppetulemustele individuaalse tagasiside andmine. Samas öeldi juba ülesande postituses, võib avatud kursusele registreeruda igaüks ent mõnel juhul ei pruugi 1000 osalejat näidata kursuse populaarsust, kuna vaid pisike osa osalejatest on aktiivsed. Minu jaoks tekib siinkohal küsimus, kas mitte ei tõmmata sellega alla kursuse üldist kvaliteeti ning pärsitakse teiste osalejate õpivõimet?
Ma olen selle kriitikaga nõus. Mul on omal õppijana kogemus nii 20 osalejaga Mozilla EduCourse kui 200+ osalejaga Learning and Knowledge Analytics ’11 kursuselt. Suurel kursusel jäin ma pigem kõrvaltvaataja rolli. Samas piiratud osalejate arvuga kursusel olid osalejad huvide järgi väikestesse rühmadesse jagatud ning kursuse korraldajad jõudsid kõigile tagasisidet anda. Selle kursuse tulemusena valmiski esialgne nägemus EduFeedr keskkonnast. Eesti oludes muidugi avatud kursused nii suurt osalejate arvu ei saavuta.
Praktilise poole pealt palusin ma teil uurida, milliseid avatud kursuseid pakutakse P2PU, Wikiversity ja teiste kogukondade kaudu. P2PU kursuste seast tõid mõned teist välja Reinventing School kursuse. Lisaks kindla ajakavaga kursustele on P2PU keskkonnas ka vabamas vormis õpirühmad, mille hulgast te tõite välja Pencil Drawing ja Collaborative Lesson Planning grupid.
Varasem avatud kursusel osalemise kogemus oli olemas Meeril, kes oli osalenud Open University ja SEETA kursustel. Meeri tõi välja ka selle, et mitte kõik avatud kursused ei ole kindla ajakavaga ja õpikogukonnaga kursused. Näiteks Open University OpenLearn portaalis on üle 600 iseõppekursuse, mida saab endale sobival ajal ja sobivas tempos läbida.
Ma tahaksin teid igal juhul julgustada rahvusvahelistel avatud kursustel osalema. Üks lahendamata küsimus on see, kas ja kuidas saab üliõpilane sellisel kujul läbitud kursused ainepunktideks vormistada. Hea, kui see mõne reaalse juhtumi toel selgeks saaks…
Kui eelmised teemad siin kursusel olid suhteliselt pedagoogilised, siis viimase blogimisülesande teema on natuke tehnilisem. Nimelt tuleb sel nädalal juttu õpikeskkondadega seotud õpitehnoloogia standarditest ning veeb 2.0 tehnoloogiatest.
Õpitehnoloogia standardite eesmärgiks on tagada see, et erinevad õppetöös kasutatavad keskkonnad oleksid võimelised omavahel kindlal kujul infot vahetama. Suur osa õpitehnoloogia standarditest on seotud eelkõige digitaalsete õppematerjalide koostamise, levitamise ja esitamisega. Nende standarditega tutvume kevadsemestril toimuval digitaalsete õppematerjalide kursusel. Sel nädalal mainime neid standardeid, mis selle kursuse teemadega kokku lähevad. Õpitehnoloogia standardite näol on tegemist keeruliste tehniliste dokumentidega, mille esmaseks sihtgrupiks on tarkvaraarendajad. Haridustehnoloogidena peaksite te omama ülevaadet sellest, millised standardid on olemas ning õpihaldussüsteemi ja muid vahendeid valides pöörama tähelepanu sellele, milliseid standardeid see vahend toetab.
Lisaks õpitehnoloogia standarditele tuleb siin postituses juttu erinevatest veeb 2.0 tehnoloogiatest, mida avatud ja hajutatud õpikeskkondade kokkupanekul kasutatakse. Neid võiksite te juba praktilisemalt uurida. Sel nädalal on ingliskeelsete teadusartiklite asemel pikk ajaveebipostitus, mis jätkub eraldi lehel.