Kolmandas teemas jõuame me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.
Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna (ingl personal learning environment, PLE) mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna pakkus Stephen Downes 2005. aastal välja e-õpe 2.0 mõiste. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).
Sel korral ootan teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.
Pakun teile sel korral lugemiseks valida kuue artikli vahel, millest kolm olid ka eelmise aasta ülesandes, kuid ülejäänud kolm on uued. Uued artiklid ei ole ajaliselt uuemad, kuid aitavad ehk terviklikumalt personaalsete õpikeskkondade lähenemise kujunemist mõista.
Wilson et al. (2007) artikkel pärineb personaalse õpikeskkonna mõiste kujunemise algusajast ning vastandab personaalsed õpikeskkonnad õppeasutuste kontrolli all olevatele õpihaldussüsteemidele. Autorid toovad välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad erinevad tüüpilistest õpihaldussüsteemidest. Artikkel aitab mõista, milliste probleemide lahendamiseks PLE lähenemine 2000ndate keskel esile kerkis.
Fiedler ja Väljataga (2011) keskenduvad küsimusele, kas personaalset õpikeskkonda tuleks käsitleda tehnoloogilise lahenduse või õppimist kirjeldava mõistena. Nad rõhutavad õppija kontrolli oma õpitegevuste ja kasutatavate vahendite üle ning hoiatavad personaalse õpikeskkonna samastamise eest lihtsalt veeb 2.0 vahendite komplektiga. Artikkel esindab perioodi, mil PLE tehnoloogilise arhitektuuri kõrval hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama selle pedagoogilistele põhimõtetele.
Dabbagh ja Kitsantas (2012) seovad personaalsed õpikeskkonnad sotsiaalmeedia, enesereguleeritud õppimise ning formaalse ja informaalse õppimise ühendamisega. Nad pakuvad välja kolmetasemelise raamistiku, milles õppija liigub personaalsest infohaldusest sotsiaalse suhtluse ja koostöö kaudu oma õpitegevuste ning õpivõrgustiku teadlikuma juhtimiseni. Sellega liigub PLE käsitlus üksikutelt vahenditelt järjest enam õppija eneseregulatsiooni ja õppimispraktikate suunas.
Dabbagh ja Castaneda (2020) vaatavad personaalset õpikeskkonda sellest vaatenurgast, kuidas õppija ise elukestvas õppes oma õppimist kujundab ja juhib. Personaalne õpikeskkond on nende jaoks lähenemine, kus õppija seob oma õppimiseks erinevaid vahendeid, inimesi ja keskkondi. Artikkel näitab hästi, kuhu PLE kogukond on oma aruteludes jõudnud.
Attwell (2021), kes oli üks paljutsiteeritud autoreid PLE liikumise algaastatel, vaatab tagasi personaalse õpikeskkonna lähenemise arengule ning arutleb selle üle, miks personaalsed õpikeskkonnad ei kujunenud oluliseks haridustehnoloogiliseks lahenduseks, nagu alguses loodeti. Artikkel sobib hästi PLE lähenemise elukaare kokkuvõtteks ning aitab arutleda selle üle, milline võiks olla personaalsete õpikeskkondade roll tänapäeval.
Lisaks soovitan ühte praktilisemat artiklit blogide kasutamisest õpikeskkonnana. Kang et al. (2011) kirjeldab blogipõhise õppimise rakendamist Korea ülikoolikursustel. Artikkel selgitab, kuidas iga õppija isiklikust blogist võib kujuneda osa hajutatud ja avatud õpikeskkonnast, kus õppimine toimub postitamise, teiste õppijate kodutööde jälgimise ja omavahelise suhtluse kaudu. See lähenemine sarnaneb meie kursuse ülesehitusega.
Kaks artiklit on avalikud ja kolm on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Üks artiklitest on ajakirjas, millele meie raamatukogu kaudu ligipääs puudub. Kopeerisin kõik artiklid ka Google Drive kausta.
Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:
- IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud kursuse õpikeskkonna skeem (november 2016)
- Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana H.P. näitel (oktoober 2015)
Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Mindmeister või Coggle), Miro, Canva või diagrams.net. Kindlasti on võimalik oma PLE skeemi ka promptida, aga mulle tundub ise joonistamine paindlikum.
Sel korral hilines ülesanne kolm päeva. Palun võtke tähtaega ka selle võrra paindlikult. Juhul kui keegi hakkas juba lugema mõnda eelmisel aastal soovitatud artiklit, mis selle aasta postitusest välja jäi, siis on selle valimine ka OK.
Viited
Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504
Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z
Dabbagh, N., & Kitsantas, A. (2012). Personal Learning Environments, social media, and self-regulated learning: A natural formula for connecting formal and informal learning. The Internet and Higher Education, 15(1), 3–8. https://doi.org/10.1016/j.iheduc.2011.06.002
Fiedler, S. H. D., & Väljataga, T. (2011). Personal Learning Environments: Concept or Technology? International Journal of Virtual and Personal Learning Environments, 2(4), 1–11. https://doi.org/10.4018/jvple.2011100101
Kang, I., Bonk, C. J., & Kim, M.-C. (2011). A case study of blog-based learning in Korea: Technology becomes pedagogy. The Internet and Higher Education, 14(4), 227–235. https://doi.org/10.1016/j.iheduc.2011.05.002
Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247