Rubriik: Kokkuvõtted

Kontaktpäeval vaatlesime lühidalt ka VOSK (võta oma seade kaasa) kontseptsiooni rakendamise väljakutseid koolides.

Ühise ajurünnaku tulemusel jõudsime järgmiste aspektideni (kokkuvõte Piratepad’st):

– Erinev majanduslik olukord

– Tekitab kihistumist, koolikiusamist, komplekse

– Erinev tehnoloogia kasutusoskus

– Seade liiga raske kaasaskandmiseks

– Turvalisuse ja vastutuse probleemid

– Turvaline netiühendus koolides, võrgu koormustaluvus, viiruste levitamine

– IT tugi ei tunne kõiki vahendeid ja ei suuda tuge pakkuda

– Seadmete erinevad platvormid, ühilduvuse probleemid

– Töömahukas õpetajale hallata kõiki erinevaid vahendeid

Kõigepealt suured tänud esimeste mõtete eest, eriti neile, kes viitsid teemaga ka sügavuti minna ning lugeda juurde natuke kirjandust! Õpikeskkonna temaatika on tänapäeval igati põnev valdkond, eriti just selle füüsilise ja virtuaalse komponendi kombineerimisel. Teie postitused pakkusid kohati väga huvitavaid mõtteid ja küsimusi ning samas väga erinevaid lähenemisi erinevates kontekstides (algklassid, kutseõpe, kõrgharidus, töökohal õppimine). Osa neist võtame vaatluse alla kahe nädala pärast kontaktpäeval, kuid mõned mõtted toon allpool välja.

Nagu mõned teist erinevate keskkondade võrdlemisel avastasid, siis tegelikult ei ole olemas ideaalset (virtuaalset) keskkonda, mis sobib kõigile. Ikka tuleb leida see kõige õigem vastavalt sihtgrupile ja eesmärkidele ning tihtipeale peab see toimuma katse-eksituse meetodil. Ma olen täiesti nõus Peetriga, et: “Põhiline häda on selles, et keskkondi üritatakse täita võimalustega, “mida võiks vaja minna”. Kui kõik need võimalused üksteise otsa laduda, on tulemus kohmakas ja aeglane ning kindlasti mitte kasutajasõbralik. Kui mingi asi peab tegema kõike, siis ei sobi ta mitte millekski“. Pealegi on siiamaani üsna tihti virtuaalsete/veebipõhiste keskkondade arendamise aluseks võetud õpetaja vajadused, mitte õppija omad. Peeter jätkab, et “See, mida on õpetajal vaja, erineb kardinaalselt sellest, mida vajab õpilane. Seega võiks iga töö jaoks olla oma vahend, nii õpetajal kui õpilasel“. Kas pole nii?

Seetõttu on ka järjest enam hakatud rääkima näiteks Facebook’i võimalustest õpikeskkonnana. Arvamusi on mitmeid, mõne jaoks see töötab, mõne jaoks mitte, aga idee, et minna sinna keskkonda, kus õppijad juba ees, on iseenesest väärt kaalumist. Nii mõnigi arvas, et kuna tegemist ei ole ikkagi spetsiaalselt õppimiseks loodud keskkonnaga, siis Facebook ei sobi. Kuid kas iga vahend, keskkond, plugin peab ilmtingimata olema just õppe-eesmärkidel disainitud? Kuna Facebook on tunginud peaaegu iga inimese ellu, siis arvan, et kontaktpäeval räägime Facebook’i teemadel edasi.

Siinkohal meenub CoCreat projekti raames läbiviidud kursused, kus magistriõppe tudengid Norrast, Soomest ja Eestist pidid koostöös looma ühise raamatupeatüki. Kuna näost näkku kohtumisi ei olnud, toimus kogu suhtlus tehnoloogia vahendusel. Selgus, et Facebook oli asendamatuks keskkonnaks, kus reguleerida ja organiseerida Skype kohtumisi, jagada omavahel ülesandeid ning diskuteerida grupitööga seotud (peamiselt) organisatoorsetel teemadel. Tõsist Facebook’i kasutusmustrite analüüsi ei ole jõudnud veel teha, aga esmamulje on, et Facebook tõesti toetas eesmärkide saavutamist.

Tegelikult on kogu see valdkond nii kiiresti arenev, mistõttu ka vahendid ja keskkonnad on pidevas muutumises ning arenemises. Näiteks Erkki poolt mainitud IVA, mille arendamine lõpetati. Seda aga tehti just sellepärast, et IVA oli oma olemuselt ning funktsionaalsuste poolest lihtsalt ajast maha jäämas. Muidugi tuleb siinkohal tõdeda, et haridusvaldkond on väga aeglane kaasa minema uuendustega ning haridustehnoloogia valdkond liigub aga kiiresti edasi. Seega, selle aja peale, kui kasutajaskond kasvab ning osad kasutajad hakkavad mõistma selle väärtust, on valdkond juba nii palju edasi arenenud, et ei ole mõtet enam populariseerida “vanu asju”. Nende mõne aastaga on kohati tekkinud suur lõhe tegeliku olukorra vahel koolides ja ülikoolides ning teadusringkondades.

Sellegipoolest Dairi pakutud idee tundub olema üsnagi mõistlik hetkel: “Olen avastanud, et parima tulemuse saab siis kui need keskkonnad lõimida omavahel. Õpihaldussüsteem, kui õppematerjali ja informatsiooni jagamise kohana ning sotsiaalne meedia, kui informatsiooni töötlemise ja soovitud eesmärkide saavutamise abivahendina“. Ja siinkohal paneb näiteks Peetri tähelepanek tõsiselt mõtlema, et tegelikult “mitte keegi pole õpilasi õpetanud oma virtuaalset õpikeskkonda looma“…

Kui nüüd rääkida vaid vahenditest, siis Tuuli oma ajaveebis viitas huvitavatele materjalidele ning mulle jäi silma 100 vahendi nimekiri. Sealt võib nii mõnegi kasuliku teenuse/vahendi leida oma õpiprotsessi toetamiseks.

Lisaks toob Tuuli välja väga olulise momendi tänapäeva õppimises: “Personali arenduse valdkonna „uue ülesandena“ nähakse töötajate abistamist nende tööalaste praktikakogukondade ja võrgustike loomisel/leidmisel ning juhendamist, mis aitaks turvaliselt ja vastutustundlikult sotsiaalmeediat kasutada“. See on väga hea näide sellest, kuidas meie tööülesanded muutuvad tänu tehnoloogia arengule. Arenevat (digitaalset) tehnoloogiat ei saa vaadata kui vaid järjekordset vahendit, vaid see muudab ka kogu töö ja õppimise olemust ning loob uusi tegevusi, mistõttu peame kogu õppimise ja õpetamise uuesti üle vaatama. Ei ole ju mõtet dubleerida füüsilise klassiruumi tegevusi virtuaalsetes keskkondades, viia paberõpikud pdf’na tahvelarvutitesse jne. Kogu õppimise ja õpetamise olemus vajab korrastamist ning kohandamist.

Ning teine oluline mõte Tuulilt: “Samuti on muutumas personali arendusvaldkonna hindamismudelid: koolitustel osalemise tundide ja testide tulemuste loendamise asemel pööratakse enam tähelepanu õppija eesmärgipärase töösoorituse hindamisele ja osutatud teeninduskvaliteedile“. Olenemata õpikontekstist (põhikool, ülikool, töökohal õppimine jne) teadmiste kontroll peab samuti muutuma. Juba mitu aastat on räägitud portfoolio ja pädevuspõhisest hindamisest. Aga sellest juba lähemalt kursuse lõpu poole.

Lõpetuseks tahan välja tuua Tiina huvitava tähelepaneku: “Küsimise probleem on hariduse ajaloos üldse kummalise pöörde võtnud – õigupoolest peaks olema nii, et õpilased küsivad ja õpetaja vastab, ometi on juba sajandeid olukord koolis selline, et õpetaja küsib ja õpilased peavad oskama vastata“. Selline mõtteviis on jah meil enamusel sees (nii õppijatel kui õpetajatel) kui juba sügavale juurdnud nö õpimüüt (Harri-Augstein & Thomas, 1991; Fiedler & Väljataga, 2013), mida olen juba varem maininud. Väga palju on hakatud rääkima “ümberpööratud klassiruumist” (flipped classroom ingl. k.), kus õpilane kõigepealt üritab omandada materjali kodus ning tunnis on tal võimalus esitada küsimusi teema kohta, lahendada ülesandeid ning kinnistada omandatud teadmised.

Tänud veelkord inspireerivate mõtete eest ning aktiivsetele kommenteerijatele! Samas ärgem unustagem, et postitustes peaks kajastuma 6-7 tunni töö. Isegi, kui te otsustate mõnel nädalal rohkem aega veeta mõne uue vahendi proovimiseks ja testimiseks, pange oma kogemused ka ajaveebi kirja teistele lugemiseks.

Viidatud kirjandus:
Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2013). Challenging learning myths through intervention studies in formal higher education. In T. Ley, M. Ruohonen, M. Laanpere & A. Tatnall (Eds.), Open and Social Technologies for Networked Learning (pp. 141 – 146). Tallinn: Springer.

Harri-Augstein, E.S.& Thomas, L.F. (1991). Learning Conversations: the Self-organised Way to
Personal and Organisational Growth. London: Routledge.

Lugedes teie eesmärke ning kuidas te nendeni plaanite jõuda, jõudsin järjekordselt järeldusele, et täiskasvanud õppijatel on väga erinevad huvid ning motivatsioon. Juba see fakt, et meil on grupis õpetajaid lasteaiast kuni ülikooli kontekstini välja, kaitseväelasi, noorsootöötajaid, disainereid ja personaliga tegelevaid inimesi viitab sellele, et ühesugust, kõigile sobivat kursust ei ole võimalik luua. Keegi teist mainis Mardi sõnu, et õpetamine on vägivaldne tegevus. Olen seda meelt, et ülikoolis peaks see olema võimalikult kaugel vägivaldsusest ning õppijatel peaks olema võimalus ise valida, mida ja kuidas. Üritan seda siin kursusel järgida nii palju kui organisatsiooni ehk siis ülikoolipoolsed hetkenõudmised seda võimaldavad.

Nagu kursuse nimigi ütleb, siis on ju peamine eesmärk ikkagi teada saada midagi õpiekskkondadest ja õpivõrgustikest oma kontekstis nagu paljud teist mainisid. Täiesti mõistilik. Mind aga üllatasid väga positiivselt need teemad ja eesmärgid, mis olid seotud oma enda õppimisest arusaamisega ja selle muutmise vajadusega. Dairi eesmärgiks on “Võrrelda varasema kogemuse ja uuemaaja lähenemisviise…“, Aivi soov on mõista “...kuidas tekitada enda ümber kiiresti produktiivset õpikeskkonda“, Peeter näiteks mainib, et “Mida ja kuidas me peaksime õppima, see on minu jaoks peamine küsimus” ning Tuuli soov on “…õppimisharjumuste muutus ja sellega kohanemine veebipõhiste õpivõrgustike vahendusel õppides…Leida eeskätt enese jaoks sobilikud metoodikad ja vahendid, mis aitavad vajadusel muuta väljakujunenud õpiharjumusi“. Need on tegelikult tänapäeval väga olulised eesmärgid ja tõsised väljakutsed.

Kõikjal räägitakse, et õppimine s.t. see, kuidas omandame uusi teadmisi, kogume informatsiooni, on tänu tehnoloogiale ja digitaliseerimisele muutunud. Me kõik peame pidevalt kohanema, muutma ning kohandama oma vaatenurki, arusaamu, väärtuseid…enam ei piisa sellest, et oleme oma valdkonnaga seotud teadmisi uuendanud ning täiendanud, vaid peame ka kogema “ümberkujundavat” õpikogemust (ingl. k. transformative learning), ehk siis läbi õpikogemuse hakkame nägema ning mõistma asju teise nurga alt, teistmoodi. Üheks heaks näiteks on siinkohal tudengite tüüpiline nö “õpimüüt”, mida olen aastate jooksul õppejõuna kogenud. Tullakse ikka selle arusaamisega, et õppejõud annab edasi kõik vajaliku teadmise ning tudengid kõik “võtavad” selle kellegi poolt “valmistatud teadmise” omaks.

Nagu kogemus on näidanud, on esimesed “lepingud” ikka üsna üldsõnalised ning pealiskaudsed, aga alustuseks head. Esimesel korral ei saagi need väga detailsed olla. Detailsus lisandub õpiprojekti läbiviimise käigus. Küll aga soovitan ühel hetkel üle vaadata, kas ei oleks mõistlik siin ja seal mõned aspektid detailsemaks muuta. “Kasutan internetti” ei anna väga head ülevaadet strateegiatest ning tegevustest. Siinkohal võiks paralleeli tuua näiteks toiduga. Vajan toitu energia saamiseks, aga mis toitu täpsemalt ja kuidas? Meie tegevused on ju tõenäoliselt arvutitega seotud ning see ei ole enam midagi uut. Olulisem on see, mis tarkvara kasutades ning kuidas me ikkagi oma eesmärkideni jõuame. Teiseks tasub mõelda eesmärkide mõõdetavuse peale. Mis on see tõendusmaterjal, mis ütleb mulle, et nüüd olen jõudnud sinna, kuhu tahtsin minna. Olen nõus, et tihtipeale ei saagi seda sõnadega väljendada. Mõne isikliku õpiprojekti juures on oluline just tunne, et olen edasi liikunud; olen kogenud midagi, mis paneb mind asju teistmoodi vaatama, aga konkreetsetesse, teistele arusaadavatessse sõnadesse on seda võimatu panna.

Ning lõpetuseks tahan välja tuua Peetri mõtted “sotsiaalsuse”, “sõprade” ja jagamise kohta sotsiaalmeedias: “…sisutu arutelu ja ajaraiskamine. Märkamatult on analüüs asendunud arvamusega, arvustus hinnanguga, kuni ei viitsita enam isegi tärne panna…Internet on nagu hunnik joonistuspaberit ja palju pliiatseid, aga mitte ühtegi kustukummi“. Mida teie arvate?

Seekordne tagasivaade tuleb üsna hiline ja mis siin salata, töö kasvab meil kõigil vahel üle pea. Ning hoolimata tehnoloogia arengust, mis peaks ju elu tegelikult lihtsamaks tegema, tekib ikka olukordi, kus aega jääb väheks.

Aga…

Meeldiv on tõdeda, et päris paljudel teist on nii öelda võrgus õppimise kogemus juba olemas ja seda just positiivse külje pealt. Ja siinkohal räägin ma võrgustikest, mille tegevusi ning ellujäämist toetatakse erinevate tehnoloogiliste vahenditega. Kasvõi näiteks Katrini joonis või kogu HT magistrantide edukalt toimiv võrgustik. Samas olen igati nõus Taimiga, kes ütleb, et “Õpivõrgustikud on olnud olemas nii kaua, kui on eksisteerinud õppimine”.

Elo toob välja huvitava mõtte “…meie HT12 võrgustiku sees on veel teised võrgustikud, mis võivad olla iseenesest kogukonna mõttes suuremad, kui meie Skype võrgustik“.

Kui vaatluse alla võtta “võrgustikud”, mis toimisid enne tehnoloogia levikut, siis
Kristi on selle vahvalt joonise abil välja toonud. Võrdluseks on toodud ka teine joonis, mis näitab, et õpetaja ei pruugi olla enam võrgustiku keskpunktis ja selle elushoidja. Võrgustikud on dünaamiliselt muutuvad ilma konkreetse kindla keskpunktita ning võrgustiku liikmed täidavad nüüd “õpetaja” rolli. Kuigi Virgo joonis kipub ka selles suunas minema, et näiteks selle kursuse võrgustiku vedajad on õppejõud. Ma sellega päris nõus ei ole. Õppejõududel on küll teatud roll täita, kuid võrgustiku ja selle elujõulisuse moodustavad ikkagi võrgustiku liikmed. Ja nagu Helle ütleb, siis “Et olla üks osa sellisest võrgustikust peab õppija ise aga olema selleks valmis, mis tähendab, et tal peaks olema huvi kõige vastu, mis teistelgi ja valmidus oma kogemusi – teada saamisi jagama“. Meelis lisab, et võrgustikus “osalemine” “nõuab paljuski distsipliini ja tolerantsust teiste suhtes“, sest Virgo toob tegelikult välja olulised aspektid, nagu näiteks, infot ja kogemusi jagatakse tasuta; kõiki kuulatakse lugupidamisega ära; võib küsida esmapilgul „lolle „küsimusi”. Seega, nagu Virgo ütleb, elab õpivõrgustik oma elu, mida ei ole võimalik administreerida, “sest võrgustiku toimimise üheks peamiseks tunnuseks on vabatahtlikkus ja hasart“. Ta lisab, et “Mida lähemal on võrgu sõlmed ehk inimesed, seda tugevam ta on. Võrgustiku sõlmede kaugus on tänu tänapäeva tehnoloogia võimalustele tublisti väiksemaks muutunud ja tänus sellele ka võrgustikud tugevnenud“.

Sellegipoolest mainisid nii mõnedki teist, et võrgustik on elujõuline, kui sellel on kindlad eestvedajad, aktivistid. Ruth lisab, et “igale asjale tuleb kasuks, kui on õige vedaja – teistest aktiivsem ekspert, kes on valmis keskmisest enam panustama” ning ka Elo leiab, et “…võrgustiku elujõulisuse võikski vast kokku võtta sellega, kui see asi, mida võrgustik ajab on liikmetele tähtis, siis toetatakse üksteist. Tuleb anda ja vastu võtta“. Selle teema lõpetuseks aga Ruthi huvitav tsiteering H. Rheingold’lt (2012)”…tuleks sotsiaalses õpivõrgustikus juhinduda reeglist – mina sügan sinu selga, sina sügad minu selga“.

Paljud teist (Taimi, Viive, Maris, Piret) mainivad, et Tiigrihüppe SA koolitajate võrgustik on tugev nii osalejate kui ka keskkondade mõttes. Mis teeb ühest võrgustikust tugeva ja areneva võrgustiku?

Taimi ütleb, “Et võrgustikuna eksisteerida ja areneda on vaja: õpihimu, koostöövalmidust, julgust, teineteisemõistmist, usaldust, kokkulepetest kinnipidamist, loomingulisust, jt.” Viive lisab: “Eesmärgipärasus, koostöö, aktiivsus, üksteise toetamine, sotsiaalmeedia, info jagamine, dünaamilisus, õppija areng, kogukonna tunne”. Ja mis peamine, Kaire ja Pireti ajaveebist tuleb välja, et võrgustikus osalemine on vabatahtlik, mis on aluseks võrgustiku ülesehitamisel.

Aitäh mõtete eest!

Veel üks tagasivaade personaalse õpikeskkonna teemale.

Virgo väidab, et “Ideaalis muidugi valiksin ise, kahjuks seda ei juhtu kunagi kuna ideaalne personaalne õpikeskkond on pelgalt mudel”. On täiesti mõistetav, et igas olukorras ei olegi võimalik alati valida, eriti kui räägime õpikeskkonnast kui väga laiast mõistest. Lisaks on koolides (igal tasemel) õppetöö endiselt korraldatud selliselt, et õppijal ei ole palju valikuid ja võimalusi. Personaalse õpikeskkonna kontseptsioon muutus populaarseks, sest inimesed hakkasid ise tehnoloogia abiga otsima materjali, looma ning jagama, võttes ise kontrolli ja ka vastutuse. Hetkel formaalne haridus seda veel ei võimalda. Elo kogemused on sarnased ja küllap ka kõigi teiste osalejate omad. Elo arvab, et personaalse õpikeskkonna peaks nimetama ümber personaalseks õpetamiskeskkonnaks, sest tegelikult kujundab praegu õpetaja õppija jaoks keskkonna. Ma kaldun arvama, et me vaikselt liigume selles suunas, kus õppija valib vahendid ja kujundab oma keskkonna ise. Hariduses võtab see lihtsalt meeletult kaua aega…

Katrin väidab, et “Personaalset õpikeskkonda saab kasutada õppijate seas, kellel on välja kujunenud iseseisva õppimise oskus ning kes oskavad kasutada sotsiaalset tarkvara”. Ühelt poolt on Katrinil õigus, teisest küljest tekib küsimus, et kuidas meil see oskus kujuneb, kui selleks ei anta võimalust ning õpetaja defineerib ja disainib kõik eelnevalt ära?

Meelise ajaveebist tuleb välja tõsiasi, et oleme (peame olema) tänapäeval enam rohkem mobiilsed ning sellistes olukordades ei saagi keegi teine õpikeskkonda koostada. Siinkohal meenub BYOD (bring your own device) kontseptsioon. Sarnaselt BYOW (bring your own wine) kontseptsioonile näiteks Sydney restoranides, kuhu külastajad võivad siseneda oma valitud ja ostetud veinipudeliga, siis õppimise kontekstis liigume selles suunas, kus õppijad tulevad oma vahendite ja tehnoloogiaga. Kui varasematel aegadel ostis õpilane endale meelepärase lillede või autodega vihikud, pliiatsid ja koolikoti, siis tänapäeva õpilased ostavad endale sobiva nutitelefoni, tahvelarvuti või hoopis midagi muud. Need vahendid on õppija personaalsed vahendid, tema enda poolt valitud ning kohandatud vastavalt õppija enda vajadustele. Ning miks mitte õppida sellise vahendi kaasabil, mis on õppija personaalne abimees…

Katriin väidab, et ei ole suutnud oma õpikeskkonda nii kujundada, et ta sellega täielikult rahul oleks. Mina kaldun arvama, et õpikeskkond ei saagi kunagi valmis ja selle loomise/kujundamise protsess ise on juba õppimine. Seega on üks õppimise väljundeid õpikeskkond konkreetse õpiülesande tegemiseks. Ning kuna meie õpieesmärgid ja tegevused on erinevad, siis muutub ka meie keskkond pidevalt, mil üritame seda kohandada vastavalt uuele situatsioonile. Minu nägemuses on õpikeskkond midagi, mis ei saa kunagi täielikult valmis…

Vaadates teie visualeeritud keskkondi meenub Virgo värvikas ütlus: “Natuke on kogu „podisev supp“ nimega personaalne õpikeskkond muutunud maitselt segasemaks, ei taju enam erinevaid maitseid”. Erinevate tehnoloogiliste vahendite hulk teie keskkondades on muljetavaldav. Tõenäoliselt on väga paljud teie keskkonna elemendid nii elementaarsed ja igapäeavased, et need ei tule meeldegi. Loodetavasti on igal elemendil ka kindel roll täita ning koostatud keskkond ei saa hoopis koormaks selle keerukuse tõttu (võib-olla liiga palju vahendeid, dubleerivad üksteist).

Haridustehnoloogia keskuses oleme hakanud kasutama ka mõistet digitaalne õpiökosüsteem (digital learning ecosystem). See on metafoor ökoloogiast, mis aitab meill mõista ja analüüsida erinevaid keskkondi s.t. keskkonnas tegutsejaid, tema suhteid, protsesse ning keskkonna osade erinevaid seoseid. See on vaid üks võimalus, kuidas vaadelda õpikeskkondi (digitaalse ja füüsilise kombinatsioone).

Lisaks Virgo huvitavale skeemile personaalsest keskkonnast, kus saab iga osa peal klikkides rohkem informatsiooni (soovitan pilgu peale visata), meeldib mulle samuti Virgo väide “Mida loomingut nõudvamaks meie õppimine muutub seda laiemaks muutub personaalne õpikeskkond”. Mida teie arvate? Kas nõustute Virgo väitega?

Suur aitäh panustamast ning oma keskkondi jagamast! Olen kindel, et neid vaadates leiab igaüks endale mõne uue vahendi, mida katseda ja võib-olla kasutusse võtta.

Eelmise teema juures pidite te tutvuma erinevate veeb 2.0 tehnoloogiatega. Mul hea meel, et peaaegu kõik teist on praeguseks kodutöö esitanud. Mitmed kodutööd olid väga põhjalikud, eraldi tahaks ma esile tõsta Taimi postituse. Samuti on mul hea meel, et praktiliselt kõik kasutavad nüüdseks Google Readerit või mingit muud vookogu.

Mõned kodutöödest välja tulnud mõtted ja kommentaarid:

• Mitmed teist ei näinud Twitteril praktilist rakendust õppetöös. Eesti oludes pole ka minul õnnestunud Twitterit edukalt rakendada, kuid mujalt maailmast on palju häid näiteid. Mõned ideed Twitteri rakendmise kohta on Kaire postituses.
• Taimi ja Virgo tõid oma postituses välja, et iGoogle suletakse järgmise aasta 1. novembril. Google’il on teenuste sulgemisega juba pikk ajalugu, Wikipeedia artiklis on loetletud 68 erinevat teenust, mida Google sulgenud on.
• Elo postituses ja selle kommentaarides on juttu paper.li ajalehest. Ma tegin katseks ka haridustehnoloogia magistrantide ajaveebide põhjal paper.li lehe, kuid kahjuks see ei tööta nii nagu peaks. Üks töötav näide on Twitteri säutsude pealt genereeritud ajaleht Design Thinking MOOC kursusel.
• Mihhail andis hea ülevaate Evernote võimalustest.
• Kaire soovitas Hall keskkonda, mis võimaldab pidada veebikonverentse ja jagada materjale väikestes rühmades (tasuta kuni 6 kasutajat).
• Viive soovitas Getwapps ühisjärjehoidjat. Näide: http://www.getwapps.com/viive#List=UAL000007112

Üks täiendus ühekordse sisselogimise teenustele. Nimelt sain ma vahepeal teada, et EENeti poolt on arendamisel Eesti haridusasutustele mõeldud ühekordse sisselogimise teenus TAAT.

Üks tehnoloogia või täpsemalt märgendikeel, mis selle teema õppematerjalist välja jäi on OPML. Nüüd kui te olete RSS voogude ja Google Readeriga tuttavad, võin teile lühidalt ka seda soovitada. OPML (Outline Processor Markup Language) on dokumendiformaat, mis võimaldab kirjeldada andmeid puustruktuurina. Üheks selle praktiliseks kasutuseks on hulga RSS voogude ära kirjeldamine ühes failis. See võimaldab näiteks eksportida oma RSS tellimused ühest vookogust ning importida teise. EduFeedr võimaldab kursuse osalejate leheküljelt eksportida ning osalejate postitused kui kommentaarid OPML formaadis. See tähendab seda, et kõik kursuslaste ajaveebide aadressid saab ühest failist Google Readerisse importida ning neid ei pea eraldi sisestama.

Eraldi soovitasin ma teil tutvuda Charting ühisjärjehoidjaga. Mõned teie hulgast on seda juba teinud, teiste jaoks on see palve veel õhus 🙂

Ebaselgeks jäänud asjad näitame ja räägime üle 18. novembri kontaktpäeval.

Tehes kokkuvõtet eelmisest teemast jäi mulle silma, et iga teine osaleja ei olnud teisipäeva õhtuks jõudnud veel oma postitust teha. Miks nii? Loomulik kadu on normaalne, aga et 18 osalejast tervelt 9, oli mulle suureks üllatuseks. Küll aga need, kes on vaevunud tähtajaks ülesanded ära tegema, pakkusid küllaltki huvitavat lugemismaterjali.
Mulle jäi mulje, et osalejate suhtumine sotsiaalse meedia kasutamisse on üldiselt positiivne. Samas leidus ka natuke kriitikat, mis oli välja toodud puudustena nii õppija kui õpetaja vaatenurgast.

Kogusin seekord kokku mõtted ja küsimused, mida tahaks kõigiga jagada. Tihtipeale jäävad osad mõtted tähelepanuta, nagu ka Elo kirjeldas, üheks puuduseks on laialipillutus.
Alljärgnevalt aga mõned väited/küsimused mõtisklemiseks.

– Nii mõnigi teist (näiteks Viive ja Dmitri) väitis, et sotisaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös aitaks palju kaasa laste õpiedukusele ja motivatsioonile. Kas olete tõsisemalt mõelnud, et mil moel see kaasa aitaks ja miks? Mis on need väga olulised tegurid/omadused/funktsioonid, mis sotsiaalsel meedial on, mis õpiedukust toetaksid ja motivatsiooni tõstaksid?

– Mihhail mainib, et “Ideaalis sotsiaalse meedia võimaluste kasutamine õpikekskonnas annab selle kasutaja jaoks võimaluse uuteks õpimis meetoditeks, annab suurema kontrolli kogu õppeprotsessi üle, annab võimaluse peer-to-peer õpetamiseks/õpimiseks, tõhustab reflektiivõpet ja võimaldab digitaalse identiteedi loomist”.
Tekib küsimus, kuidas seda reaalselt praktikas teostada?

– Taimi leiab, et “Kõiki kaaslaste postitusi saab kommenteerida [ajaveebis], anda tagasisidet, ära märkida õnnestumised ja vaielda lahkarvamuste korral. Need vahendid võimaldavad osaleda aktiivselt õppetöös”.
Kõik tundub teoorias väga võimas, aga kui me näiteks vaatame meie enda kursust, siis ei saa väita, et kommentaarides toimuks väga aktiivne sisuline vestlus, vaidlemine, tagasiside andmine. Kas see ikkagi praktikas nii hästi töötab? Kuivõrd oleme valmis kommenteerima, vaidlema ning aktiivselt osalema? Kuivõrd neid võimalusi kasutatakse õppetöös? Ning miks see üsna tihti ei tööta?

– Taimi toob välja veel oma kogemuse, et “Oma kooli kodulehele olen foorumi vahendi lisanud kahel korral ja mõlemal korral selle ka eemaldanud lugejate ja kirjutajate vähesuse tõttu. Seda teevad kõik nüüd Facebookis!”
Mis võib olla põhjus, et foorum ei tööta, küll aga Facebook. Kuidas tundub, kas siin kursusel võiks ka olla foorum, mis võib-olla teeks lihtsamaks selle eelpool mainitud aktiivse osalemise õppetöös, sest vestlus toimuks ühes kohas?
Testin oma teisel online kursusel foorumit ning paraku on praktika selline, et foorum muutub aktiivseks paar tundi enne tähtaega. Sellisel moel on tegemist vaid linnukese saamisega ning pidevat diskussiooni tegelikult ei toimu. Kahjuks.

– Avatus – kellele eelis, kellele puudus. Teie haridustehnoloogidena või ka informaatika õpetajatena peate ühel päeval koolis tõenäoliselt veenma teisi õpetajaid avatuses. See on tõsine õpetajate mõttemaailma muutus, erinevate traditsiooniliste tõekspidamiste ümberkallutamine ning need uskumused ja tõekspidamised on saanud löögi suures osas tänu sotsiaalse meedia levikule. Õpetaja ja õpilase rollid on muutumas. Inimese mõttemaailma muutmine on vast kõige suurem väljakutse…

– Elo toob välja mõtte, et sotsiaalse meedia kasutamisega saab õppejõud paremini ning paindlikumalt õppimise protsessi suunata. Miks peaks aga õppejõud õppetööd suunama, kas selleks ei võiks mitte olla tudeng, kes analüüsib oma tegevusi ja teadmisi ning oma vajadustest lähtuvalt valib ja otsustab. Mis ei tähenda seda, et vajadusel ei võiks nõu küsida õppejõu käest.

– Elo püstitas ka huvitava küsimuse. Ehk kellelgi on vastus kohe võtta. “Kuna WordPressiga saab suletud blogi pidada, siis selline küsimus tellitud uudisvoo kohta – kas saab tellida kinnisest blogist RSS-voo oma avalikku blogisse? Kas seda näevad siis kõik või ainult mina sisselogituna, kui mul on õigus seda blogi näha?”

– Ruth mainib, et “Haridustehnoloogide üks olulisimaid eesmärke on pedagoogika 2.0 juurutamine”, mis on täiesti õige (kuidas iganes me seda siis ka ei nimetaks), sest ainult tehnoloogiliste vahendite kasutamisest ei piisa. Midagi peab muutuma ka lähenemistes, metoodikas. Aga mida võiks see termin endas sisaldada ning kuidas seda juurutada?

– Ruth toob välja huvitava mõtte: “Sotsiaalse meedia võimalused aitavad täita õpikeskkonnale esitatavat sotsiaalsuse ja koostöö nõuet, muuta õpikeskkonda sotsiaalseks ruumiks. Sotsiaalne mõõde on õpikeskkonna puhul väga oluline”
Mulle see mõte meeldib, kuid samas jääb siit mõttest nagu mulje, et see sotsiaalsuse mõõde õpikeskkondades enne puudus ning nüüd tehnoloogia abiga saame lõpuks sisse tuua sotsiaalsuse…

Ning seekord lõpetame Ruthi mõttega: “Veeb 2.0 on tulnud selleks, et jääda ning seda pudelisse tagasi toppida pole võimalik”. 🙂

Suur aitäh panustamast!

Olen teile veel võlgu õpihaldussüsteemide nädala kokkuvõtte. Esimese asjana hakkas teie postitustest silma väike segadus mõistetega. Virtuaalne õpikeskkond on selgelt laiem mõiste, ning õpihaldussüsteemid on selle üheks alaliigiks. Lisaks täisfunktsionaalsetele õpihaldussüsteemidele (Moodle, IVA, WebCT, …) on olemas terve rida keskkondi, mida nende piiratud võimaluste või muu eripära tõttu ei saa päris õpihaldussüsteemideks pidada, kuid mis on kindlasti virtuaalsed õpikeskkonnad (VIKO, Krihvel, EduFeedr, …).

Enamik teist valis analüüsiks Moodle’i keskkonna. Moodle’i positiivsetest omadustest saite te rühma peale päris põhjaliku loetelu. Negatiivsetest külgedest tuli esile eelkõige see, et õpetajad vajavad Moodle’is töö alustamiseks kasutajatuge ja koolitust. Minu arvates sobiks seetõttu koolis Moodle’i kõrval paralleelselt kasutamiseks ka VIKO, mis on küll piiratud võimalustega kuid algajale lihtsam kasutada. Mihhail tõi oma postituses välja, et “mitme õpihaldussüsteemi kasutamine kooli piires muudab nende kasutamise väga ebamugavas just põhikasutajate jaoks, õpilaste jaoks”. Olen sellega üldjoontes nõus, kuid tänapäeval on paljude erinevate veebikeskkondadega kokku puutumine suhteliselt vältimatu.

Meelis tutvustas oma postituses Eesti Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutusel olevat õpihaldussüsteemi Ilias ning andis põhjaliku ülevaate selle plussidest ja miinustest. Piret analüüsis IVA õpihaldussüsteemi ning Ruth valis analüüsi jaoks meie uue alles arendamisel oleva Dippler õpihaldussüsteemi.

Peaaegu kõik teie hulgast toetasid pigem õpihaldussüsteemide pooldajate seisukohti. Ainult Kristi kaldus avatud õpikeskkondi pooldama.

Ma ise olen oma õppetöös aastaid avatud õpikeskkondi eelistanud, kuid kindlasti on omad eelised ka õpihaldussüsteemidel. Minu silmis on õpihaldussüsteemidel avatud õpikeskkondadega võrreldes kolm eelist:

• võimalus arutada delikaatseid teemasid suletud keskkonnas;
• võimalus anda õppijatele privaatset tagasisidet ning edastada hindeid;
• võimalus jagada materjale, mille jagamine avatud keskkonnas ei ole autoriõiguste tõttu võimalik (näiteks teadusartiklid).

Viitamisest oli meil juba laupäeval juttu. Teine vormistuslik teema, millele ma tahaksin tähelepanu juhtida, on teiste autorite jooniste kasutamine oma töödes. Paaris postituses hakkasid mulle silma joonised Veronika ja Mardi esitlustest. Autoriõiguse seaduse §19 lubab teiste autorite teoste kasutamist illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel. Paraku ei tule seadusest selgelt välja, kus lõppevad õppe- ja teaduslikud eesmärgid. Ma ise järgin seda praktikat, et füüsilises maailmas on õppeotstarbeliseks kõik, mis toimub klassiruumis. Virtuaalses maailmas võib klassiruumi analoogiks pidada suletud õpikeskkonda. Avatud veebikeskkondades on asi keerulisem, näiteks Vikipeedia hoiab autoriõiguste suhtes väga ranget joont ega kasuta illustratsioone selle autoriõiguse seaduses lubatud erandi alusel. Seetõttu ei kasutaks ma ka ajaveebipostitustes teiste autorite fotosid ja jooniseid, kui need ei ole kindlalt kasutamist lubava litsentsi alusel.

Kindlustundega võite te oma kodutöödes kasutada jooniseid ja fotosid, mis on avaldatud Creative Commons Attribution litsentsi alusel. Selle litsentsi puhul on ainsaks kohustuseks autorile viitamine. Teiste Creative Commons litsentside puhul, on enamasti nõue avaldada oma postitus sama litsentsiga, mille alusel oli kasutatud illustratsioon (seda tähendab sõna ShareAlike litsentsi nimes). Autoriõigustest tuleb pikemalt juttu kevadel toimuval digitaalsete õppematerjalide koostamise kursusel.

Selles teemas saite lühikese teoreetilise sissejuhatuse õpihaldussüsteemidesse. Praktilisete oskuste jaoks on meil õppekavas sellest sügisest eraldi kursus IFI7064 Õpihaldussüsteemid.

Suurem osa teist on saanud esimese kodutööga nö käe valgeks. Suur aitäh panustamast!
Alustaks kõigepealt meie ootustest.

Niisiis palun teil korraks uuesti ette võtta oma esimese kodutöö postitus. Kui te nüüd selle uuesti üle loete, siis kuidas teile tundub, kas sealt peegeldub vastu vähemalt 6 tundi tööd? Hans kirjutas eelmises postituses, et “iga teema peale kulub ca 6 tundi. See töö maht peaks tulema kokku nii teie postitusest (mis lisaks eelnevale kogemusele näitab tööd kirjandusega) kui teiste postituste kommenteerimisest”. Täiesti arusaadav, et esimesel nädalal kulub ka natuke aega kursusega tutvumisele jne., aga siiski. Lisaks on kursuseprogrammis mainitud, et “Ajaveebiseminaride postitused loetakse arvestatuks, kui kursusel osaleja on julgenud postitada oma töö avalikku keskkonda tundmata piinlikkust ja häbi oma töö üle; tema postitused sisaldavad analüütilist ja reflekteerivat komponenti; on vastavuses antud nädala teemaga; vastab ülesandes esitatud küsimustele; sisaldab üliõpilase originaalseid ideid ning demonsteerib lugemismaterjalidest arusaamist. Postitustes sisalduvad viited teadusartiklitele peavad olema korrektselt vormistatud”.

Kui rääkida lugemismaterjalidest, siis täiendava kirjanduse kasutamine oli väga tagasihoidlik. On muidugi tore mõtiskleda mingi mõiste või nähtuse üle, aga sellel on meie kursuse kontekstis mõtet, kui olemasolevale teadmisele lisandub ka midagi uut loetud kirjanduse põhjal või näiteks kaasõppijate mõtiskluste näol.

Kuna tegemist on esimese postitusega, siis esimesel korral on ehk raske tabada, mida täpselt oodatakse. Kuid järgmiste postituste tegemisel soovitan korra üle vaadata, kas kuskil kajastub refleksiooni, natuke analüüsi, kirjandusega tööd, originaalsust, korrektset viitamist…

Rääkides viitamisest, siis meeldetuletuseks, et kui viitate, siis peaks ka kuidagi tekstis välja tooma, millise autori mõtteid ning kus täpsemalt kasutati… panna ritta mõned allikad postituse lõppu viitamata nendele tekstis ei anna just tunnistust sellest, et antud allikad on ka tegelikult läbi töötatud.

Nüüd aga sisuliste aspektide juurde.

Õpikeskkonna mõistest…esimene reaktsioon viitab tavaliselt õpikeskkonnale, mis on “koostatud”, disainitud ning etteplaneeritud kellegi teise poolt ehk siis õpetaja on see, kes loob ja vastutab, et keskkond oleks sobiv ja toetav. Seega me räägime peamiselt formaalsest keskkonnast. Mõned teist tõid välja ka võimaluse, et õpikeskkond ei pea just olema klassiruum vaid võib olla ka liivakast, muuseum jne. Siit saab juba edasi liikuda selles suunas, et õpikeskkond võib-olla ei peagi alati olema õpetaja poolt kujundatud. Kas mitte õppija ise ei võiks endale õpikeskkonda kujundada ja luua, just sellise nagu tema arvab? Sellisel juhul võib õpikeskkonda vaadata kui üht võimalikku õpiprotsessi tulemit.

Lisaks jäi kõlama väga traditsiooniline mõtteviis, et seal, kus on tegemist õppimisega, on kindlasti kohal ka õpetaja. Õpikeskkond ilma õpetajata pole justkui õige keskkond…vaatame, kas kursuse jooksul teie arusaamas mingeid muutusi toimub 🙂

Virtuaalsetest keskkondadest…Enamlevinud arvamus on, et iga veebipõhine vahend on justkui õpikeskkond. Olgu see siis ajaveeb, Moodle või isegi eKool. Väga tüüpiline on tõmmata õpihaldussüsteemi ja õpikeskkonna vahele võrdusmärk. Isiklikult kaldun arvama, et tehnoloogilisi vahendeid oleks mõistlik vaadelda kui ühte osa õpikeskkonnast, täiendust sellele, mis juba olemas on. Siinkohal sobib välja tuua Pireti mõte, et “Kui ei ole loodud turvalist ja innustavat vaimset ning sotsiaalset keskkonda, ei pruugi ka füüsilised ja virtuaalsed aidata”… Kas pole nii?

Mihhail ja Dmitri räägivad keskkonnast kui mängust, mis on omamoodi huvitav metafoor õpikeskkonnale ning flow’ (voog) mõistest. Kusjuures see võib osutuda väga kasulikuks mõisteks mõnes magistritöös. ‘Flow’ mõistega käib käsikäes ka Vygotsky ‘zone of proximal development’ (väga lihtsustatult viitab see erinevusele õppija võimes teha midagi ise ja koos õpetajaga), mis mängib olulist rolli motivatsiooni ja nö vooseisundi tekkimisel. Lisaks toob Meelis välja õppija sisemised ja välised mõjutajad – olulised motivatsiooni mõjutavad tegurid.

Taimi püstitab kuskil kommentaarides küsimuse…”Aga oleks ju väga mõnus, kui saaks eKooli luua ka ekursusi, kus ka õppijad saavad ka oma artikleid, faile avaldada ja tagasisidet anda ja muid tegevusi teha, mis tavalises eõppe keskkonnas saab teha? Õpilased kasutajatena on ju seal juba olemas? Kas sellisel ideel on jumet või ajan jama? :-)”. Mida teie arvate?

Siinkohal julgustan ka kõiki teisi osalejaid esitama küsimusi, intrigeerivaid mõtteid kas siis enda ajaveebis, mõne kaasõppija kommentaarides või kursuse ajaveebis. Ning järgima neid, kes juba aktiivselt kommenteerivad teiste mõtteid.

Järgmiste postitusteni!