Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe

Neljanda teema postitus tuleb väikese viivitusega. Sel korral koosneb ülesanne lugemismaterjalist ning väikesest praktilisest tegevusest, milleks on oma personaalse õpikeskkonna kaardistamine.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide alternatiivina võetid 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna avaldas Stephen Downes 2005. aastal paljutsiteeritud artikli “E-learning 2.0”. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Viimastel aastatel on personaalsete õpikeskkondade mõiste pigem kasutuselt kõrvale jäänud, kuigi õppijakesksed lähenemised ning õppija poolt kontrollitavad sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud ja poolavatud õpikeskkonnad on endiselt kasutusel.

Nagu te selle kursuse ülesehitusest aru saate, on minu vaadet õpikeskkondadele mõjutanud olulisel määral just personaalsete õpikeskkondade lähenemine. Seetõttu on selles teemas ka lugemiseks natuke suurem valik artikleid, millest palun teil omakorda valida ühe.

Veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia suunalt on valikus kolm artiklit, mis aitavad mõista tausta, kuidas nende vahendite õppetöös kasutamiseni jõuti (järjekorras lihtsamas keerulisema artiklini):

Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://web.archive.org/web/20110705043636/https://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. Loetud aadressil http://www.eurodl.org/materials/contrib/2006/Christian_Dalsgaard.pdf

McLoughlin, C. & Lee, M. J.W. (2007). Social software and participatory learning: Pedagogical choices with technology affordances in the Web 2.0 era. R. J. Atkinson, C. McBeath, S. K. A. Soong, C. & Cheers (toim), ICT: Providing choices for learners and learning. Proceedings ascilite Singapore 2007 (lk 664–675). Singapore: Nanyang Technological University. Loetud aadressil http://www.ascilite.org/conferences/singapore07/procs/mcloughlin.pdf

Personaalse õpikeskkonna kontseptsioonile keskenduvad kolm artiklit. Wilson et al. (2007) toovad oma artiklis välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Johnson ja Liber (2008) on üks tõsisemaid teoreetilisi artikleid personaalsete õpikeskkondade teemal, kuid teistega võrreldes keerulisem lugemine. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad pigem personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning õppija rollile.

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247

Johnson, M., & Liber, O. (2008). The Personal Learning Environment and the human condition: from theory to teaching practice. Interactive Learning Environments, 16(1), 3–15. https://dx.doi.org/10.1080/10494820701772652

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://dx.doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Väga hea ja praktiline lugemine on Couros (2010), milles kirjeldatakse detailselt ühe avatud õpikeskkonnal põhineva kursuse disaini:

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Athabasca University Press. Loetud aadressil http://www.aupress.ca/books/120177/ebook/06_Veletsianos_2010-Emerging_Technologies_in_Distance_Education.pdf

Lõpetuseks pakun ma välja enda artikli EduFeedri ja blogipõhiste kursuste kohta, mida ma pole siin kursusel varem katsetanud:

Põldoja, H., Duval, E., & Leinonen, T. (2016). Design and evaluation of an online tool for open learning with blogs. Australasian Journal of Educational Technology, 32(2). https://doi.org/10.14742/ajet.2450

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

• IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud kursuse õpikeskkonna skeem(november 2016)
• Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana H.P. näitel (oktoober 2015)

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (värske tasuta leid on GitMind) või  draw.io.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja Veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.

Meie kursuse kolmandaks teemaks on õpihaldussüsteemid. Sel korral saate valida kahe erineva ülesande vahel – praktiline ja teoreetiline.

Praktiliseks ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad.

Õpikeskkondade soovitused on teise kontakttunni esitluses (iCloud link). Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti.

Teoreetiliseks ülesandeks valisin kolm lugemismaterjali: kaks teadusartiklit ning ühe olulise ajaveebipostituse. Ootan, et te neist ühe allika läbi loeksite ning selle põhjal tekkinud mõtetest ajaveeebipostituse teeks. Esimene artikkel (Watson & Watson, 2007) seletab lahti õpihaldussüsteemidega seotud põhimõisted ning õpihaldussüsteemide funktsionaalsused. Coates, James ja Baldwin (2005) toovad oma metauurimuses teiste autorite põhjal välja põhjused, miks ülikoolid õpihaldussüsteeme kasutavad ning vaatavad kriitiliselt õpihaldussüsteemide mõju õppimisele. Siemensi (2004) ilmunud arvamusartikkel on õpihaldussüsteemide suhtes väga kriitiline leiab, et jäiga struktuuri tõttu pole need tänapäevaseks õppimiseks sobivad.

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. http://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://web.archive.org/web/20090918171801/http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Esimese kahe artikli puhul saate ligipääsu TLÜ Akadeemilise raamatukogu kaudu, kolmas on Wayback Machine arhiivis.

Jään teie postitusi ootama umbes nädala jooksul.

Teine teema tuleb sel korral minu poolt väikese hilinemisega, töökoormus sõitis väga üle…

Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku joonise õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age”.

Selle teema lugemismaterjalid keskenduvad kitsamalt virtuaalsetele õpikeskkondadele. Selle teema eesmärgiks on tutvuda õpikeskkonna mõistega ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis. Valisin välja neli lugemismaterjali, millest teie omakorda peaksite valima ühe.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) raamatupeatükk on üks paremaid eestikeelseid kirjutisi õpikeskkonna mõistest. Võite siit vahele jätta konkreetseid tarkvararakendusi puudutavad osad (1.5, 1.10, 1.11), kuna rakendused on aastate jooksul palju muutunud.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]

Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) defineerivad oma artiklis seitsme tunnuse kaudu virtuaalse õpikeskkonna mõiste ning arutlevad, millised virtuaalsete õpikeskkondade erinevused võrreldes füüsiliste õpikeskkondadega võiksid õppimise efektiivsust positiivselt mõjutada.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press. [PDF]

Anderson (2008) üritab oma raamatupeatükiga pakkuda teoreetilise aluse e-õppele. Selle järgi on efektiivsel õppimisel neli tunnust: õppija-kesksus, teadmus-kesksus, hindamis-kesksus ja kogukonna-kesksus. Autor arutleb, kuidas veebi kasutamine õppetöös aitab neid nelja tunnust toetada ning mis liiki interaktsioonid toimuvad e-õppes. Artikli tulemusena pakub ta välja e-õppe teoreetilise mudeli esimese põlvkonna veebi ja Veeb 2.0 jaoks.

Weller, M. (2007). Virtual learning environments: using, choosing and developing your VLE. Abingdon: Routledge.

Sellest raamatust on kättesaadav esimene peatükk “What we talk about when we talk about e-learning” (lk 1-9), mida ma katsetan siin kursusel esmakordselt. Peatükk on allalaetav Taylor & Francis andmebaasist (nupp Preview PDF, kahjuks ei saa sellele otse linkida). Weller (2007) seletab lihtsas keeles lahti virtuaalsete õpikeskkondadega seotud põhimõisted ning arutleb sisu ja dialoogi suhte üle e-õppes.

Teie ülesandeks on tutvuda lugemismaterjali(de)ga ning koostada selle põhjal ajaveebipostitus. Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet? Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel? Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Palun tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb järgmisel nädal aega kaasõppijate postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks.

Haridustehnoloogia ajalugu vaadates võib keskenduda kas kitsamalt arvutite kasutamisele või võtta vaatluse alla ka mittedigitaalsed tehnoloogiad nagu mehaanilised õpetamismasinad 1920ndail ja 1950ndail (Benjamin, 1988), audio- ja videokassettid kaugkoolituses (Sumner, 2000) jne.

Erinevad autorid on teinud omapoolse kokkuvõtte arvutite hariduses kasutamise etappidest lähtudes kas tehnoloogilisest (Leinonen, 2010; Nicholson, 2007) või pedagoogilisest (Anderson & Dron, 2011) vaatest. Nende põhjal võib üldistatult jagada arvutite kasutamise õppetöös viide etappi:

• arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
• arvutipõhine õpetamine (ingl computer-based training)
• veebipõhine õpetamine (ingl web-based training)
• e-õpe (ingl e-learning)
• tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology-enhanced learning)

Iga etapi puhul on võimalik välja tuua oluline murdepunkt tehnoloogia arengus, mida võib pidada selle etapi alguspunktiks. Samuti iseloomustavad iga etappi peamised kasutatud tehnoloogiad ning nendega toetatud õpitegevused.

Arvutite abil toimuva õppe periood kestis 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani. Kui alguses kasutati ülikoolide arvutuskeskuste suurarvuteid, siis 1970ndail ja 1980ndate alguses võeti kasutusele personaalarvutid. Tolleaegse õpitarkvara põhitüübiks olid nn intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppematerjale ja teha drilliülesandeid. Samuti oli olulisel kohal programmeerimise õpetamine.

Arvutipõhine õpetamise alguseks võib lugeda 1980ndate keskpaika, kui personaalarvutid olid muutunud laiemalt kättesaadavaks ning lihtsamini kasutatavaks. Uute tehnoloogiatena arendati personaalarvutitele mõeldud õpitarkvara ning multimeedia CD-ROM’e. Õpitegevusteks oli multimeediasisuga õppematerjalide kasutamine, erinevad drilliülesanded ning lihtsad õpimängud.

Oluline läbimurre haridustehnoloogias tuli koos veebi loomisega 1990ndate alguses. Veebipõhise õpetamise etapis loodi kodulehekülgi õppematerjalidega, kasutati e-mail, jututubasid ning foorumeid. Õpitegevustes lisandus varasemale kirjutamine ja aruteludes osalemine.

Järgmiseks etapis võib pidada e-õpet, mil võeti kasutusele spetsiaalselt õppetöö läbiviimiseks mõeldud veebipõhised õpihaldussüsteemid. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses arendati aktiivselt õpihaldussüsteeme, õppematerjalide repositooriume ja arvutipõhise testimise vahendeid ning nendega seotud õpitehnoloogia spetsifikatsioone ja standardeid. Õpitegevustes tõusid varasemast olulisemale kohale õppija poolt uute teadmiste konstrueerimist võimaldavad tegevused.

Praegusel hetkel on üheks keskseks mõisteks haridustehnoloogia alal tehnoloogiapõhine õpe (ingl technology enhanced learning). Seda nimetust kannab nii valdkonna kõige olulisem konverents Euroopas (EC-TEL, European Conference on Technology Enhanced Learning) kui ka meie instituudi üks viiest akadeemilisest suunast (eesti keeles on meil haridustehnoloogia akadeemiline suund, inglise keeles Technology Enhanced Learning). Tehnoloogiapõhise õppe perioodi alguseks võib pidada 2000ndate keskpaika, kui võeti kasutusele veebikasutajate aktiivset sisuloomet võimaldavad Veeb 2.0 lahendused (O’Reilly, 2005) ning toimus mobiilseadmete kiire areng. Mõned seda perioodi iseloomustavad tehnoloogiad on personaalsed õpikeskkonnad, e-õpikud, interaktiivsed tahvlid, avatud õppematerjalid, avatud massikursused ja õpianalüütika. Õpitegevustes on olulisel kohal avastamine, erinevate teadmiste ühendamine, digitaalne sisuloome, oma personaalse õppimise planeerimine, enese- ja partnerhinnang ning refleksioon.

Kompaktse ülevaate haridustehnoloogia ajaloost koos paljude teemakohaste viidetega annavad mitmed doktoritööd. Leinonen (2010, lk 11–19) ja Põldoja (2016, lk 19–24) jagavad arvutite kasutamise õppetöös viieks etapiks. Jones (2011, lk 70–71) keskendub kitsamalt e-õppe erinevatele etappidele. Eestikeelse ülevaate õpitarkvara ajaloost ja õpitarkvaraga seotud põhimõistetest annab Luik (2004, lk 18–25).

Põhjalikumatest artiklitest olen ma selle teema juures välja valinud neli. Nicholson (2007) ja Molnar (1997) annavad ajaloolise ülevaate alates esimestest suurarvutitest ülikoolides 1950ndate lõpus.

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Anderson ja Dron (2011) ning Sumner (2000) keskenduvad laiemalt kaugkoolituse ajaloole. Kui Anderson ja Dron jagavad kaugkoolituse kolme etappi lähtudes pedagoogilisest lähenemisest, siis Sumner (2000) on oma vaate aluseks võtnud kaugkoolituses kasutatud tehnoloogiad.

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Teie ülesandeks on tutvuda viidatud lugemismaterjalidega ning kirjutada nende põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus. Arvestades seda, et 2 tundi nädala tegevustest kulub õpilepingule, jääb lugemismaterjalidega tutvumiseks ja postituse jaoks 4 tundi. Nii et ilmselt peate piirduma ühe artikli valikuga ning järgmine nädal kursusekaaslaste postitustega tutvudes saate tervikpildi kokku.

Tooge välja olulisem loetud materjalidest. Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Millega te pigem ei nõustu? Võite siduda oma postitust ka natuke laiemalt arvutite ja interneti ajalooga, kui siin viidatud allikates kirjas on.

Eelmisest aastast on selle teema kohta ka lühivideo.

Soovin ülesandega edu ja jään postitusi ootama 15. septembriks.

Viited:

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning. Canberra: Australian National University. http://hdl.handle.net/1885/8370

Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights. Helsinki: Aalto University School of Art and Design. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9

Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409

Ligipääs lugemismaterjalidele:

Kahe viidatud materjali ametlikud versioonid ei ole avalikult kättesaadavad (Benjamin, 1988; Nicholson, 2007). Teen nende jagamiseks täna õhtul eraldi Google Drive kausta, kuhu teile TLÜ aadressidega ligipääsu annan. Sumner (2000) on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu Taylor & Francis andmebaasist. Ülejäänud on avalikud.