Rubriik: Kokkuvõtted

Sel korral oli teie ülesandeks analüüsida oma olemasolevat portfooliot või kavandada uus e-portfoolio. Kuna me sisseastumisel enam portfooliot ei hinda, siis oli sel aastal portfoolio olemas väiksemal osal magistrantidest. Maiga ja Jana on teinud e-portfoolio Weebly keskkonda, Aet on teinud eraldi portfooliod Weebly ja WordPress keskkonnas. Romil koostas selle ülesande käigus oma portfoolio LinkedIn profiilina.

Mitmed teie hulgast tutvusid ka spetsiaalsete e-portfoolio tarkvaradega nagu Mahara, Carbonmade või PebblePad, kuid oma portfoolio kavandamisel tõid eelistusena välja ikkagi ajaveebi. Head põhjused ajaveebi eelistamiseks on välja toodud Jaanika postituses. Portfoolio kavanditest oli väga konkreetse ülesehitusega näiteks Janne postitus.

Praegune lähenemine, kus e-portfoolio koostamiseks kasutatakse ajaveebe ja lihtsaid sisuhaldussüsteeme kätkeb endas ka puuduseid. Tühjalt lehelt alustamine sobib osadele õpetajatele, teised eelistaksid e-portfoolio koostamisel mingit etteantud struktuuri. Täisfunktsionaalne e-portfoolio vahend võiks pakkuda ka võimalust siduda portfoolios esitatud materjalid pädevusmudeliga. Avatud lähtekoodiga e-portfoolio tarkvaradest pakub pädevusmudeli funktsionaalsust Moodle’i plugin Exabis, kuid kahjuks mitte Mahara. Kui sellist vahendit kasutada õppeasutuse või terve Eesti tasandil, siis võimaldaks see kasutajate pädevustest laiemat võrdlust ja ülevaadet saada. Janek mainis oma postituses, et Pärnumaa Kutsehariduskeskuses on kavandamisel keskse e-portfoolio rakenduse kasutuselevõtt õpetajatele.

Üks e-portfoolio teemaga mõnevõrra seotud vahend, mida lugemismaterjalides polnud ja mis ka teie postitustes mainitud ei saanud on Europass CV. Selle abil on võimalik koostada standardses formaadis CV, mida hiljem saab uuesti üles laadida ja täiendada. 2012. aasta lõpus lisandus CV koostamisele ka Europassi oskuste mapp (European skills passport), mis võimaldab kirjeldada oma keeleoskuse, õpirände, kutsetunnistuse lisa ja diplomi lisa.

Huvitavatest materjalidest viitas Heldi oma postituses “Tuleviku Õpetaja” koolitusprogrammi lehel olevale digitaalse arengumapi loomise vahendite tutvustusele. Ise leidsin ma selle teema kokkuvõtet tehes hoopis sellest kevadest pärineva Serge Ravet’i postituse “What have I learned from Moodle and Mahara?”, kus ta andis ülevaate oma viimastest vahendikatsetustest. Serge Ravet on üks e-portfoolio valdkonna aktiivsemaid teadlasi, nii et tema ajaveebi tasub jälgida.

E-portfoolio ja pädevuste teema lugemismaterjalid, mida ma teile soovitasin, olid enamuses 2010. aastast. Vahepeal on portfooliote ja pädevuste valdkond edasi liikunud, nii et järgmiseks aastaks peame nende põhjal midagi värksemat välja pakkuma. Meie uurimisrühmast on e-portfoolio ja pädevuste teemaga viimastel aastatel kõige enam tegelenud Kairit, tema artiklite loetelu on Google Scholaris (ja loomulikult Mart tegeleb kõigega 🙂

Tänan kõiki kaasa mõtlemast!

Postitan lühikese kokkuvõtte neljandast teemast. Selle korra postitustest jäid mulle eriti silma Maiga ja Janek. Maiga võttis oma postituses lisaks vahendite tutvustusele kokku ka Veeb 2.0-ga seotud põhimõisted. Janek esitas peaaegu ilukirjandusliku kokkuvõtte erinevatest vahenditest. Tänapäevaste vahendite kõrval oli seal äratundmisrõõmu ka 90-ndate veebilahenduste kohta (bookmarks.html).

Vahenditest katsetasite te kõige enam Feedly, Netvibes, Delicious ja Evernote võimalusi. Mitmed teie hulgast mainisid, et kasutavad järjehoidjana hoopis Getwapps keskkonda. Teistest vahenditest tutvustas Maiga lühidalt IFTTT võimalusi, Janek jagas Pinterest kasutamise kogemusi ning Romil kirjeldas sisu koondamist märksõna põhjal Tagboard abil. Minu jaoks kõige kasulikumaks uueks avastuseks oli Ristini poolt soovitatud ideekaartide koostmise keskkond Coggle.

Mitmed teie hulgast tõid välja selle, et Veeb 2.0 keskkonna mugavaks kasutamiseks peaks keskkond pakkuma ka Windowsi klientprogrammi. Olen sellega väga nõus, ka minu jaoks on klientprogrammide olemasolu üheks oluliseks kriteeriumiks vahendite valikul. Feedly ei paku ametlikku klientprogrammi, kuid levinud valikuteks on modern reader ja Readiy. Pocketi klientprogrammiks on näiteks Latermark ning Deliciousil Metrolicious. Evernote pakub kõigil platvormidel oma ametlikku klientprogrammi. Paljude klientprogrammide puhul tuleb arvestada sellega, et need vajavad tööks Windows 8 operatsioonisüsteemi. Tänapäeva kiiresti muutuvas IT-keskkonnas tuleb seetõttu operatsioonisüsteemi uuendustega kaasas käia.

Õpikeskkondadega seotud standardid on suures osas seotud ka õppematerjalidega (SCORM, Common Cartridge, xAPI), nii et neid puudutame me kevadel digitaalsete õppematerjalide koostamise kursuses uuesti. LTI koha pealt pean ma veel ise katsetama, kuidas see Moodle’is täielikult tööle saada.

Kontaktpäeval näidatud tabel ka nüüd siin kättesaadav: PLE

Kellel huvi, võib soovi korral täiendada :).

Kõigepealt suured tänud esimeste mõtete eest, eriti neile, kes teemaga ka sügavuti läksid. Õpikeskkonna temaatika on tänapäeval igati põnev valdkond, eriti just selle füüsilise ja virtuaalse komponendi kombineerimisel. Kõigile ja kõikjale sobivat õpikeskkonna mõistet on raske leida, sest õppimine toimub igal pool ja igal ajal. Või nagu Janek ütles, et õpikeskkond võib olla nii maal, meres või õhus. Olen igati nõus ka Teedu mõttega, et õpikeskkond võib olla ka inimese töökoht. See viitab väga selgelt paljuräägitud elukestva õppe kontseptsioonile ning vajadusele end pidevalt täiendada ja juurde õppida. Aga nüüd natuke teie mõtetest, sest nii mõnigi postitus pakkus huvitavaid ideid. Osad nendest võtame järgmisel kontaktpäeval lähemalt ka vaatluse alla.

Erki kui ka Heily leiavad, et virtuaalne keskkond motiveerib õpilasi rohkem või et “mida modernsem õppekeskkond on, seda rohkem tahavad õppijad seal aega viita” (Erki). Uued keskkonnad, vahendid, äpid on kindlasti esimese hooga põnevad ja huvitavad, kuid mõelgem alljärgnevale olukorrale (Learnmix projekti etnograafilisest uuringust):

Matemaatikatund arvutiklassis. Õpilased istuvad arvutite taga ning lahendavad matemaatika ülesandeid. Aeg-ajalt kutsub õpetaja mõne õpilase oma arvuti taha ning laseb õpilasel ülesande lahendada. Samal ajal on õpetaja arvuti ühendatud projektoriga ning terve klass näeb, kuidas üks õpilane õpetaja laua taga õpetaja arvutit kasutades lahendab matemaatika ülesannet. Justkui uus ja huvitav õpikeskkond, aga täpselt sama tegevuse saab väga edukalt läbi viia tahvlit ja kriiti kasutades. Selline instrumentaalne vaade tehnoloogiale, (millele ka Inge viitab), kus vanad tööriistad vahetatakse uute vastu aga jättes kõik muu samaks, on natuke lühinägelik ning jätab kasutamata tehnoloogia tegeliku potentsiaali.

Maiga poolt nimetatud õpilaste oskused (viidates I. Maadverele) (kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine, koostöö, kiire kohanemisvõime, ettevõtlikkus, efektiivne suuline ja kirjalik kommunikatsioon, info otsimine ja analüüsimine, uudishimu ja loovus) pakuvad head stardipositsiooni õpikeskkonna loomisel. See näitab, et alustama peaks sellest, mida me saavutada tahame ning siis leidma viisid ja lahendused (ka tehnoloogilised), kuidas oma eesmärkidele lähemale jõuda. Seetõttu oleme siin kursusel välja pakkunud ka “õpilepingu”, et igaüks saaks korra maha istuda ja mõelda, mida, milleks ja kuidas, sest tsiteerides Teetu, siis “defineerimata õpieesmärki võib õpiprotsess muutuda omamoodi vegeteerimiseks või piirduda juhuslikku laadi informatsiooni käitlemisega”.

Samas, kui me räägime virtuaalsetest õpikeskkondadest, siis tihtipeale tekib arvamus, et üks virutaalne keskkond peaks võimaldama kõike, õpitegevuste planeerimisest kuni õppeprotsessi haldamiseni. Isiklikult ei ole sellega nõus, sest väga raske on luua lihtsat ja arusaadavat keskkonda, mis võimaldaks kõike. Mõeldes mõnele multifunktsionaalsele seadmele, siis peame paratamatult kogema, et jah, see seade justkui teeb mitut asja, aga ühtegi neist just väga korralikult. Ja siinkohal oleks kasulik vahet teha, et osad süsteemid on õppeprotsessi haldamiseks ja teised on sobivad õpikeskkondadeks.

Seoses haridustehnoloogia tulekuga on rohkem hakatud rääkima personaliseeritusest ning võimalusest kohandada keskkondi vastavalt individuaalsetele vajadustele. Või nagu Jaanika ja Romil arvavad, (siinkohal Romili sõnadega) “minu jaoks seostub õpikeskkonna mõistega midagi personaalset/isiklikku, mitte midagi õpihaldussüsteemi sarnast”. Huvitav ja paljulubav algus ja sellest räägime edasi oktoobris.

Aga lõpetame selle esimese tagasivaate Heli poolt tõstatatud küsimusega, mis jätame nö õhku rippuma ja igale ühele mõtisklemiseks “kust läheb piir mõistliku kasutuse ning liigtarbimise vahel?” ja jutt käib siin tehnoloogiast 🙂

Tänud veelkord inspireerivate mõtete eest ning aktiivsetele kommenteerijatele! Samas ärgem edaspidi unustagem, et igas postituses peaks kajastuma 6-7 tunni töö. Isegi, kui te otsustate mõnel nädalal rohkem aega veeta mõne uue vahendi proovimiseks ja testimiseks, pange oma kogemused ka ajaveebi kirja teistele lugemiseks.

Võttes aluseks teie enesetutvustused, koostasin väikese “pilvekese”, et tekiks ülevaade, missuguseid sotsiaalse meedia vahendeid kasutatakse. Allpool oleval pilvekesel on teie poolt mainitud vahendid. Mida suuremalt on sõna, seda tihedamini seda vahendit on mainitud. Sõnapilv on koostatud tagcrowd.com abil.

Alljärgnev pilv on võrdluseks eelmise aasta osalejatelt. Nagu näha, siis väga suuri erinevusi polegi.

Tänud neile, kes võtsid vaevaks oma kogemusi jagada!

 

Olen tänaseks päevaks jõudnud läbi vaadata kõik postitused ning mõttesähvatused. Pean ütlema, et selle aasta grupp on igati tegus ja nauditavalt sõnaosav. Nii mõnigi kord tuli naeratus näole või sundis tõsiselt aja maha võtma, et loetu üle ise mõtiskleda ning arutleda. Lihtsalt super!

Minu jaoks on kursus korda läinud, kui osalejate seas ei ole ühtegi neutraalse tagasisidega inimest st kas õpiti midagi positiivset või negatiivset. Kõige hullem on aga olukord, kui mitte miski ei suutnud tekitada ärritust või siis postiivset emotsiooni. Loodan, et siit kursuselt oli midagi kaasa võtta, mida ühel hetkel võib vaja minna või mis on mõjutanud teie mõtteid ja arusaamu.

Kellel personaalsete õpikeskkondade, enesejuhitava õppimise ning enesearendamise vastu digitaalses maailmas on suurem huvi, siis soovitan väga soojalt järgmisel semestril tulevat inglise keelset kursust KAV7100 “Developing personal learning environments for professional growth”, mida viivad läbi meie Haridustehnoloogia keskuse järeldoktorid Dr. Emanuele Bardone Itaaliast ja Dr. Sebastian H.D. Fiedler Saksamaalt. Tegemist on kahtlemata väga kogenud ja huvitavate inimestega ning miks mitte võtta see kursus ette kui väljakutse õppida inglise keeles ning välisõppejõududega. Eriti, kui paljud teist tunnistasid, et inglise keel vajaks harjutamist ning personaalne keskkond arendamist.

Suured tänud teile huvitava kursuse eest!

 

 

Seekord alustaks Tuuli mõttega, et järjest olulisem on „keda sa tead“, mitte niivõrd see „mida sa tead“ ning see peab minu arust igati paika ka õpivõrgustike kontekstis.

Mida täpsemalt õpivõrgustikuks nimetada, sõltub suuresti vaatenurgast, kuid siinkohal tahan välja tuua Dairi värvika, metafoorile tugineva “definitsiooni”: Õpivõrgustik on tehnoloogiatega kokku seotud õppimised, mille abil saab saagiks püüda uusi teadmisi/tarkusi. Antud teema käsitluses oleks tehnoloogia nagu nöör, mille abil saab võrgustikke luua ning laiendada selle haardeulatust. Samuti vajaliku soovitud teadmise püüdmiseks peame kasutama õige suurusega silmust ning püügi taktikat. Väga tabavalt öeldud.

Ja metafoorid ning paralleelid teistest valdkondadest üleüldse aitavad tihtipeale pareminig aru saada erinevate mõistete ja nähtuste olemusest, olgu see siis meie kontekstis kalavõrk või Tšehhovi “Kirsiaed”.

Aivi arvates on õpivõrgustik see loomulik keskkond, kus õppimine saab kõige edukamalt toimuda ning olles justkui nii loomulik ja enesestmõistetav, siis mõned arvavad, et nad ei ole mingi võrgustiku osalejaks (Julia), kuid Julia arvates, kuulub mingisse võrgustikku iga inimene. Oma igapäeva tegevuste keskel me ei pruugigi teadlikult tähele panna. et tegelikult kuulume teatud võrgustikesse, kus võib-olla oleme vaid passiivsed osalejad, aga sellegipoolest osake võrgustikust, kes sealt midagi õpetlikku saab. Küll aga peaksime mõtlema, et kuidas me siis defineerime mõistet õpivõrgustik ja kuivõrd sellel ka analüütilist väärtust on…

Olen nõus Julia ja Peetriga, et õpivõrgustiku mõiste on tihedalt seotud praktikakogukondade mõistega. Kel praktikakogukondade ning võrgustike vastu suurem huvi, siis kindlasti tasub juba Julia ja Peetri poolt mainitud Lave ja Wenger’i töid uurida. Samuti võib õpivõrgustikke vaadelda personaalse õpikeskkonna pikendusena, mis “on saanud võimalikuks tänu tehnika arengule (Aivi).

Julia arvates on võrgustiku tekkimise tingimuseks piisav hulk inimesi, mistõttu arvestatavat informaatika õpetajate võrgustikku ei ole tekkinud. Samas toob Kärt välja mõtte, et õpivõrgustiku moodustamine algab väiksemast grupist, mis ajapikku kasvab. Milles täpsemalt informaatika õpetaja võrgustiku elujõulisuse probleem seisneb, on muidugi raske kohe hinnata st kas on see tingitud sellest, et grupp informaatika õpetajaid ei ole oma olemuselt piisavalt mitmekesine, et alustada dialoogi või tõsine puudub motivatsioon või ei ole leitud ühist probleemide rägastikku, millele näiteks Erkki viitab: Minu arvates võib olla õpivõrgustik ka probleemipõhine, kus erinevad rühma liikmed lahendavad ügaüks oma pädevuse tasemel mõnd ühist probleemi. Kindlasti mängib siin rolli õige tehnoloogia valik, mis on sobiv antud võrgustiku tegemiste toetamiseks. Aga Erkki mainitud kogemused disainimaailmast on hea näide, et võrgustikul võib olla ka väga erinevaid rolle, st disainimaailmas on võrgustik kui sinu loovuse hindaja, kritiseerija ja tagasiside andja, mitte niivõrd ühise, väga teadliku ning üheselt mõistetava eesmärgi poole pürgimine.

Küll aga on oluline, et kogemused peab avalikustama, muidu võrgustik ei toimi (Vaiko) ja siinkohal ei tähenda avalikustamine ilmtingimata avalikustamist kogu maailmale, vaid selle konkreetse võrgustiku sees. Tihtipeale on aga nii, et võrgustikul ei ole selgeid ning kindlaid piire, mistõttu nö laiem avalikustamine võib olla nii postiivse kui negatiivse varjundiga.

Kadi toob välja huvitava aspekti: Me võime rääkida õpivõrgustikest kui õppimise toest ning teiseks võrgustikest, mis õpivad. Olles samal ajal toeks õppijatele, on ka iga võrgustik arenev ning õppiv “organisatsioon”, sest tegelikult Eve arvates võibki õppimist vaadelda kui “võrgustiku punumise protsessi. Õppimise käigus loome me õpiruume, milles me saame läbi dialoogi teadmuse loomises vahetult osaleda.

Iga võrgustik “väsib” ühel hetkel ära ning Aivi meelest enamikul võrgustikel ongi olemas “parim enne” ehk eluea piir, mille põhjustavad teemade ammendumine, põlvkonnavahetus (käärid liikmete teadmiste ja huvide vahel) jms.

Eks me näe, kuivõrd elujõuliseks saab ja jääb selle kursuse raames loodud võrgustik…

Tänud huvitavate mõtete eest!

Kõigeapealt tahaks ära mainida selle, kui huvitav oli uurida osalejate erinevaid e-portfoolioid. Need olid mõnusalt lihtsad ja selged, kergesti navigeeritavad ja arusaadavad, kujunduse poole pealt stiilselt tagasihoidlikud ja puhtad ning sisu poolest rikkad. Nende hulgast leiab terve rida väga häid näiteid demonstreerimiseks.

Mulle jäi mulje, et suurem osa teist on nõus sellega, et õpetajal võiks olla üks oma isiklik portfoolio, mida kasutada ka atesteerimisel. Julia mõtte “…et e-portfoolio on pigem loominguline tegevus mis suunatud õpetaja enesearengule. Kas võib loovus olla väljastpoolt hinnatud? Kas on see võimalik ühise vormi ja sisu hindamiskriteeriumite puudumisel?” võtame viimasel kontaktpäeval arutlusteemade hulka.

Aga nagu Tiina mainib, et “Oleks mul taipu olnud eelneva 5 aasta jooksul portfooliot pidada (saab ju seadistada nii, et seda keegi peale minu ei näe), oleks atesteerimiseks valmistumine valutu olnud“, siis selles on tegelikult iva sees. Ei pea ju olema portfoolio kogu aeg avalik kõigile, aga mõte koguda kokku ning kuskil salvestada tehtud tööd ja tegemised koos mõtisklustega väärib kindlasti kaalumist. Mine tea, millal ja kus seda võib vaja minna ning siis saab vajadusel kiiresti ühe portfoolio kokku panna. Ja siinkohal annab ju digitaalne tehnoloogia meeletult ruumi loovuseks, oma tegemiste ja saavutuste kogumiseks ning digitaalse jälje salvestamiseks.

Siit edasi minnes Dairi püstitatud küsimuse juurde “…jääb minu jaoks siiski selgusetuks, milline võiks olla e-portfoolio struktuuriliselt, mis vastaks kõige paremini oma arengu ja pädevuste tõendamiseks. Mida e-portfoolios peaks kindlasti kajastama. Tehnoloogilises mõttes on e-portfoolio personaalne veebileht, mille abil oma imagot digitaalse jalajäljena kujundaja ning mis peaksid andma positiivse kuvandi tööandjale kui ka töövõtjale“. Portfoolio struktuur oleneb üsna palju sellest, mis on portfoolio eesmärk ning missuguseid pädevusi soovime demonstreerida. Tegelikult juba portfoolio disain, kokkupanek, selle struktuur ütlevad väga palju inimese ning tema võimalike pädevuste kohta. Siinkohal on väga keeruline anda ühist retsepti, milline peaks olema ühe portfoolio struktuur. Eks e-portfoolio juures kehtib sama vana mõte – KISS (keep it simple and stupid) – lihtsus ja selgus.

Ja selge on see, et “…et e-portfoolio kavandamine on nagu Tallinna linn mis ei saa kunagi valmis ning mida tuleb pärast uue pädevuse omandamist ja uue eesmärgi püstitamisel järkjärguliselt täiendada” (Dairi). Julia mõte siduda e-portfoolio ajateljega on siinkohal vägagi asjakohane.

Minu jaoks portfoolio juures on ikkagi kõige olulisem see fakt, et inimene võtab ette oma tegemised ja saavutused, analüüsib, mõtiskleb ning teeb edasisi plaane nagu Aivi välja toob …aitab muuta meid teadlikuks oma pädevustest ja oskustest, et me oskaks teha teadlikke edasiõppimise ja karjäärivalikuid. Ning miks mitte harjutada juba õpilasi selles suunas arenema.

Ja lõpetuseks Kristeli püstitatud küsimus “…kas see, mida olen tahtnud portfoolioga välja näidata ka tõesti sealt välja paistab? Kas see, mis välja paistab on õige (üle paisutatud või liiga vähene)?“, mis peaks meil kogu aeg teadlikult mõttes olema kui koostame oma portfoolioid…

Suured tänud jagamast ning panustamast!

Käisin ka teie ajaveebides korjel 🙂 nagu Tiina seda nii vahvalt nimetab. Leidsin väga tõsiseid ja põhjalikke kogemuste jagamisi, nagu näiteks Vaiko, Tuuli, Dairi, Aivi ja veel mõned ning vähem informatiivsemaid postitusi. Loodan, et üksteise kogemustest leiate nii mõndagi, mida katsetada ning ise järgi proovida (näiteks Kärdi vajadus leida midagi bookmarkide ja kasutajanimede haldamiseks), sest nimekiri teie poolt mainitud erinevatest tehnoloogiatest on tegelikult pikk ja muljetavaldav. Leidsin üllatusega, et Julia juba mainis alternativeto.net teenust. Minul on näiteks proovimata veel Pocket. Olen just see, kes kogu aeg leiab midagi ja tahab oma leiud salvestada, et siis hiljem neid uurida ehk siis tegelen ka aktiivselt Aivi mainitud rotlusega :). Või siis IFTTT, millest olen kuulnud, aga ei ole siiani leidnud motivatsiooni seda tõsiselt katsetada või siis Skitch või Viber. Igatahes tänud jagamast!

Kui nüüd oma kogemusi jagada, siis minu elu on kõvasti mugavamaks teinud juba eelmine kord mainitud 1Password salasõnade haldamiseks. Lisaks on kasutusel Toggle aja mõõtmiseks ning tööajatabelite täitmiseks (Eesti oma leiutis). Alguses võttis selle kasutajaliidesest arusaamine natuke aega, aga üldkokkuvõttes täitsa hea võimalus saada ülevaade, mis tegevusi on tehtud ja kui palju aega nende peale kulutatud. Hoogsalt olen kasutanud ka MarsEdit ajaveebipostituste tegemiseks ning NetNewsWire uudisvoogude kogumiseks. Parim leid on aga Scrivener artiklite ja tekstide kirjutamiseks, mis on väga hea alternatiiv Mac’i peale mitte nii hästi toimiv Word. Ja kindlasti üks inglise-eesti/eesti-inglise sõnaraamat. Tööalaselt on meil Doodle, Googledocs ja Flashmeeting (videokonverentside jaoks) väga tihedas kasutuses.

Ja kas pole Aivil õigus? “Sellepärast ma mõtlengi nüüd, et kui palju lihtsam on valida sobivaid vahendeid, kui on aimu sellest, kuhu internetimaailm teel on.”

Tuleb välja, et suurema osa teist on esimesel semestril tegelenud nö oma personaalse õpikeskkonna kujundamisega ning mis peamine, kui neid nüüd võrrelda, siis on väga selge, et need on väga erinevad olenemata sellest, et suurem osa teist osaleb samadel loengutel. Tundub ju täiesti võimatu, et ülikool, kool, õpetaja jne. loob oma õppijatele “personaalse õpikeskkonna”. Seetõttu ei taha Üllega esimese hooga nõustuda, et “Lisaks oma personaalsele õpikeskkonnale kasutavad õppijad ka õppejõu poolt loodud personaalset õpikeskkonda ning jälgivad kaasõppijate õpikeskkondi“. Ma kaldun arvama, et õppejõu poolt loodud keskkonda ei ole vast kõige õigem nii nimetada. Rääkimata veel sellest, et tegelikult on meie personaalsed keskkonnad pidevas muutumises. See tuleb väga ilmekalt ka välja sellest, et teie esimesel kontaktpäeval kirja pandud personaalsed õpikeskkonnad on natuke teistmoodi, kui need, mis personaalsete õpikeskkondade nädala postitustest võib välja lugeda. Ma olen palunud väga mitmetel inimestel kõigepealt kirjeldada nende personaalset keskkonda üldises mõttes, viitamata mõnele konkreetsele tegevusele, õpiprojektile, programmile ning siis hiljem kirjeldada personaalset keskkonda mingi spetsiifilise tegevuse jaoks. Alati tuleb välja see, et see viimane erineb sellest üldisest üsna suurel määral…

Kuna nii palju on uusi võimalusi just tehnoloogia poole pealt, siis nagu Kadi ja Peeter väidavad, et tegelikult liigne hulk uusi vahendeid tekitab segadust ning puudub selge ülevaade, rääkimata mitmetest kontodest ja nende meelespidamistest. Tiina toob siin väga värvikalt välja olulise aspekti, et: “…digitaalse maastiku metakeeled võivad võtta nii võhmale, et õpisisuga tegelemise ajaks väsib inimene masinast“. 🙂

Siit tulebki välja see puudujääk, mida mainiti juba esimestes postitustes, et nö oma keskkonna loomist ei õpeta keegi ning tundub, et suurim probleem on selle õige koostamine ning haldamine. On täiesti arusaadav, et tekitab segadust, kui erinevad õppejõud kasutavad erinevaid vahendeid. Ühest küljest on see taotuslik, sest see annab teile kui haridustehnoloogidele ning informaatika õpetajatele võimaluse erinevaid vahendeid ise läbi proovida. Teisest küljest, miks peaksid õppejõudki olema sunnitud kasutama ühte pealesurutud vahendit? Erkkil on siinkohal õigus, et “see pidev kontrollimine on tüütu ning läheb sellest personaalsest ning ühtsest paketist kaugele. Kui see saaks lahendatud, oleme astunud suure sammu millegi isikliku ning tõeliselt kaasava lahenduse lävele“. On keegi huvitatud lahendama seda probleemi oma magistritöös?

Seega peaks minu arust näiteks kasvõi see kursus olema koht, kus me jagame üksteisega oma kogemusi, mis töötab ja mis ei tööta ning miks. Peetril on õigus, et “Personaalne õpikeskkond ei tähenda, et kõik tuleb omal välja mõelda…Ei ole vaja igaühel eraldi hakata jalgratast leiutama“. Tihtipeale on aga nii, et inimene ei oskagi midagi tahta, et mõni oma tegevustest kiiremini ning kergemini tehtud saaks, sest ta ei ole teadlik võimalustest või nagu Tiina värvikalt ütleb, “energiat kokkuhoidvatest õpihõlbustitest” :). Aivil on õigus, et “Tehnoloogia ja kasutaja areng on vastastikuses sõltuvuses ning veeb kui keskkond pidevas muutumises. Nii on inimesed, kes kujundavad oma personaalset õpikeskkonda just need, kes teavad pisut paremini, missugune see keskkond peaks olema ning õppevahendite areng toimub samm-sammult“. Ei oska muud soovitada kui vaid, et peame ise otsima, proovima, katsetama ning otsusele jõudma, kas see mõni konkreetne vahend toetab minu õppimist ning mil määral ning kuidas ma seda hallata suudan. See on näide uuest olulisest pädevusest ilma milleta me enam väga hästi hakkama ei saa.

Rääkides siin enda kogemustest, siis Mac’le on kontode haldamiseks 1Password, mis võimaldab salvestada kõik kontod ja salasõnad ning need on peidetud ühe “master” salasõna taha. Loomulikult eeldab see, et ühel hetkel on kõik URL’d koos kasutajanime ja salasõnaga sinna nö “vahendisse” sisestatud, et neid siis vajadusel kergesti kasutada. Oma kogemusele baseerudes olen aga tähele pannud, et see tegevus lükkub kogu aeg edasi…Hetkel kiire, küll pärast teen ja lõpuks jäävad ikka need tegemata. See kehtib ka kõigi teiste tegevuste kohta, mis on seotud mõne vahendi töösse seadmisega (näiteks allikate sisestamine Endnote’i, et vajadusel see kiiresti artiklisse saada jne.). Tegelikult tähendab see ju endale sobiva ning efektiivselt töötava keskkonna loomist. Nagu Aivi mainib, et “Selge on, et inimesed lähtuvad oma isiklikest vajadustest ja kombineerivad – samas nõuab see teadlikkust erinevatest vahenditest ning nende oma vajadustele vastavaks konfigureerimise oskust. Arvan, et enamik inimesi siiski ei proovi läbi mitmeid vahendeid, pigem jäädakse esimese (või teise) valiku juurde ning siis kiristatakse vaikselt hambaid, kui see ei vasta tegelikule vajadusele“. Kas ei tule tuttav ette? 🙂

Mis mind aga isiklikult eriti huvitas, oli see, kas ja kuidas te tajute õppimise muutumist. Väga paljud sellest juttu ei teinud, kuid Tiina ja Dairi on mõned tähelepanekud kirja pannud. Dairi tunnistab, et “…on muutunud õppimisstiil, sest eelnevalt ei pidanud õpitud sellises mahus reflekteerima ja materjal oli õppejõudude poolt määratud seega toetusin suuresti klassikalisele õpistiilile, kuid nüüd pannakse just rõhku iseseisvale seoste otsimisele ja õpitulemuste reflekteerimisele. Seega minu personaalne õpikeskkond on liikunud klassikalisest sotsiaal-konstruktivistliku õpimudeli suunas“. Ja siinkohal toob ta hea näite muutustest: “…täna oli harukordne võimalus olla 4 tundi elektrita ning seetõttu kogu õpitoiming kandunud hilisõhtusse“… Tiina lisab, et “Minu praegune, magistriõppe personaalne õpikeskkond on täiesti erinev varasemate õpiharjumustega võrreldes. Esiteks – see on muutunud väga arvutikeskseks…Ajaplaneerimine ja -kasutus on teine aspekt, mis varasemast õppimisstiilist erineb. Mõtted paigutuvad failidesse ja ootavad seal hetke, millal nendega tööle hakatakse…tajun sedagi, kuidas HTM2013 on hakanud mudeldama mu teisi, kooli- ja ülikooliväliseid töid“. Kas pole nii?

Seekord lõpetaks Kristeli väga hea mõttega, kus rõhutaksin, et personaalne “õpikeskkond on pigem kuidagi vajadusest juhuslikult sündinud ja täienenud”…

Tänud neile, kes viitsisid kaasa mõtelda ning panustada!