Autor: tirtsu

Ma ei teagi nüüd, kas asi on minus ja selles, et see teema on mulle südamelähedane või hoopis selles, et ka kursusel osalejad leidsid viimase individuaalse ülesande juures energiat ja huvi sellega vaeva näha. Igatahes jagus seekord kohe eriti palju huvitavat lugemist. Suured tänud!

Kõigepealt jäi mitmes postituses kõlama mõte Airit’i sõnadega öeldes “Kuna õpilased on harjunud koolis kindlal viisil käituma, siis muutused nõuavad palju aega ja pingutusi”  ehk siis kuna kool kui institutsioon sellisel kujul nagu ta meil praegu on, on kestnud väga pikka aega, siis meis kõigis ongi välja kujunenud väga tugevalt juurdunud õpi- ja õpetamismüüdid, mille murdmine on vaevarikas ja aeganõudev. Õpimüütidest on pikemalt kirjutanud Harri-Augstein & Thomas (1991) oma raamatus “Learning Conversations: the Self-organised Way to Personal and Organisational Growth”.

Selle teemaga seostub aga väga tihedalt ka Ivar’i poolt mainitud transformatiivne õppimine (transformative learning) ehk siis mingis mõttes mõttemaailma muutumine. Inglise keeles öelduna Transformative learning is “a deep, structural shift in basic premises of thought, feelings, and actions” (Transformative Learning Centre, 2004, lk 104). Üks selle valdkonna tuntud nimesid on Jack Mezirow. Tema tööd (Mezirow, 1978, 1981) räägivad sellest, “…how we are “caught” in our own history, of the psychocultural assumptions that “constrain” us, and of the “libidinal, linguistic, epistemic, institutional, or environmental forces that limit our options” (Mezirow, 1991, lk 87). Transformative learning is a process of “emancipation” from these kinds of control (Mezirow, 1981, 1991). Kõik on vist nõus, et vanadest harjumustest lahti saada ning muuta mõttemaailma on tõsine väljakutse. Ja mõttemaailma muutumist eeldab ka trialoogilise õppimise metafoor. Siinkohal toob Ivar välja huvitava küsimuse: “Trialoogiline õpikäsitlus on orienteeritud objektivismi suunas, kuna rõhub just uutele teadmisele ja muutustele ühiskonnas tervikuna. See ongi minu jaoks selle mudeli kõige suurem puudujääk, kuna ta ei kätke endas muutusi, mis uus teadmine toob kaasa inimeses, tema elus ja väärtusmaailmas (transformaalse õppimise teooria)…kuidas selle käsituse valguses inimene muutub?” Siit võiks välja kasvada üks hea magistri- ja doktoritöö teema :).

Rääkides magistritöödest, siis Ivar pakub veel ühe  huvitava idee: “Üleüldse tasub IT-meeste õpiharjumustel silma peal hoida: tihti sünnivad nende inimeste seas täiesti uued ja originaalsed lahendused. Kui tahta tulevikku ennustada, mis tulevikus hariduses sündima hakkab, siis tuleb minna antropoloogina IT-meeste hulka elama “.

Rääkides trialoogilise õppimise metafoorist, siis ei tähenda see kindlasti seda, et kõik õpikogemused peavad järgima ühte kindlat metafoori ning monoloogiline ja dialoogiline peaksid pildilt täiesti kaduma. Üldsegi mitte. Ivar on selle mõtte väga selgelt kirja pannud: “Õpikeskkondade disaini seisukohalt on oluline, et loodav keskkond rakendaks kõiki kolme käsitlust (omandamine, osalemisele ning loomine). Uus õpilane, kellel puudub igasugune kogemus antud valdkonnas, peab endiselt omandama vajalikud kontseptuaalsed ja faktiteadmised. Seejärel saab ta alustada nende uute teadmiste rakendamist tema jaoks olulises kontekstis ja õppida teiste kogemustest sotsiaalses keskkonnas. Seejärel on võimalik juba uute teadmiste loomine ja materjalide arendamine koostöös teiste autoritega”. Küll aga ei peegelda minu arust tema joonis 2 seda mõtteviisi. Miks kõigi kolme õppimise lähenemise maht suureneb aasta aastalt? Kas ei ole nii, et aasta aastalt kasvab pigem loomise maht, ning väheneb faktipõhine omandamine, sest esimestel aastatel omandatud baasteadmised võimaldavad hiljem oma teadmistele järgmise kihi peale ehitada ning ise teadmust juurde luua läbi erinevate artefaktide loomise individuaalselt või koostöös.

Teie postitusi lugedes jäi aga kohati mulje, et ollakse suhteliselt skeptilised trialoogilise õppimise metafoori rakendamisel Eestis. Gätlin väidab, et “Kokkuvõttes võin öelda, et trialoogiline lähenemine õppimisele on innovatiivne ja idealistlik, kuid Eesti haridussüsteem ei ole hetkel selleks veel valmis”. Kas olete selle väitega nõus?

Isiklikult vaidleksin siinkohal vastu. Kuigi Hakkarainen jt rõhutavad tehnoloogia olemasolu, digitaalseid materjale, siis minu arust saaks uut õpikäsitust (NB! mitte õpikäsitlust) väga edukalt rakendama hakata ka ilma tehnoloogiata. Mõte on ju teistsugustes ülesannetes, tegevustes ja mõttemaailma muutumises, kus õppija on uue looja ja arendaja. Tehnoloogia ei pea ilmtingimata kohal olema.

Teine vastuväide on Airiti poolt, et “Eestis on sellise paindliku õppekava järgi õppimine minu meelest veel võimatu, sest õpilastelt eeldatakse kindlate faktiteadmiste omandamist ja rakendamist kooli lõpueksamitel ja tasemetöödes…Seni kuni põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel on kohustuslikud lõpueksamid, ei ole võimalik vähemalt mitte eksamiainetes teisiti õpetada, kui õppekava ette näeb”.

Kas on siis nii, et eksamiks valmistudes peab ikka kasutama vanu lähenemisi, sest teistmoodi ei ole võimalik vajalikke teadmisi omandada? Kas ei ole võimalik teisi metoodikaid kasutades saada samad teadmised ja tulemused?

Samas olen nõus selle väitega, et kui tahame, et süsteem muutub tervikuna, siis ei piisa ühe väikese komponendi muutmisest, vaid vaadata tuleb tervikut, süsteemi kõiki osi. Ehk siis, mida hindame ja kuidas, on ka oluline muudatus, mille peab läbi viima.

Siit edasi toob Airit veel välja mõtte, et “Õpetajate harimine on võtmeküsimuseks muudatuste tegemisel hariduses. Isegi kui paljusid õpetajaid on koolitatud, siis sugugi mitte kõik õpetajad ei lähe muudatustega kaasa”. Mul tekkis siin küsimus, et mis valdkonnas me tegelikult õpetajaid peaksime ikkagi harima? Kas me räägime konkreetsetest digipädevustest, teadmistest, oskustest? Või hoopis veel millestki muust?

Lisaks meeldis mulle Anneli T. mõte, et “Ei õpita mitte ainult õpetajalt õpilasele, vaid ka õpilaselt õpetajale, õpilaselt õpilasele ja õpilaselt täiskasvanule…Nii liiguvad teadmised erinevaid teid pidi ning uuenevad pidevalt”. See on see, mille kohta Anneli M. tunnistas, et oli alguses hädas: “Pean tunnistama, et minu jaoks on jätkuvalt võõras teiste õppijate tööde, postituste kommenteerimine….Väga raske on endas muuta seda tunnet, et kuidas mina lähen teise kaasõppija tööd kommenteerima. Kust ma võtan selle õiguse viidata ühele või teisele sisulisele aspektile “. Kuidas teistega lood on? kas lihtsalt ei ole aega kommenteerimiseks, ei oska midagi öelda või tundub harjumatu ja võõras tegevus?

Tegelikult on Anneli M. selle ilusti kokku võtnud “Ma leian, et avatud veebipõhises  õppes ei ole valesid vastuseid või valesti tehtud töid. Nii nagu  kontakttundides arutlustes oleme jõudnud tihti selleni, et inimesed õpivad erinevalt ja nende arusaam asjadest on erinev, nii leian, et ka iga postitus mingil teemal on õige ja inimese maailmapildist lähtuv“. Samas jõuab ta oma arutluses huvitavate küsimusteni “kas on mõtet luua avatud õpikeskkonda, kui õppimise tulemusel peab õppijat hindama. Mida siis hinnatakse – kas protsessi osalemist või õppija mõtete ühildumist õpetaja või teiste õppijatega? Siinkohal võin vist vastata oma küsimusele – õppijal tuleb luua õpiplaan, seada eesmärk. Kuidas seda tehakse aga koolis, mingi aine raames, kus eesmärk tuleneb õppekavast? Siis seab ju eesmärgi õpetaja, kuhu õpilased peaksid jõudma”. Täiesti asjakohased küsimused, millele polegi nii kerge vastata.

Lisaks räägib Kati L. oma kogemusest, kus õpilased hoopis õpetavad õpetajaid digitaalseid õpimaterjale looma. Kas ei ole nii, et kui tahad millegi kohta midagi teada saada, siis kõige parem viis on seda teistele ise õpetada. Ehk siis õpetajast saab hoopis õpilane ja õpilasest õpetaja :).

Ja lõpetuseks tahaks veel mainida Pirje ideed – kursus kui online-ajakiri. See pani mõtted liikuma, kuidas edaspidi uudsust ja innovaatilisust õppetöösse sisse tuua. Ja siis ka Signe arutelud õpimärkide ja nende mõttekuse ning sobivuse üle. Kas järjekordne “haip” haridustehnoloogia valdkonnas või paljutõotav uuendus?

Tänud kõigile panustamast! Kõikide huvitavaid ideid lihtsalt ei jõuagi seekord üles lugeda.

Kogusin kokku teie postitustes mainitud äpid ja tarkvara, mida kasutatakse kas enda arengu toetamiseks või siis formaalse/informaalse õppe kontekstis. Nimekiri on muidugi muljetavaldav.

Plickers, GeoGebra, Elements4D, yHomework, TED, iBooksAuthor, iTunesU, Quizlet, Sõnar, ClassDoJo, Maps, Linnuaabits, Keskäis?, Kahepaiksed, Qrafter, Skype, Viber, KeyNote, Pages, QR reader, EraserFree, ChatterKid, PuppetEdu, ThingLink, Samblikud, LiveButterflies, iMotionR, iMotion, iPhysics, Wolfram Alpha  Kahoot, Socrative, VideoScribe, Mindomo, StarWalk, aCal Lite, Google Drive, Facebook, Skitch, Wunderlist, Messenger, WordPress, Chrome, Docs, Evernote, Pinterest, Collage, Book creator, Story wheet, Pic, Magnetic alphabet, Dropbox, S Note, SimpleMind, Screentime Ninja, Duolingo, My study life, One drive, Goodreads, Snapseed, Linkedin, Instagram, Padlet, Learningapps

Kindlasti leidis igaüks siit midagi uut ja huvitavat ka endale. Konkreetsete praktikate jagamine tundub olevat üks efektiivsemaid võimalusi midagi uut õppida ja omandada. Selge on aga see, et tehnoloogia areng dikteerib olukorra, kus olulisel kohal on personaalsus. Igal ühel on oma personaalne seade, mida teistega enam ei jagata.  Seetõttu vajuvad üha enam unustusse ka suured arvutiklassid. Nutiseadmetest on saamas, nagu Pirje ütleb, ühenduse hoidja. Kuna meil saab olema ka rohkem kui vaid üks seade (telefon, tahvelarvuti, sülearvuti, kell jne.), siis, olles Lindaga nõus, on oluline, et need oleksid ka omavahel ühenduses. See vast ongi hetkel üks suuremaid väljakutseid ja vajalikke pädevusi osata ehitada hästi funktsioneeriv ja omavahel suhtlev seadmete ökosüsteem, mille abil igapäeva tegevused ning enese areng efektiivsemaks muuta.

Viimasel ajal kõlab üha rohkem sõna “kureerimine” kui järgmine nö “buzz word”. Kui me Learnmix projekti raames rääkisime puhtalt materjalide kureerimisest, siis Pirje on viidanud huvitavale artiklile, milles kureerimine on laiemalt kasutusel. Küll aga on minu arust tegemist olulise uue pädevusega, mida õpilastes arendada.

Tuleb välja, et oma õppimise ja arengu planeerimine, jälgimine ja reflekteerimine polegi kõige lihtsam ülesanne.  Tegelikult on see suur väljakutse teadlikult mõelda, mis on minu õpieesmärgid, kuidas neid saavutada, mis vahendeid kasutades ning mõista, mis ikkgai viitab sellele, et need püstitatud eesmärgid on saavutatud.

Need, kes on jõudnud oma õpilepingu kirja panna, siis esimesteks katsetusteks täiesti piisav. Küll aga annaks iga lepingu paremaks teha. Kõige tüüpilisemad kitsaskohad, mida annaks paremini teha:

• üldsõnalisus ja ebamäärasus
• oma arengu ja õpilaste arengu nö “segi ajamine”
• eesmärkide ja hindamise vahel puudub seos
• kriteeriumite, tõestuse puudumine oma arengu hindamise kirjeldamisel

Kui me räägime strateegiatest/meetoditest, kuidas me mõnda eesmärki saavutada tahame, siis on kindlasti igal ühel omad harjumused, nipid, tegevused. Näiteks, mõne teema läbitöötamisel kasutan alati paberit ja pliiatsit ning joonistan nö mõistekaardi, mis kaardistab olulisemad terminid antud teema puhul või esimese asjana kogun alati kokku võimalikud materjalid, salvestan nad uude kausta märksõnadega; või koostan ajalise tegevuskava jne. Kui me räägime vahenditest, siis siinkohal võiks lisaks üldisele internetile ja arvutile ära mainida ka konkreetsed programmid, äpid, rakendused, mida mõne selle tegevuse jaoks kasutad. Sellisel juhul on ka teistel midagi teie õpilepingutest õppida. Hindamise puhul on oluline välja tuua just need kriteeriumid, tõendusmaterjalid, mis näitavad ja tõestavad, et mingi konkreetne eesmärk on saavutatud. Sõnad nagu “oskan aktiivselt rakendada…”, “oskan inimlikumalt kasutada…” nõuavad siia juurde ka konkreetsemaid näitajaid.

Kursuse keskel võtame õpilepingud uuesti ette ning vaatame, kuidas reaalne elu ja kirjapandu ühtivad ning mida oleks vaja muuta. Seniks aga pealehakkamist oma arengut kõrvalt vaadata ja jälgida.