Õpivõrgustikud: tagasivaade

Kõigepealt tahaks mainida, et lugedes teie postitusi, tabasin end pidevalt mõttelt, et tegelikult elame me väga huvitaval ajal, sest meil enamusel on kogemus, kuidas toimus õppimine enne tehnoloogia-ajastut ja nüüd on meil võimalus kogeda, kuidas meie õppimine ja teadmiste omandamine muutub; mil moel meie tegevused on toetatud ning vahendatud tehnoloogiaga. Siit saab üsna huvitavaid paralleele tõmmata ning uurida õpitegevusi väga mitmest vaatenurgast…

Silma jäi mõte, et ühelt poolt võime nimetada igasuguseid gruppe võrgustikeks, kuid samas kas need ikka on õpivõrgustikud nö kitsamas mõttes, s.t. et grupp, keda seob sarnane teema, sarnased probleemid ja õpieesmärgid? Osa teist vaatleb ka perekonda kui õpivõrgustikku. Mingis mõttes see ju on nii, kuid sellises võrgustikus ei ole me vast teadlikult püstitanud õpieesmärke…loomulikult õpime igal pool, igal ajal ning igasugune võrgustik toetab mingil määral, otseselt või kaudselt, meie arengut. Nagu Veronika väidab, tänapäeval tegelikult kaovad ära selged piirid, kust algab õppimine ja kus lõpeb…

Rääkides osalemisest või olles osake õpivõrgustikust, tekkis küsimus, kas on oluline, et õpivõrgustikus olemiseks peab kindlasti olema nö “two way” (kahepoolne) seos? Kas ma ei või olla passiivne sõlm võrgustikus, kes ainult võtab andmata midagi teadlikult tagasi? Ühelt poolt võib väita, et võrgustikus osalemiseks ei pea ilmtingimata olema aktiivne tegutseja ning Irena tähelepanek, et “Sageli ei pruugi me teadagi, kellega ja kellelt me uusi teadmisi ammutame” on üsna reaalne, sest nagu eespool öeldud, on üsna raske tõmmata selgeid piire võrgustikule. Kuid teisest küljest, võttes aluseks meie kursuse, siis on ju selgelt näha, kes annab võrgustikule rohkem lugedes erinevat kirjandust ja püüdes ka teemasse sügavuti minna ja kes natuke vähem. Nagu ikka, pakkus seegi nädal väga huvitavaid mõttekäike kui ka vähem põhjalikke postitusi. Aga eks seegi ole igaühe enda otsustada, kuidas ja kas hoida tasakaalus andja-saaja roll…

Ühe huvitava mõtte tõi välja Diana, kes käsitles õpivõrgustikku ökosüsteemi metafoorina “Ta nagu ökosüsteem, mis areneb ja koosneb tegevustest ja inimeste huvidest”.

Kaja, Irena, Kersti ja Meeri (ja ka mõned teised) näiteks rõhutavad, et sellised “ökosüsteemid” (võrgustikud) olid ka enne tehnoloogia pealetungi, kuigi toimisid teisel moel, sest puudus tehnoloogiline vahendaja. Meeri võtab kokku ka eel-tehnoloogiliste võrgustike tunnused “…vabatahtlikkus, soov koostöös õppida, motiveeritus, liikmete panustamine võrgustiku tegevusse”, mis võivad elujõulised olla ka tänapäeval, osalt kolides virtuaalsesse maailma.

Kuid kas mitte need samad tunnused ei kehti ka tehnoloogiaga vahendatud õpivõrgustikes?

Nüüd võimaldab tehnoloogia tuua võrgustikud hoopis teisele tasandile. Ja just läbi tehnoloogia (nagu Mari seda rõhutab) on võimalik muuta võrgustike piire, mis enne olid defineeritud füüsiliste barjääridega või situatsioonist tingitud grupiga (näiteks mingis programmis õppijad). Tehnoloogia aga võimaldab luua võrgustikke, mis ei seostu ühegi konkreetse teadlikult ja sunnitult loodud tegevuse või grupiga. Urmas lisab, toetudes S. Downes’le (2007), et selliseid võrgustikke aitab kujundada vaaternurkade mitmekesisus, osalejate sõltumatus, seostatus läbi vastastikusel mõjul loodud teadmise ning avatus läbi saamise-panustamise.

Siinkohal meenub hiljuti loetud D. Thomase ja J.S. Brown’i (2011) raamatust “A new culture of learning: Cultivating the imagination of a world of constant change” kirjeldus, kus algklassi poiss räägib oma õpikogemustet mängides. Tegemist oli mänguga, kus sai harjutada programmeerimist ning poisi jutu järgi tekkis tal nö võrgustik, kus ta hakkas suhtlema teistega teemadel, kuidas üht või teist nende poolt programmeeritud asja paremaks teha ning mida juurde tuua. See on hea näide, kuidas huvid ja soov asjaga tegeleda hoiavad võrgustikud elujõulised, hoolimata sellest, et tegemist võib olla esmapilgul väga erinevate inimestega nii vanuse, hobidu-huvide kui ka haridustaseme poolest, kuid neid kõiki ühendab mingi väljakutse, mingi huvi. Eks selliseid  näiteid on meil endalgi elust väga palju võtta.

Lisaks tahaks siinkohal ära tuua Triinu püsitatud küsimused, mis hetkel jäävad vastuseta, kuid kindlasti võtame järgmisel kontaktpäeval vaatluse alla:

• “kas ja milliseid oskusi ning teadmisi omandame virtuaalses sotsiaalvõrgustikus, mida me reaalses sotsiaalvõrgustikus ei omanda?
• kui õppimine kui protsess vajab sotsiaalset võrgustikku, siis mis on puudu virtuaalses õpikeskkonnas, et õppimine teinekord nii vaevaliselt tuleb?
• millest/kellest sõltub õppija õpivõrgustiku kujunemine?”

ja Meeri lisab

• millise lisaväärtuse annab virtuaalne õpivõrgustik?

Lugedes teie mõtteid, kerkis esile ka küsimus, kas võrgustikul peab olema koordinaator, keskne juhendaja. Kaja arvab, et võrgustikel puudub nö keskne juhendaja, võrgustiku keskpunkt (kui saab sellist üldse välja tuua), muutub pidevalt. Kuigi jah, kogemused ju näitavad, et tihtilugu on mõne võrgustiku eluiga ikkagi tingitud mõnest aktivistist, kes võrgustikku elujõulisena hoiab. Vastupidiselt Kajale, Liina arvab, et koordinaator peabki olema, kes haldab ja tagab võrgustiku toimimise. Tuleb välja, et kogemusi on erinevaid…sama kehtib ka meie kursuse kui õpivõrgustiku kohta. Oli neid, kes arvasid, et selle kursuse võrgustik on eriti hoogsalt tööle hakanud. Samas väidavad teised, et see on alles võrgustiku tekkimise algus. Loodan siiski südamest, et tegemist on mitte vaid kohustusest alustatud dialoogide ja diskussioonidega, et saada kirja arvestus, vaid et tõepoolest on ka huvi. Samas nõustun Meeri ja Veronikaga, et üks õige võrgustik tekib loomulikul teel, grupist enesest, mitte peale sunnitult ning samas on iseorganiseeruvad.

Minu tulevikuvisioon on selline, et õppimine toimubki ühel päeval peamiselt läbi võrgustike, kus seltskond töötab mingi probleemi või teema kallal. Läbi oma personaalse keskkonna osaleme võrgustikes, loome ja tarbime individuaalselt ja kogukondlikult. Õppejõud jäävad rohkem ja rohkem tahaplaanile olles pigem raamistiku organiseerijad ning tingimuste loojad.

Mari (ja ka mõned teised) püstitab küsimuse: “Mis aga saab õpivõrgustikust, mis on oma eesmärgi saavutanud? Isegi kui võrgustikku kuuluvad inimesed veel kokku saavad, suhtlevad ei ole see enam ju õpivõrgustik, vaid sotsiaalne võrgustik.”

Lõpetuseks tooksin välja Meeri postitusest Kalle Nurga mõtte, mis haakub eelpool esitatud mõttega „Mida ulatuslikum on inimese suhtlusvõrgustik, seda suuremad on tema võimalused edu saavutamiseks“. Õpivõrgustikust saab sotsiaalne võrgustik, muutub eesmärk, kasutegur ja võib-olla ka selle sõlmpunktid…

Aitäh panustamast ja kaasa mõtlemast!