Rubriik: Kokkuvõtted

Viimase individuaalse blogimisülesande juures pidite te tutvuma erinevate veeb 2.0 tehnoloogiatega. Minu eesmärk selle ülesande juures oli see, et te näeksite erinevate veeb 2.0 vahendite taga tehnoloogiaid, mille abil need töötavad. Erinevad vahendid tekkivad ja kaovad, kuid nende aluseks olevad tehnoloogiad kestavad pikemat aega. Näiteks RSS voogude jälgimiseks olen ma läbi aastate kasutanud ilmselt ligi 10 erinevat vahendit…

Oma postitustes mainisitegi te palju erinevaid veeb 2.0 keskkondi, mida oma töös kasutate. Diana tõi näiteid märksõnapilvede koostamise keskkondadest (Tagul, WordItOut, Tagxedo) ning viitas esitlusele märksõnapilvede õppetöös kasutamise kohta. Anneli viitas linkidega sellele, kuidas ta kasutab Delicious ja paper.li keskkonda. Meeri viitas sellele, kuidas ta on koostanud Scoop.it keskkonnas uudistelehe iPadi kasutamisest hariduses. Piret katsetas erinevaid vahendeid, mis sobivad algklassides kasutamiseks (Little Bird Tales, PhotoPeach, Myebook, StoryJumper, CarrotSticks). Mitmetele huvitavatele veeb 2.0 vahenditele viitas oma postituses ka Triinu. Nendest jäi mulle silma Bloglovin, mis on suhteliselt kasutajasõbralik vahend RSS lugemiseks.

Ühisjärjehoidjate juures mainisite te ka viidete haldamise vahendeid (Mendeley, Connotea, CiteULike). Neid peetakse siiski eraldi tarkvara tüübiks (Reference management software), kuna kirjandusallikate viited sisaldavad oluliselt rohkem metaandmeid kui veebiviited (autor, pealkiri, ilmumisaeg, ilmumiskoht, kirjastus, allika tüüp, jne.).

Paljud teie hulgast on siiani skeptilised Twitteri kasutamise suhtes. Triinu tõi välja hea mõtte, et õppijal peab olema Twitteri kasutamisest praktiline kasu:

Twitter pole mulle enam uudiseks, kuid selle kasutamise eesmärk peab õppijale olema selge ja konkreetne. Käesolevas loengus pole Twitter aktiivselt käivitunud, kuna meie mõtted saavad juba üsna pikalt blogides lahti keritud, milleks siis veel Twitter? Ühe aine käigus olen kasutanud Twitterit seetõttu, et meil oli ülesandeks jälgida ennast õppijana veebikeskkonnas ning hiljem postituste alusel luua enda õppija lugu. Ülesanne oli selge ja konkreetne – ei olnud dubleerimist, vaid see oli sisendiks järgmisele ülesandele.

Ma arvan, et siin kursusel sobiks Twitter leitud vahendite, huvitavate artiklite jms kiireks jagamiseks. Positiivsest kogemusest Twitteri kasutamisega kirjutas oma postituses Meeri:

Twitterit mulle meeldib kasutada. Mul on Twitteris päris mitu rühma, mille liige ma olen ja kust saab ikka huvitavaid mõtteid. Inglise keele õpetajatele on kolmapäeviti Twitteris temaatiline arutelu. Igaks nädalaks pakutakse teemad välja, hääletades valitakse üks ja siis vesteldakse sellel teemal.

Mitmetele teie hulgast jäi selgusetuks mikroformaatide praktiline kasu. Osad katsetasid hCard formaati, kuid selle katsetus ei tule WordPress.com blogis hästi esile, sest WP blogid sisaldavad juba vaikimisi hCard formaadis autori ja kommenteerijate kontakte. Irena katsetas hCalendar formaadis sündmuse loomist. Kui vaadata tema postitust Firefox brauseriga, millele on lisatud Operator laiendus, siis on ühe klõpsuga võimalik see sündmus ka omale kalendrisse saada.

Lõpetuseks tahaks ma lisada siia viite ühele veeb 2.0 keskkondade ühendamist võimaldavale vahendile, millest ma eelmine nädal kuulsin. ifttt võimaldab “programmeerida” tegevusi, mis käivituvad mingi sündmuse toimumisel mingis veeb 2.0 vahendis. Enda jaoks tegin ma näiteks tegevused, mis salvestavad kõik LeMill või EduFeedr keskkonda mainivad Twitteri säutsud minu Evernote märkmetesse. Twitter ise kahjuks näitab ainult värskeid säutse iga märksõna kohta. ifttt poolt toetatud keskkondade ja sündmuste loetelu on muljetavaldav, soovitan tutvuda näidetega.

Teie postitusi lugedes jäi mulle silma, et “avatud kursus” on mõiste, mida võib mitut pidi mõista. Minu jaoks on kõige olulisemaks avatud kursuse omaduseks see, et kursusest osavõtt on kõigile soovijatele vaba. Samas osade teie jaoks tähendab avatud kursus eelkõige seda, et õppetöö toimub avatud keskkonnas ning õppematerjalid on avalikud. Tiina viitas oma postituses Tartu Ülikooli e-õppe ajakirjas ilmunud Marju Piiri artiklile, mis esitas heale kokkuvõtte avatud ja suletud õpikeskkonna eeliste/puuduste kohta.

Meeri kirjutas, et suurimaks probleemiks avatud kursustel on osalejate kaasamine:

Mulle isiklikult tundub, et osalejate aktiviseerimine ongi kõige keerulisem probleem. Tuge peaksid pakkuma mitte ainult kursuse loojad, vaid ka osalejad.

Ma olen ise ka mõelnud selle peale, kuidas kursuslasi aktiivsemalt teineteisega suhtlema saada. Ka siin kursusel toimus aktiivsem suhtlus esimestel nädalatel, kuid nüüd on kommenteerimine mõnevõrra vähenenud. Kui kaaslaste kommenteerimine moodustaks osa hindest, siis oleks jälle oht, et sisuliste kommentaaride kõrvale tekkivad ka lihtsalt kommentaarid kommenteerimise pärast. Äkki oleks üheks võimalikuks lahenduseks moodustada kursuse sees väiksemad alamrühmad, ning paluda neil oma kaaslaste postitustel iga nädal silma peal hoida ning võimalusel tagasisidet anda? Suuremal kursusel on ju selge, et osalejad kõike jälgida ei jõua ning põhitähelepanu saavad omale aktiivsemad kogukonna liikmed.

Veronika kirjutas, et avatud kursused ei sobi sugugi mitte kõigile:

Teisalt on naiivne arvata, et selline õppimine sobib igale sihtrühmale. Lähtuvalt sellest, et puuduvad piirid ja raamistik võib selline kursuse läbimine nõrgema enesejuhtimisvõimega inimese jaoks olla ülejõukäiv ja seega halba õpikogemust pakkuv.

Ehk oleks mõned osalejad ka meie kursusel aktiivsemad, kui nende kodutöid näeks vaid õppejõud? Ma kavatsen oma kevadisel digitaalsete õppematerjalide kursusel katseks pakkuda välja ka võimaluse kaitsta oma blogipostitused parooliga. See eeldaks õppejõult mingil kujul tagasiside andmist igale ülesandele, kuid samal ajal oleks õppijal suurem kindlus selle kohta, kas ta on ikka õigel teel.

Kersti oli skeptiline suure osalejate arvuga avatud kursuste suhtes:

Mida suurem on osalejate hulk, seda keerulisemaks muutub õpilaste õppetulemustele individuaalse tagasiside andmine. Samas öeldi juba ülesande postituses, võib avatud kursusele registreeruda igaüks ent mõnel juhul ei pruugi 1000 osalejat näidata kursuse populaarsust, kuna vaid pisike osa osalejatest on aktiivsed. Minu jaoks tekib siinkohal küsimus, kas mitte ei tõmmata sellega alla kursuse üldist kvaliteeti ning pärsitakse teiste osalejate õpivõimet?

Ma olen selle kriitikaga nõus. Mul on omal õppijana kogemus nii 20 osalejaga Mozilla EduCourse kui 200+ osalejaga Learning and Knowledge Analytics ’11 kursuselt. Suurel kursusel jäin ma pigem kõrvaltvaataja rolli. Samas piiratud osalejate arvuga kursusel olid osalejad huvide järgi väikestesse rühmadesse jagatud ning kursuse korraldajad jõudsid kõigile tagasisidet anda. Selle kursuse tulemusena valmiski esialgne nägemus EduFeedr keskkonnast. Eesti oludes muidugi avatud kursused nii suurt osalejate arvu ei saavuta.

Praktilise poole pealt palusin ma teil uurida, milliseid avatud kursuseid pakutakse P2PU, Wikiversity ja teiste kogukondade kaudu. P2PU kursuste seast tõid mõned teist välja Reinventing School kursuse. Lisaks kindla ajakavaga kursustele on P2PU keskkonnas ka vabamas vormis õpirühmad, mille hulgast te tõite välja Pencil Drawing ja Collaborative Lesson Planning grupid.

Varasem avatud kursusel osalemise kogemus oli olemas Meeril, kes oli osalenud Open University ja SEETA kursustel. Meeri tõi välja ka selle, et mitte kõik avatud kursused ei ole kindla ajakavaga ja õpikogukonnaga kursused. Näiteks Open University OpenLearn portaalis on üle 600 iseõppekursuse, mida saab endale sobival ajal ja sobivas tempos läbida.

Ma tahaksin teid igal juhul julgustada rahvusvahelistel avatud kursustel osalema. Üks lahendamata küsimus on see, kas ja kuidas saab üliõpilane sellisel kujul läbitud kursused ainepunktideks vormistada. Hea, kui see mõne reaalse juhtumi toel selgeks saaks…

Kõigepealt tahaks mainida, et lugedes teie postitusi, tabasin end pidevalt mõttelt, et tegelikult elame me väga huvitaval ajal, sest meil enamusel on kogemus, kuidas toimus õppimine enne tehnoloogia-ajastut ja nüüd on meil võimalus kogeda, kuidas meie õppimine ja teadmiste omandamine muutub; mil moel meie tegevused on toetatud ning vahendatud tehnoloogiaga. Siit saab üsna huvitavaid paralleele tõmmata ning uurida õpitegevusi väga mitmest vaatenurgast…

Silma jäi mõte, et ühelt poolt võime nimetada igasuguseid gruppe võrgustikeks, kuid samas kas need ikka on õpivõrgustikud nö kitsamas mõttes, s.t. et grupp, keda seob sarnane teema, sarnased probleemid ja õpieesmärgid? Osa teist vaatleb ka perekonda kui õpivõrgustikku. Mingis mõttes see ju on nii, kuid sellises võrgustikus ei ole me vast teadlikult püstitanud õpieesmärke…loomulikult õpime igal pool, igal ajal ning igasugune võrgustik toetab mingil määral, otseselt või kaudselt, meie arengut. Nagu Veronika väidab, tänapäeval tegelikult kaovad ära selged piirid, kust algab õppimine ja kus lõpeb…

Rääkides osalemisest või olles osake õpivõrgustikust, tekkis küsimus, kas on oluline, et õpivõrgustikus olemiseks peab kindlasti olema nö “two way” (kahepoolne) seos? Kas ma ei või olla passiivne sõlm võrgustikus, kes ainult võtab andmata midagi teadlikult tagasi? Ühelt poolt võib väita, et võrgustikus osalemiseks ei pea ilmtingimata olema aktiivne tegutseja ning Irena tähelepanek, et “Sageli ei pruugi me teadagi, kellega ja kellelt me uusi teadmisi ammutame” on üsna reaalne, sest nagu eespool öeldud, on üsna raske tõmmata selgeid piire võrgustikule. Kuid teisest küljest, võttes aluseks meie kursuse, siis on ju selgelt näha, kes annab võrgustikule rohkem lugedes erinevat kirjandust ja püüdes ka teemasse sügavuti minna ja kes natuke vähem. Nagu ikka, pakkus seegi nädal väga huvitavaid mõttekäike kui ka vähem põhjalikke postitusi. Aga eks seegi ole igaühe enda otsustada, kuidas ja kas hoida tasakaalus andja-saaja roll…

Ühe huvitava mõtte tõi välja Diana, kes käsitles õpivõrgustikku ökosüsteemi metafoorina “Ta nagu ökosüsteem, mis areneb ja koosneb tegevustest ja inimeste huvidest”.

Kaja, Irena, Kersti ja Meeri (ja ka mõned teised) näiteks rõhutavad, et sellised “ökosüsteemid” (võrgustikud) olid ka enne tehnoloogia pealetungi, kuigi toimisid teisel moel, sest puudus tehnoloogiline vahendaja. Meeri võtab kokku ka eel-tehnoloogiliste võrgustike tunnused “…vabatahtlikkus, soov koostöös õppida, motiveeritus, liikmete panustamine võrgustiku tegevusse”, mis võivad elujõulised olla ka tänapäeval, osalt kolides virtuaalsesse maailma.

Kuid kas mitte need samad tunnused ei kehti ka tehnoloogiaga vahendatud õpivõrgustikes?

Nüüd võimaldab tehnoloogia tuua võrgustikud hoopis teisele tasandile. Ja just läbi tehnoloogia (nagu Mari seda rõhutab) on võimalik muuta võrgustike piire, mis enne olid defineeritud füüsiliste barjääridega või situatsioonist tingitud grupiga (näiteks mingis programmis õppijad). Tehnoloogia aga võimaldab luua võrgustikke, mis ei seostu ühegi konkreetse teadlikult ja sunnitult loodud tegevuse või grupiga. Urmas lisab, toetudes S. Downes’le (2007), et selliseid võrgustikke aitab kujundada vaaternurkade mitmekesisus, osalejate sõltumatus, seostatus läbi vastastikusel mõjul loodud teadmise ning avatus läbi saamise-panustamise.

Siinkohal meenub hiljuti loetud D. Thomase ja J.S. Brown’i (2011) raamatust “A new culture of learning: Cultivating the imagination of a world of constant change” kirjeldus, kus algklassi poiss räägib oma õpikogemustet mängides. Tegemist oli mänguga, kus sai harjutada programmeerimist ning poisi jutu järgi tekkis tal nö võrgustik, kus ta hakkas suhtlema teistega teemadel, kuidas üht või teist nende poolt programmeeritud asja paremaks teha ning mida juurde tuua. See on hea näide, kuidas huvid ja soov asjaga tegeleda hoiavad võrgustikud elujõulised, hoolimata sellest, et tegemist võib olla esmapilgul väga erinevate inimestega nii vanuse, hobidu-huvide kui ka haridustaseme poolest, kuid neid kõiki ühendab mingi väljakutse, mingi huvi. Eks selliseid  näiteid on meil endalgi elust väga palju võtta.

Lisaks tahaks siinkohal ära tuua Triinu püsitatud küsimused, mis hetkel jäävad vastuseta, kuid kindlasti võtame järgmisel kontaktpäeval vaatluse alla:

• “kas ja milliseid oskusi ning teadmisi omandame virtuaalses sotsiaalvõrgustikus, mida me reaalses sotsiaalvõrgustikus ei omanda?
• kui õppimine kui protsess vajab sotsiaalset võrgustikku, siis mis on puudu virtuaalses õpikeskkonnas, et õppimine teinekord nii vaevaliselt tuleb?
• millest/kellest sõltub õppija õpivõrgustiku kujunemine?”

ja Meeri lisab

• millise lisaväärtuse annab virtuaalne õpivõrgustik?

Lugedes teie mõtteid, kerkis esile ka küsimus, kas võrgustikul peab olema koordinaator, keskne juhendaja. Kaja arvab, et võrgustikel puudub nö keskne juhendaja, võrgustiku keskpunkt (kui saab sellist üldse välja tuua), muutub pidevalt. Kuigi jah, kogemused ju näitavad, et tihtilugu on mõne võrgustiku eluiga ikkagi tingitud mõnest aktivistist, kes võrgustikku elujõulisena hoiab. Vastupidiselt Kajale, Liina arvab, et koordinaator peabki olema, kes haldab ja tagab võrgustiku toimimise. Tuleb välja, et kogemusi on erinevaid…sama kehtib ka meie kursuse kui õpivõrgustiku kohta. Oli neid, kes arvasid, et selle kursuse võrgustik on eriti hoogsalt tööle hakanud. Samas väidavad teised, et see on alles võrgustiku tekkimise algus. Loodan siiski südamest, et tegemist on mitte vaid kohustusest alustatud dialoogide ja diskussioonidega, et saada kirja arvestus, vaid et tõepoolest on ka huvi. Samas nõustun Meeri ja Veronikaga, et üks õige võrgustik tekib loomulikul teel, grupist enesest, mitte peale sunnitult ning samas on iseorganiseeruvad.

Minu tulevikuvisioon on selline, et õppimine toimubki ühel päeval peamiselt läbi võrgustike, kus seltskond töötab mingi probleemi või teema kallal. Läbi oma personaalse keskkonna osaleme võrgustikes, loome ja tarbime individuaalselt ja kogukondlikult. Õppejõud jäävad rohkem ja rohkem tahaplaanile olles pigem raamistiku organiseerijad ning tingimuste loojad.

Mari (ja ka mõned teised) püstitab küsimuse: “Mis aga saab õpivõrgustikust, mis on oma eesmärgi saavutanud? Isegi kui võrgustikku kuuluvad inimesed veel kokku saavad, suhtlevad ei ole see enam ju õpivõrgustik, vaid sotsiaalne võrgustik.”

Lõpetuseks tooksin välja Meeri postitusest Kalle Nurga mõtte, mis haakub eelpool esitatud mõttega „Mida ulatuslikum on inimese suhtlusvõrgustik, seda suuremad on tema võimalused edu saavutamiseks“. Õpivõrgustikust saab sotsiaalne võrgustik, muutub eesmärk, kasutegur ja võib-olla ka selle sõlmpunktid…

Aitäh panustamast ja kaasa mõtlemast!

Kuna see on mulle südamelähedane teema, siis pakkus see nädal vähemalt mulle nii mõndagi huvipakkuvat, näiteks Veronika, Kaja, Triinu, Anneli, ja mõnede teiste postitused kui ka filosoofiline mõtisklus antud teemal Urmase poolt.

Nagu teie postitustest selgus, on üks võimalus vaadata personaalset õpikeskkonda kui tehniliste vahendite kogumikku. Samas toob see kaasa ka uue mõtlemise õppimises…personaalsus, kontroll ja vastutus oma õppimise eest, mis ju tegelikult võib toimuda ka ilma tehnilise abita. Personaalse õpikeskkonna mõiste olulisus on just esile kerkinud tänu sellele, et tehnoloogia areng on toonud vahendid, mida suudavad ja oskavad kontrollida ja hallata inimesed ise, ilma et peaks läbi kolmandate isikute suhtlema; oskavad luua võrgustikke, alustada diskussioone, luua koostöös materjale jne. Seega on meie keskkonnad pidevas muutumises vastavalt meie vajadustele. Siinkohal meenub ütlus filmist “The departed”: “I don’t want to be a product of my environment, but I want my environment to be a product of me“, mis väga hästi haakub personaalse õpikeskkonna mõistega…

Nii mõnestki postitusest jäi silma mõte, et tegelikult oma magsitriõpingute raames ei saa te päris ise oma keskkonda kujundada. Näitena võib tuua siin wordpressi kui peale surutud vahend sellel kursusel. Olen selle väitega täiesti nõus. Kuigi me siin justkui propageerime õppija initsiatiivi võtta kontroll ja vastutus oma õppimise ja keskkonna eest, aga samas nõuame ka teatud vahendite kasutamist. Ühelt poolt on see tingitud vajadusest näidata kätte algus (oleme ju kõik erineva kogemustee pagasiga) ning alternatiivseid võimalusi, mida tehnoloogia õppimise kontekstis pakub. Lihtsalt tundmatus kohas vette viskamine ei pruugi ka päris õige lahendus olla s.t. liikuda ühest äärmusest teise. Kõigepealt peaks tutvust tegema võimalike alternatiividega ning edaspidi neid oma äranägemise järgi oskuslikult ja eesmärgipäraselt kasutada. On ju eriti keeruline neil, kes tulevad taas õppima üle pika aja. Seetõttu ongi Urmase püstitatud küsimus õigustatud: “Personaalse õpikeskkonna loomisel tekib minul küsimus, kui palju mingeid vahendeid on üldse vaja, nii et nad ei muutuks asjaks iseeneses vaid aitaks õppimisele kaasa?” Ja vastust teab siin vaid iga õppija ise…

Teisest küljest formaalses hariduses ei saagi hetkel täiesti personaalse keskkonna lähenemise peale üle minna, sest tegelikult vaja sellisel juhul suuremaid ümberkorraldusi. Räägime me ju tegelikult siin uuest õppimise kultuurist…

e-Portfoolio nädalal tutvusite te e-portfoolio eesmärkidega ning koostamise vahenditega. Haridustehnoloogide jaoks polnud see teema päris uus, sest sisseastumiseks pidite te koostama oma e-portfooliod. Siis kasutas enamus teist erinevaid kodulehekülje koostamise keskkondi oma e-portfoolio kokkupanekuks.

Kõige enam eelistasite te e-portfoolio koostamiseks lihtsaid kodulehekülje koostamise vahendeid nagu Weebly (Piret, Liina, Stina, Kaja), Google Sites (Urmas, Irena, Daily) ja Edicy (Anneli, Veronika). Meeri kasutas oma e-portfoolio tegemiseks PBworks wikit ning Triinu WordPress ajaveebi. Spetsiaalset e-portfoolio tarkvara kasutas oma portfoolio esitamisel ainult Diana, kelle portfolio valmis Mahara keskkonnas. Täpselt sama jäi mulle silma ka eelmisel aastal. Levinud vahendeid portfoolio tegemiseks eelistatakse seetõttu, et nendega ollakse juba tuttavad, need on kasutajasõbralikud ning võimaldavad oma portfooliot isikupäraselt kujundada. Daily tõi välja, et Google Sites keskkonnas on ka spetsiaalsed mallid e-portfoolio koostamiseks.

Spetsiaalsetel e-portfoolio koostamise keskkondadel on siiski mitmeid eeliseid kodulehe koostamise vahendite ees. Veronika ja Stina kirjutasid, et e-portfoolio vahend peaks võimaldama luua erinevatele sihtgruppidele erinevaid vaateid. E-portfoolio keskkondade juures on see üheks tüüpfunktsionaalsuseks. Etlin ja Irena tõstatasid privaatsuse probleemi e-portfooliote juures. Spetsiaalse e-portfoolio vahendid pakuvad portfoolio vaatele ka unikaalse aadressi, mida saab ainult portfoolio sihtgrupiga jagada. Privaatsuse koha pealt tasub eristada e-portfooliot ja CV’d – täpne sünnikuupäev, kodune aadress või mobiiltelefoni number ei ole teie pädevusi näitavas e-portfoolios oluline.

Üks eelis spetsiaalsete e-portfoolio vahendite juures on see, et need toetavad standardeid, mis võimaldavad ühes keskkonnas alustatud portfooliot hiljem teise portfoolio keskkonda üle kanda. Õppija peaks saama oma portfoolio kaasa võtta, kui ta vahetab õppeasutust. Samuti on see väga oluline elukestvas õppes, kuna tänased noored võivad e-portfooliot kasutada aastakümneid. e-Portfoolio standardid on veel kujunemisjärgus ning mitte kõik vahendid ei toeta neid täies ulatuses. De facto standardiks võib hetkel pidada LEAP2A spetsifikatsiooni.

Anneli ja Mari tõid välja, et portfoolioks võib pidada ka teie magistriõppe ajaveebe. Ma ise arvan, et nende ajaveebide puhul on üks oluline erinevus portfooliost. Kui portfoolio sisaldab valikut parematest töödest, siis ajaveebis on kõik postitused läbi aastate.

Mitmetes teie hulgast tekitas küsimusi see, kuidas oma portfoolios pädevusi näidata. Ma arvan, et hea näitena haridustehnoloogiliste pädevuste esitamisest võib välja tuua Veronika, Anneli ja Urmase e-portfooliod. Veronika on iga pädevuse juurde lisanud ka lühikese enesereflektsiooni või viited pädevuse omamist tõendavatele artefaktidele.

Meil on hetkel haridustehnoloogia keskuses käsil DigiMina projekt, mille raames valmib keskkond haridustehnoloogiliste pädevuste hindamiseks. See võimaldab õpetajatel enesehinnagu, testide ja partnerhinnangu kaudu hinnata oma haridustehnoloogilisi pädevusi. Pädevustesti läbijad saavad oma pädevusprofiili, mille saab soovi korral avaldada ning linkida oma e-portfooliosse.

Lisaks oma haridustehnoloogilistele portfooliotele viitasid mõned teie hulgast ka oma teistele portfooliotele. Elo on EKA’s õppides koostanud päris mitmekülgse disainiportfoolio ning Triinu viitas oma disainiportfooliole ja paarile varasemale õpiportfooliole.

Kõigepealt peab mainima, et selle nädala teema juures ei peetud vajalikuks kirjandust juurde lugeda. Tundub et, kes natukenegi on sotsiaalse meedia terminit kuulnud, oskab ka antud teemal kaasa rääkida ja teatud määral kommenteerida, kuid seda siiski suhteliselt pinnapealselt. Samas oleks ikkagi oodanud ka teemakohase kirjanduse läbitöötamist.

Teisest küljest peab tunnistama, et oli huvitav lugeda kommentaare ja tõstatatud probleeme. See on minu arust esiteks väga hea näide ühiste huvidega võrgustiku tekkest ning teiseks kujunev arusaam, et õpetaja/õppejõud ei ole see “kuldmunade tootja” vaid vaat et rohkemgi veel on õppida kaasõppijatelt. On ju kõik osalejad juba suure kogemuste pagasiga olenemata valdkonnast, seega üksteisele on pakkuda nii mõndagi. Tuleb vaid omaks võtta see lähenemine ja tahe oma teadmisi jagada ja diskussiooni alustada ning edasi kanda.

Lugedes selle nädala teemaga seotud mõtteid tekkis mul küsitavusi seoses terminite kasutamisega. Toob ju tehnoloogia areng kaasa ka mitmeid uusi sõnu, mida oleks vaja eesti keelde kohandada.

Osalejate ajaveebidest leidsin terminid nagu sotsiaalmeedia, sotsiaal meedia kui ka sotsiaalne meedia… Siinkohal meenub meie instituudi direktori ettepanek kasutada sotsiaaltarkvara ja tema argument oli näiteks selline: “ Minu arusaamist mööda tarkvara ise ei saa olla sotsiaalne, kuna mõistet “sotsiaalne” kasutatakse elusorganismide vahelise interaktsiooni kirjeldamisel. Kõnesolev tarkvara on aga vahendiks, mis seda interaktsiooni toetab. Seega oleks õigem kasutada terminit “sotsiaaltarkvara”. Analoogiliselt näiteks sellega, et meil on ‘Sotsiaalamet’, mitte ‘Sotsiaalne amet'”. Kas kasutada tarkvara või meedia, see on omaette küsimus, aga argument on minu arust küllaltki veenev, kuigi kasutame Hansuga ka ‘sotsiaalne meedia’ terminit. Õppimise kontekstis eelistan meediat tarkvarale, sest räägime oma tegevuste vahendamisest ja edastamisest. Teisalt rääkides meediast, siis vahet tuleb teha ka meediumil ja meedial. Kui inglise keeles on medium ainsuse vorm ja media mitmuses, siis kuidas oleks eesti keeles õige vastavaid termineid kasutada? Selle nädala postitustest leidsin ka näiteks termini “meediad”, mis tõenäoliselt viitas mitmuse vormile. Ma ise kaldun arvama, et meediumi ja meedia mõiste vahe on samasugune nagu inglise keeles s.t. ainsus ja mitmus.

Tihtipeale jäi mulje, et sotsiaalmeedia peamine eesmärk õppekontekstis on meelelahutus ja atraktiivsus. Me võtame sotsiaalmeedia kasutusele, sest me saame ja see teeb õppimise justkui huvitavaks, aga teisest küljest jääb väga tihti tähelepanuta kogu see tehnoloogia areng ja selle mõju haridusele ja õppimisele. Liina toob siinkohal väga hea näite “aga mis mõttes me siis loome erinevaid e-kursuseid ja võrgustikke, kui me hakkame neid rakendama nii, et klassis istuvad õpilased üksteise kõrval arvutite taga ja siis suheldakse läbi interneti üksteisega. See tundub ju olevat nonsens.” Just, milleks korrata vanu, olemasolevaid tegevusmustreid neid toetades uute tehnoloogiliste vahenditega?

Väga värvikalt kirjeldab antud situatsiooni Henry David Thoreau öeldud mõte 1854. aastal: we have improved means to unimproved ends, mis eesti keeles võiks kõlada umbes selliselt, et meil on küll paremad vahendid, aga endiste eesmärkide saavutamiseks. Tõenäoliselt on ikkagi üsna keeruline näha neid uusi lubavusi kui ka tegevuste kvalitatiivseid muutusi, mida tehnoloogia kaasa toob.

Veronika lisab oma postituses: “õppe kujundamisel ja õpikeskkonna valimisel on põhiküsimuseks õpieesmärgid ning sellest lähtuvalt meedia, läbi mille need eesmärgid saavutatakse. Lähtuvalt õpieesmärkidest on oluline määratleda ka sotsiaalne meedia”. Minu arust väga oluline ja samas üsna iseenesestmõistetav tähelepanek. Kõigepealt mõtleme, mida me tahame saavutada ja siis vaatame, millised on sobivad mediaatorid ja toetajad, mitte vastupidiselt.

Vaatamata eelnevale tõi nii mõnigi teist välja ka sotsiaalmeedia lisaväärtuse kui võimaluse mitmesuguste pädevuste arendamiseks, mis muutuvad aina olulisemaks tänapäeva ühiskonnas. Näiteks eneseväljendusoskus ja selle demonstreerimine avalikult. Mõnda postitust lugedes tekkis väike kahtlus, kas me isegi oskame end keeleliselt õigesti väljendada ja kasutada kirjavahemärke (ei viita siin eesti keelt emakeelena mitterääkivatele osalejatele).

Meeri tõi välja ka väga olulise aspekti, et sotsiaalmeedia kasutamine “võimaldab õppijal luua just enda tarbeks sobiva keskkonna, kasutades just neid vahendeid, mis toetavad tema õppimist”. On see ju hea näide iseseisvast mõtlemisest, kontrolli omamisest ja vastutuse võtmisest oma keskkonna üle ning oskus valida sobiv(ad) vahend(id).

Kui suurem osa teist tõi välja probleemi, et sotsiaalmeedia kasutamisega kaasnevad ka turvalisuse ja privaatsuse probleemid, siis Meeri mõte, kus ta ütleb “kasutades neid vahendeid saavad õpilased praktilist kogemust olla ennastjuhtiv õppija ning aimu ka ohtudest, näiteks privaatsus ja turvalisus” on väga asjakohane. Kasutades sotsiaalmeediat õpime ju ka sellega kaasnevaid probleeme ja väljakutseid. Olen siinkohal nõus Luisa mõttega “sotsiaalse meedia kasutamine on olnud õpilaste oma algatus”. Tahame seda õpetajatena või mitte, aga praktika näitab, et need protsessid toimivad suuresti alt-üles…

Aitäh huvitavate mõtete eest!

Eelmisel nädalal oli teie esimeseks ülesandeks oli defineerida enda jaoks mõiste õpikeskkond. Enamik teist mõistis õpikeskkonda nii füüsilise kui ka virtuaalse keskkonnana, mis sisaldab õpetamisvahendeid, meetodeid kui ka inimresurssi. Meeri viitas oma postituses sellele, kuidas defineeritakse õpikeskkonda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Anneli tõi välja, et minimaalselt sisaldab õpikeskkond õppijat ja õppimise kohta. Pikemalt selgitasid enda arusaamist õpikeskkonnast Veronika, Triinu ja Kersti. Osade jaoks teist seostus õpikeskkond pigem e-õppe ja virtuaalse keskkonnaga.

Teiseks ülesandeks oli analüüsida ühte õpihaldussüsteemi nii õppija kui ka õpetaja seisukohast. Kõige rohkem valiti analüüsiks Moodle ja IVA keskkonda. Moodle’it tutvustavatest postitustest tooksin ma esile Anneli ja Kaja postitused, kes kasutavad Moodle keskkonda asutusesiseseks koolituseks. IVA keskkonna analüüsidest tooksin ma välja õppejõu poole pealt Veronika ja Urmase ning õppija poole pealt Liina postituse. Blackboard (WebCT) õpihaldussüsteemi analüüsisid Stina, Diana ja Luisa. Meeri jagas teistega oma pikaajalist kogemust VIKO keskkonna kasutamisel.

Oma postitustes mainisite te ka eKooli ja Miksikest, kuid neid ei saa õpihaldussüsteemideks liigitada. eKooli näol on tegemist eelkõige õppeinfosüsteemiga ning Miksike ei sobi hästi ühegi levinud õpitarkvara tüübi alla.

Kui ma peaks ise hetkel õpihaldussüsteemi soovitama, siis kõrgkoolidele ja kutseõppeasutustele sobivaks oleks Moodle keskkond. IVA viimane versioon ilmus 2008. aastal ning seda sellisel kujul enam edasi ei arendata. On olemas veel terve rida vabavaralisi õpihaldussüsteeme, kuid Moodle’i eeliseks on olemasolev kasutajakogukond Eestis. Üldhariduskoolide puhul pole ma kindel, et täisfunktsionaalne õpihaldussüsteem (Moodle) on parim valik. Nagu näitab Meeri kogemus Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis, on just lihtsama keskkonnaga (VIKO) võimalik suurem hulk õpetajaid kasutama saada.

Omaette küsimus on see, kas igas olukorras on õpihaldussüsteem üldse parimaks lahenduseks kursuseid toetava e-keskkonna üles seadmisel. Etlin toob oma postituses välja probleemid, mis tekkivad VIKO kasutamisel algklassides. Selles vanuses oleks vaja lihtsamaid ja atraktiivsemaid vahendeid, kui seda on õpihaldussüsteemid. Samuti on ka kõrghariduses hakatud õpihaldussüsteemidele alternatiive otsima, kuna nende põhiideed pärinevad 10…15 aasta tagant ega arvesta tänapäeva veebi võimalustega.

Mul on hea meel, et kursus on hästi käima läinud ning osa teist on ka aktiivselt kursusekaaslaste postitusi kommenteerinud. Natuke rohkem oleks ehk oodanud märke sellest, et te olete ka meie poolt viidatud teadusartiklitega tutvunud. Paari postituse juures tekkis kahjuks tunne, et need on ilma lugemismaterjalidega tutvumata ning analüüsi süvenemata kiirustades ära tehtud. Loodan, et see on kursuse alguse probleem, mis peagi üle läheb.