Seekordne tagasivaade tuleb üsna hiline ja mis siin salata, töö kasvab meil kõigil vahel üle pea. Ning hoolimata tehnoloogia arengust, mis peaks ju elu tegelikult lihtsamaks tegema, tekib ikka olukordi, kus aega jääb väheks.
Aga…
Meeldiv on tõdeda, et päris paljudel teist on nii öelda võrgus õppimise kogemus juba olemas ja seda just positiivse külje pealt. Ja siinkohal räägin ma võrgustikest, mille tegevusi ning ellujäämist toetatakse erinevate tehnoloogiliste vahenditega. Kasvõi näiteks Katrini joonis või kogu HT magistrantide edukalt toimiv võrgustik. Samas olen igati nõus Taimiga, kes ütleb, et “Õpivõrgustikud on olnud olemas nii kaua, kui on eksisteerinud õppimine”.
Elo toob välja huvitava mõtte “…meie HT12 võrgustiku sees on veel teised võrgustikud, mis võivad olla iseenesest kogukonna mõttes suuremad, kui meie Skype võrgustik“.
Kui vaatluse alla võtta “võrgustikud”, mis toimisid enne tehnoloogia levikut, siis
Kristi on selle vahvalt joonise abil välja toonud. Võrdluseks on toodud ka teine joonis, mis näitab, et õpetaja ei pruugi olla enam võrgustiku keskpunktis ja selle elushoidja. Võrgustikud on dünaamiliselt muutuvad ilma konkreetse kindla keskpunktita ning võrgustiku liikmed täidavad nüüd “õpetaja” rolli. Kuigi Virgo joonis kipub ka selles suunas minema, et näiteks selle kursuse võrgustiku vedajad on õppejõud. Ma sellega päris nõus ei ole. Õppejõududel on küll teatud roll täita, kuid võrgustiku ja selle elujõulisuse moodustavad ikkagi võrgustiku liikmed. Ja nagu Helle ütleb, siis “Et olla üks osa sellisest võrgustikust peab õppija ise aga olema selleks valmis, mis tähendab, et tal peaks olema huvi kõige vastu, mis teistelgi ja valmidus oma kogemusi – teada saamisi jagama“. Meelis lisab, et võrgustikus “osalemine” “nõuab paljuski distsipliini ja tolerantsust teiste suhtes“, sest Virgo toob tegelikult välja olulised aspektid, nagu näiteks, infot ja kogemusi jagatakse tasuta; kõiki kuulatakse lugupidamisega ära; võib küsida esmapilgul „lolle „küsimusi”. Seega, nagu Virgo ütleb, elab õpivõrgustik oma elu, mida ei ole võimalik administreerida, “sest võrgustiku toimimise üheks peamiseks tunnuseks on vabatahtlikkus ja hasart“. Ta lisab, et “Mida lähemal on võrgu sõlmed ehk inimesed, seda tugevam ta on. Võrgustiku sõlmede kaugus on tänu tänapäeva tehnoloogia võimalustele tublisti väiksemaks muutunud ja tänus sellele ka võrgustikud tugevnenud“.
Sellegipoolest mainisid nii mõnedki teist, et võrgustik on elujõuline, kui sellel on kindlad eestvedajad, aktivistid. Ruth lisab, et “igale asjale tuleb kasuks, kui on õige vedaja – teistest aktiivsem ekspert, kes on valmis keskmisest enam panustama” ning ka Elo leiab, et “…võrgustiku elujõulisuse võikski vast kokku võtta sellega, kui see asi, mida võrgustik ajab on liikmetele tähtis, siis toetatakse üksteist. Tuleb anda ja vastu võtta“. Selle teema lõpetuseks aga Ruthi huvitav tsiteering H. Rheingold’lt (2012)”…tuleks sotsiaalses õpivõrgustikus juhinduda reeglist – mina sügan sinu selga, sina sügad minu selga“.
Paljud teist (Taimi, Viive, Maris, Piret) mainivad, et Tiigrihüppe SA koolitajate võrgustik on tugev nii osalejate kui ka keskkondade mõttes. Mis teeb ühest võrgustikust tugeva ja areneva võrgustiku?
Taimi ütleb, “Et võrgustikuna eksisteerida ja areneda on vaja: õpihimu, koostöövalmidust, julgust, teineteisemõistmist, usaldust, kokkulepetest kinnipidamist, loomingulisust, jt.” Viive lisab: “Eesmärgipärasus, koostöö, aktiivsus, üksteise toetamine, sotsiaalmeedia, info jagamine, dünaamilisus, õppija areng, kogukonna tunne”. Ja mis peamine, Kaire ja Pireti ajaveebist tuleb välja, et võrgustikus osalemine on vabatahtlik, mis on aluseks võrgustiku ülesehitamisel.
Aitäh mõtete eest!