Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana: nädala kokkuvõte

Kõigepealt peab mainima, et selle nädala teema juures ei peetud vajalikuks kirjandust juurde lugeda. Tundub et, kes natukenegi on sotsiaalse meedia terminit kuulnud, oskab ka antud teemal kaasa rääkida ja teatud määral kommenteerida, kuid seda siiski suhteliselt pinnapealselt. Samas oleks ikkagi oodanud ka teemakohase kirjanduse läbitöötamist.

Teisest küljest peab tunnistama, et oli huvitav lugeda kommentaare ja tõstatatud probleeme. See on minu arust esiteks väga hea näide ühiste huvidega võrgustiku tekkest ning teiseks kujunev arusaam, et õpetaja/õppejõud ei ole see “kuldmunade tootja” vaid vaat et rohkemgi veel on õppida kaasõppijatelt. On ju kõik osalejad juba suure kogemuste pagasiga olenemata valdkonnast, seega üksteisele on pakkuda nii mõndagi. Tuleb vaid omaks võtta see lähenemine ja tahe oma teadmisi jagada ja diskussiooni alustada ning edasi kanda.

Lugedes selle nädala teemaga seotud mõtteid tekkis mul küsitavusi seoses terminite kasutamisega. Toob ju tehnoloogia areng kaasa ka mitmeid uusi sõnu, mida oleks vaja eesti keelde kohandada.

Osalejate ajaveebidest leidsin terminid nagu sotsiaalmeedia, sotsiaal meedia kui ka sotsiaalne meedia… Siinkohal meenub meie instituudi direktori ettepanek kasutada sotsiaaltarkvara ja tema argument oli näiteks selline: “ Minu arusaamist mööda tarkvara ise ei saa olla sotsiaalne, kuna mõistet “sotsiaalne” kasutatakse elusorganismide vahelise interaktsiooni kirjeldamisel. Kõnesolev tarkvara on aga vahendiks, mis seda interaktsiooni toetab. Seega oleks õigem kasutada terminit “sotsiaaltarkvara”. Analoogiliselt näiteks sellega, et meil on ‘Sotsiaalamet’, mitte ‘Sotsiaalne amet'”. Kas kasutada tarkvara või meedia, see on omaette küsimus, aga argument on minu arust küllaltki veenev, kuigi kasutame Hansuga ka ‘sotsiaalne meedia’ terminit. Õppimise kontekstis eelistan meediat tarkvarale, sest räägime oma tegevuste vahendamisest ja edastamisest. Teisalt rääkides meediast, siis vahet tuleb teha ka meediumil ja meedial. Kui inglise keeles on medium ainsuse vorm ja media mitmuses, siis kuidas oleks eesti keeles õige vastavaid termineid kasutada? Selle nädala postitustest leidsin ka näiteks termini “meediad”, mis tõenäoliselt viitas mitmuse vormile. Ma ise kaldun arvama, et meediumi ja meedia mõiste vahe on samasugune nagu inglise keeles s.t. ainsus ja mitmus.

Tihtipeale jäi mulje, et sotsiaalmeedia peamine eesmärk õppekontekstis on meelelahutus ja atraktiivsus. Me võtame sotsiaalmeedia kasutusele, sest me saame ja see teeb õppimise justkui huvitavaks, aga teisest küljest jääb väga tihti tähelepanuta kogu see tehnoloogia areng ja selle mõju haridusele ja õppimisele. Liina toob siinkohal väga hea näite “aga mis mõttes me siis loome erinevaid e-kursuseid ja võrgustikke, kui me hakkame neid rakendama nii, et klassis istuvad õpilased üksteise kõrval arvutite taga ja siis suheldakse läbi interneti üksteisega. See tundub ju olevat nonsens.” Just, milleks korrata vanu, olemasolevaid tegevusmustreid neid toetades uute tehnoloogiliste vahenditega?

Väga värvikalt kirjeldab antud situatsiooni Henry David Thoreau öeldud mõte 1854. aastal: we have improved means to unimproved ends, mis eesti keeles võiks kõlada umbes selliselt, et meil on küll paremad vahendid, aga endiste eesmärkide saavutamiseks. Tõenäoliselt on ikkagi üsna keeruline näha neid uusi lubavusi kui ka tegevuste kvalitatiivseid muutusi, mida tehnoloogia kaasa toob.

Veronika lisab oma postituses: “õppe kujundamisel ja õpikeskkonna valimisel on põhiküsimuseks õpieesmärgid ning sellest lähtuvalt meedia, läbi mille need eesmärgid saavutatakse. Lähtuvalt õpieesmärkidest on oluline määratleda ka sotsiaalne meedia”. Minu arust väga oluline ja samas üsna iseenesestmõistetav tähelepanek. Kõigepealt mõtleme, mida me tahame saavutada ja siis vaatame, millised on sobivad mediaatorid ja toetajad, mitte vastupidiselt.

Vaatamata eelnevale tõi nii mõnigi teist välja ka sotsiaalmeedia lisaväärtuse kui võimaluse mitmesuguste pädevuste arendamiseks, mis muutuvad aina olulisemaks tänapäeva ühiskonnas. Näiteks eneseväljendusoskus ja selle demonstreerimine avalikult. Mõnda postitust lugedes tekkis väike kahtlus, kas me isegi oskame end keeleliselt õigesti väljendada ja kasutada kirjavahemärke (ei viita siin eesti keelt emakeelena mitterääkivatele osalejatele).

Meeri tõi välja ka väga olulise aspekti, et sotsiaalmeedia kasutamine “võimaldab õppijal luua just enda tarbeks sobiva keskkonna, kasutades just neid vahendeid, mis toetavad tema õppimist”. On see ju hea näide iseseisvast mõtlemisest, kontrolli omamisest ja vastutuse võtmisest oma keskkonna üle ning oskus valida sobiv(ad) vahend(id).

Kui suurem osa teist tõi välja probleemi, et sotsiaalmeedia kasutamisega kaasnevad ka turvalisuse ja privaatsuse probleemid, siis Meeri mõte, kus ta ütleb “kasutades neid vahendeid saavad õpilased praktilist kogemust olla ennastjuhtiv õppija ning aimu ka ohtudest, näiteks privaatsus ja turvalisus” on väga asjakohane. Kasutades sotsiaalmeediat õpime ju ka sellega kaasnevaid probleeme ja väljakutseid. Olen siinkohal nõus Luisa mõttega “sotsiaalse meedia kasutamine on olnud õpilaste oma algatus”. Tahame seda õpetajatena või mitte, aga praktika näitab, et need protsessid toimivad suuresti alt-üles…

Aitäh huvitavate mõtete eest!