Neljas teema: võrgustatud õpe

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

  1. Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
  2. Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
  3. Suhete loomiseks on võetud aega.
  4. Õppimine on kontektist sõltuv.
  5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
  6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
  7. Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
  8. Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile viis lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Pareigis et al. (2024), mis annab ülevaate võrgustatud õppe põhimõttel toimuvast kursusest Open Networked Learning. Kolmas ja neljas artikkel keskenduvad võrgustatud õppe mõistele. Hodgon ja McConnell (2019) pakuvad välja minu postituses eespool mainitud kaheksa võrgustatud õppe põhimõte. Neljas artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni. Kaks viimast artiklit on uued ning pärinevad selle aasta Networked Learning konverentsilt. Dennen (2026) keskendub sellele, kuidas õppijad kujundavad oma professionaalseid õpivõrgustikke ning liiguvad passiivsest info jälgimisest aktiivse osalemise ja teadmiste loomiseni. Selle artkli üheks põhiväärtuseks on tabel võrgustatud õppe tegevustest (collect, curate, share, broker, negotiate, create, network). Dalsgaard et al. (2026) käsitlevad võrgustatud õppe disainimist ning seda, kuidas siduda omavahel neli erinevat õppimise ruumi – individuaalne õpiruum, rühmatöö ruum, kursuse õpikogukond ja kursusevälised võrgustikud.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Pareigis, J., Kvarnström, M., Cefa, B., Bai, J. Y. H., Zawacki-Richter, O., Uhlin, L., Jakobsson, N., & Theilmeier, G. (2024). Open networked learning – a course, a community, an approach. International Journal for Academic Development, 29(2), 169–184. https://doi.org/10.1080/1360144x.2024.2350652

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Dennen, V. (2026). From lurkers to networkers: Cultural and epistemic dimensions of developing professional learning networks in online graduate education. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10887

Dalsgaard, C., Caviglia, F., & Thestrup, K. (2026). Bridging individual, group, class, and outside world in online courses. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10880

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootame teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Dalsgaard, C., Caviglia, F., & Thestrup, K. (2026). Bridging individual, group, class, and outside world in online courses. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10880

Dennen, V. (2026). From lurkers to networkers: Cultural and epistemic dimensions of developing professional learning networks in online graduate education. Proceedings of the International Conference on Networked Learning, 15. https://doi.org/10.54337/nlc.v15.10887

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Pareigis, J., Kvarnström, M., Cefa, B., Bai, J. Y. H., Zawacki-Richter, O., Uhlin, L., Jakobsson, N., & Theilmeier, G. (2024). Open networked learning – a course, a community, an approach. International Journal for Academic Development, 29(2), 169–184. https://doi.org/10.1080/1360144x.2024.2350652

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.

Kolmas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kolmandas teemas jõuame me personaalsete ja avatud õpikeskkondade juurde, mis on tekkinud vastusammuna õppimise seisukohalt kohati liiga jäikade õpihaldussüsteemide suhtes.

Traditsiooniliste suletud ning õppeasutusekesksete õpihaldussüsteemide kõrval võeti 2000-ndate keskel kaustusele veeb 2.0 ja sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud õpikeskkonnad ning sellega seoses hakati kasutama personaalse õpikeskkonna (ingl personal learning environment, PLE) mõistet. Esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna pakkus Stephen Downes 2005. aastal välja e-õpe 2.0 mõiste. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Sel korral ootan teilt mõlemat nii teoreetilist kui praktilist poolt ülesandest. Teoreetiliseks pooleks on ühe artikliga tutvumine ja selle põhjal postituse kirjutamine ning praktiliseks pooleks enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

Pakun teile sel korral lugemiseks valida kuue artikli vahel, millest kolm olid ka eelmise aasta ülesandes, kuid ülejäänud kolm on uued. Uued artiklid ei ole ajaliselt uuemad, kuid aitavad ehk terviklikumalt personaalsete õpikeskkondade lähenemise kujunemist mõista.

Wilson et al. (2007) artikkel pärineb personaalse õpikeskkonna mõiste kujunemise algusajast ning vastandab personaalsed õpikeskkonnad õppeasutuste kontrolli all olevatele õpihaldussüsteemidele. Autorid toovad välja kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad erinevad tüüpilistest õpihaldussüsteemidest. Artikkel aitab mõista, milliste probleemide lahendamiseks PLE lähenemine 2000ndate keskel esile kerkis.

Fiedler ja Väljataga (2011) keskenduvad küsimusele, kas personaalset õpikeskkonda tuleks käsitleda tehnoloogilise lahenduse või õppimist kirjeldava mõistena. Nad rõhutavad õppija kontrolli oma õpitegevuste ja kasutatavate vahendite üle ning hoiatavad personaalse õpikeskkonna samastamise eest lihtsalt veeb 2.0 vahendite komplektiga. Artikkel esindab perioodi, mil PLE tehnoloogilise arhitektuuri kõrval hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama selle pedagoogilistele põhimõtetele.

Dabbagh ja Kitsantas (2012) seovad personaalsed õpikeskkonnad sotsiaalmeedia, enesereguleeritud õppimise ning formaalse ja informaalse õppimise ühendamisega. Nad pakuvad välja kolmetasemelise raamistiku, milles õppija liigub personaalsest infohaldusest sotsiaalse suhtluse ja koostöö kaudu oma õpitegevuste ning õpivõrgustiku teadlikuma juhtimiseni. Sellega liigub PLE käsitlus üksikutelt vahenditelt järjest enam õppija eneseregulatsiooni ja õppimispraktikate suunas.

Dabbagh ja Castaneda (2020) vaatavad personaalset õpikeskkonda sellest vaatenurgast, kuidas õppija ise elukestvas õppes oma õppimist kujundab ja juhib. Personaalne õpikeskkond on nende jaoks lähenemine, kus õppija seob oma õppimiseks erinevaid vahendeid, inimesi ja keskkondi. Artikkel näitab hästi, kuhu PLE kogukond on oma aruteludes jõudnud.

Attwell (2021), kes oli üks paljutsiteeritud autoreid PLE liikumise algaastatel, vaatab tagasi personaalse õpikeskkonna lähenemise arengule ning arutleb selle üle, miks personaalsed õpikeskkonnad ei kujunenud oluliseks haridustehnoloogiliseks lahenduseks, nagu alguses loodeti. Artikkel sobib hästi PLE lähenemise elukaare kokkuvõtteks ning aitab arutleda selle üle, milline võiks olla personaalsete õpikeskkondade roll tänapäeval.

Lisaks soovitan ühte praktilisemat artiklit blogide kasutamisest õpikeskkonnana. Kang et al. (2011) kirjeldab blogipõhise õppimise rakendamist Korea ülikoolikursustel. Artikkel selgitab, kuidas iga õppija isiklikust blogist võib kujuneda osa hajutatud ja avatud õpikeskkonnast, kus õppimine toimub postitamise, teiste õppijate kodutööde jälgimise ja omavahelise suhtluse kaudu. See lähenemine sarnaneb meie kursuse ülesehitusega.

Kaks artiklit on avalikud ja kolm on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Üks artiklitest on ajakirjas, millele meie raamatukogu kaudu ligipääs puudub. Kopeerisin kõik artiklid ka Google Drive kausta.

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme. Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks kas mingi ideekaardi tarkvara (näiteks Mindmeister või Coggle), Miro, Canva või diagrams.net. Kindlasti on võimalik oma PLE skeemi ka promptida, aga mulle tundub ise joonistamine paindlikum.

Sel korral hilines ülesanne kolm päeva. Palun võtke tähtaega ka selle võrra paindlikult. Juhul kui keegi hakkas juba lugema mõnda eelmisel aastal soovitatud artiklit, mis selle aasta postitusest välja jäi, siis on selle valimine ka OK.

Viited

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Dabbagh, N., & Kitsantas, A. (2012). Personal Learning Environments, social media, and self-regulated learning: A natural formula for connecting formal and informal learning. The Internet and Higher Education, 15(1), 3–8. https://doi.org/10.1016/j.iheduc.2011.06.002

Fiedler, S. H. D., & Väljataga, T. (2011). Personal Learning Environments: Concept or Technology? International Journal of Virtual and Personal Learning Environments, 2(4), 1–11. https://doi.org/10.4018/jvple.2011100101

Kang, I., Bonk, C. J., & Kim, M.-C. (2011). A case study of blog-based learning in Korea: Technology becomes pedagogy. The Internet and Higher Education, 14(4), 227–235. https://doi.org/10.1016/j.iheduc.2011.05.002

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247