Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe
Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia magistriõppe kursus
…et kursuse läbimiseks on vaja reflekteerida kõikidel kursuse jooksul läbivõetud teemadel (kokku 7) ning osaleda grupitöös. Viimane päev kodutööde esitamiseks on 15.12.2012.. See kuupäev on ka ühtlasi ametlik põhiarvestuse päev ÕIS’is, mis tähendab seda, et selles aines arvestust saada, peab end sellele registreerima.
Järelarvestused toimuvad 1.03.2013 ja 24.05.2013. Järelarvestus toimub vestluse vormis, kus käsitletakse kõiki kursusel läbitud teemasid.
Seekordne tagasivaade tuleb üsna hiline ja mis siin salata, töö kasvab meil kõigil vahel üle pea. Ning hoolimata tehnoloogia arengust, mis peaks ju elu tegelikult lihtsamaks tegema, tekib ikka olukordi, kus aega jääb väheks.
Aga…
Meeldiv on tõdeda, et päris paljudel teist on nii öelda võrgus õppimise kogemus juba olemas ja seda just positiivse külje pealt. Ja siinkohal räägin ma võrgustikest, mille tegevusi ning ellujäämist toetatakse erinevate tehnoloogiliste vahenditega. Kasvõi näiteks Katrini joonis või kogu HT magistrantide edukalt toimiv võrgustik. Samas olen igati nõus Taimiga, kes ütleb, et “Õpivõrgustikud on olnud olemas nii kaua, kui on eksisteerinud õppimine”.
Elo toob välja huvitava mõtte “…meie HT12 võrgustiku sees on veel teised võrgustikud, mis võivad olla iseenesest kogukonna mõttes suuremad, kui meie Skype võrgustik“.
Kui vaatluse alla võtta “võrgustikud”, mis toimisid enne tehnoloogia levikut, siis
Kristi on selle vahvalt joonise abil välja toonud. Võrdluseks on toodud ka teine joonis, mis näitab, et õpetaja ei pruugi olla enam võrgustiku keskpunktis ja selle elushoidja. Võrgustikud on dünaamiliselt muutuvad ilma konkreetse kindla keskpunktita ning võrgustiku liikmed täidavad nüüd “õpetaja” rolli. Kuigi Virgo joonis kipub ka selles suunas minema, et näiteks selle kursuse võrgustiku vedajad on õppejõud. Ma sellega päris nõus ei ole. Õppejõududel on küll teatud roll täita, kuid võrgustiku ja selle elujõulisuse moodustavad ikkagi võrgustiku liikmed. Ja nagu Helle ütleb, siis “Et olla üks osa sellisest võrgustikust peab õppija ise aga olema selleks valmis, mis tähendab, et tal peaks olema huvi kõige vastu, mis teistelgi ja valmidus oma kogemusi – teada saamisi jagama“. Meelis lisab, et võrgustikus “osalemine” “nõuab paljuski distsipliini ja tolerantsust teiste suhtes“, sest Virgo toob tegelikult välja olulised aspektid, nagu näiteks, infot ja kogemusi jagatakse tasuta; kõiki kuulatakse lugupidamisega ära; võib küsida esmapilgul „lolle „küsimusi”. Seega, nagu Virgo ütleb, elab õpivõrgustik oma elu, mida ei ole võimalik administreerida, “sest võrgustiku toimimise üheks peamiseks tunnuseks on vabatahtlikkus ja hasart“. Ta lisab, et “Mida lähemal on võrgu sõlmed ehk inimesed, seda tugevam ta on. Võrgustiku sõlmede kaugus on tänu tänapäeva tehnoloogia võimalustele tublisti väiksemaks muutunud ja tänus sellele ka võrgustikud tugevnenud“.
Sellegipoolest mainisid nii mõnedki teist, et võrgustik on elujõuline, kui sellel on kindlad eestvedajad, aktivistid. Ruth lisab, et “igale asjale tuleb kasuks, kui on õige vedaja – teistest aktiivsem ekspert, kes on valmis keskmisest enam panustama” ning ka Elo leiab, et “…võrgustiku elujõulisuse võikski vast kokku võtta sellega, kui see asi, mida võrgustik ajab on liikmetele tähtis, siis toetatakse üksteist. Tuleb anda ja vastu võtta“. Selle teema lõpetuseks aga Ruthi huvitav tsiteering H. Rheingold’lt (2012)”…tuleks sotsiaalses õpivõrgustikus juhinduda reeglist – mina sügan sinu selga, sina sügad minu selga“.
Paljud teist (Taimi, Viive, Maris, Piret) mainivad, et Tiigrihüppe SA koolitajate võrgustik on tugev nii osalejate kui ka keskkondade mõttes. Mis teeb ühest võrgustikust tugeva ja areneva võrgustiku?
Taimi ütleb, “Et võrgustikuna eksisteerida ja areneda on vaja: õpihimu, koostöövalmidust, julgust, teineteisemõistmist, usaldust, kokkulepetest kinnipidamist, loomingulisust, jt.” Viive lisab: “Eesmärgipärasus, koostöö, aktiivsus, üksteise toetamine, sotsiaalmeedia, info jagamine, dünaamilisus, õppija areng, kogukonna tunne”. Ja mis peamine, Kaire ja Pireti ajaveebist tuleb välja, et võrgustikus osalemine on vabatahtlik, mis on aluseks võrgustiku ülesehitamisel.
Aitäh mõtete eest!
Veel üks tagasivaade personaalse õpikeskkonna teemale.
Virgo väidab, et “Ideaalis muidugi valiksin ise, kahjuks seda ei juhtu kunagi kuna ideaalne personaalne õpikeskkond on pelgalt mudel”. On täiesti mõistetav, et igas olukorras ei olegi võimalik alati valida, eriti kui räägime õpikeskkonnast kui väga laiast mõistest. Lisaks on koolides (igal tasemel) õppetöö endiselt korraldatud selliselt, et õppijal ei ole palju valikuid ja võimalusi. Personaalse õpikeskkonna kontseptsioon muutus populaarseks, sest inimesed hakkasid ise tehnoloogia abiga otsima materjali, looma ning jagama, võttes ise kontrolli ja ka vastutuse. Hetkel formaalne haridus seda veel ei võimalda. Elo kogemused on sarnased ja küllap ka kõigi teiste osalejate omad. Elo arvab, et personaalse õpikeskkonna peaks nimetama ümber personaalseks õpetamiskeskkonnaks, sest tegelikult kujundab praegu õpetaja õppija jaoks keskkonna. Ma kaldun arvama, et me vaikselt liigume selles suunas, kus õppija valib vahendid ja kujundab oma keskkonna ise. Hariduses võtab see lihtsalt meeletult kaua aega…
Katrin väidab, et “Personaalset õpikeskkonda saab kasutada õppijate seas, kellel on välja kujunenud iseseisva õppimise oskus ning kes oskavad kasutada sotsiaalset tarkvara”. Ühelt poolt on Katrinil õigus, teisest küljest tekib küsimus, et kuidas meil see oskus kujuneb, kui selleks ei anta võimalust ning õpetaja defineerib ja disainib kõik eelnevalt ära?
Meelise ajaveebist tuleb välja tõsiasi, et oleme (peame olema) tänapäeval enam rohkem mobiilsed ning sellistes olukordades ei saagi keegi teine õpikeskkonda koostada. Siinkohal meenub BYOD (bring your own device) kontseptsioon. Sarnaselt BYOW (bring your own wine) kontseptsioonile näiteks Sydney restoranides, kuhu külastajad võivad siseneda oma valitud ja ostetud veinipudeliga, siis õppimise kontekstis liigume selles suunas, kus õppijad tulevad oma vahendite ja tehnoloogiaga. Kui varasematel aegadel ostis õpilane endale meelepärase lillede või autodega vihikud, pliiatsid ja koolikoti, siis tänapäeva õpilased ostavad endale sobiva nutitelefoni, tahvelarvuti või hoopis midagi muud. Need vahendid on õppija personaalsed vahendid, tema enda poolt valitud ning kohandatud vastavalt õppija enda vajadustele. Ning miks mitte õppida sellise vahendi kaasabil, mis on õppija personaalne abimees…
Katriin väidab, et ei ole suutnud oma õpikeskkonda nii kujundada, et ta sellega täielikult rahul oleks. Mina kaldun arvama, et õpikeskkond ei saagi kunagi valmis ja selle loomise/kujundamise protsess ise on juba õppimine. Seega on üks õppimise väljundeid õpikeskkond konkreetse õpiülesande tegemiseks. Ning kuna meie õpieesmärgid ja tegevused on erinevad, siis muutub ka meie keskkond pidevalt, mil üritame seda kohandada vastavalt uuele situatsioonile. Minu nägemuses on õpikeskkond midagi, mis ei saa kunagi täielikult valmis…
Vaadates teie visualeeritud keskkondi meenub Virgo värvikas ütlus: “Natuke on kogu „podisev supp“ nimega personaalne õpikeskkond muutunud maitselt segasemaks, ei taju enam erinevaid maitseid”. Erinevate tehnoloogiliste vahendite hulk teie keskkondades on muljetavaldav. Tõenäoliselt on väga paljud teie keskkonna elemendid nii elementaarsed ja igapäeavased, et need ei tule meeldegi. Loodetavasti on igal elemendil ka kindel roll täita ning koostatud keskkond ei saa hoopis koormaks selle keerukuse tõttu (võib-olla liiga palju vahendeid, dubleerivad üksteist).
Haridustehnoloogia keskuses oleme hakanud kasutama ka mõistet digitaalne õpiökosüsteem (digital learning ecosystem). See on metafoor ökoloogiast, mis aitab meill mõista ja analüüsida erinevaid keskkondi s.t. keskkonnas tegutsejaid, tema suhteid, protsesse ning keskkonna osade erinevaid seoseid. See on vaid üks võimalus, kuidas vaadelda õpikeskkondi (digitaalse ja füüsilise kombinatsioone).
Lisaks Virgo huvitavale skeemile personaalsest keskkonnast, kus saab iga osa peal klikkides rohkem informatsiooni (soovitan pilgu peale visata), meeldib mulle samuti Virgo väide “Mida loomingut nõudvamaks meie õppimine muutub seda laiemaks muutub personaalne õpikeskkond”. Mida teie arvate? Kas nõustute Virgo väitega?
Suur aitäh panustamast ning oma keskkondi jagamast! Olen kindel, et neid vaadates leiab igaüks endale mõne uue vahendi, mida katseda ja võib-olla kasutusse võtta.
…slaidid leiab siit: kontaktpäev I ja kontaktpäev II.
Pühapäeval, 18. novembril toimub meil teine kontaktpäev ruumis M- 649 14.15 – 17.45.
Kontaktpäeval on meil plaanis järgmist:
– vahekokkuvõte kodustest töödest – Hans ja Terje
– grupitööde hetkeseis – igast grupist keegi annab kiire ülevaate hetkeseisust
– kursusega seotud küsimused ja probleemid – kursusel osalejad
– kursusel käsitletud teemadega (sotsiaalne meedia, tehnoloogiad ja standardid, personaalsed õpikeskkonnad, õpivõrgustikud) seotud arutelu – Hans, Terje, kursusel osalejad.
Siinkohal palume teil kirja panna läbivõetud teemadega seotud küsimused, segaseks jäänud mõisted, seosed, aspektid, mõtted jne. mida on soov teistega jagada. Ja me tõepoolest loodame, et teil on selline soov :).
– kokkuvõte käsitletud teemadest – kursusel osalejad
– räägime edasistest plaanidest – Hans ja Terje
Kohtumiseni pühapäeval,
Terje & Hans
Seekord mõtiskleme teemal: mis on võrgustik ning mis teeb ühest võrgustikust õpivõrgustiku…
Suhtevõrgustikest ja sotsiaalsetest võrgustikest on räägitud juba ammu, kuid õpivõrgustik on saanud populaarseks tänu veebi pidevale arengule ja sotsiaalse meedia levikule. Mitmed tehnoloogilised vahendid võimaldavad tänapäeval luua erinevaid võrgustikke inimestega, kes asuvad geograafiliselt üksteisest kaugel. Üks nendest on õpivõrgustik. Nii nagu personaalne õpikeskkond, nii võib öelda ka, et õpivõrgustik on eksisteerinud juba ammu, kuid ilma tehnoloogilise abita. Kuid just tehnoloogia on see, mis muudab õpivõrgustiku mõistet, selle olemust ja ulatust.
Õpivõrgustikke käsitletakse kui ühte uue õppimiskultuuri vältimatut osa. Õpetaja ei ole enam see, kes teadmisi jagab, vaid õppimine toimub erinevates võrgustikes kollektiivselt, õpitakse üksteiselt.
Peab tunnistama, et ülevaatlik materjal õpivõrgustike kohta eesti keeles kahjuks puudub. Küll aga tasub korra vaadata:
– e-Õppe arenduskeskus on pakkunud rida seminare “Võrgustik võrgutab”
– Lisaks on Ingrid Maadvere juhtimisel Haridustehnoloogide võrgustik
Selle nädala tegevused oleme plaaninud üsna “mõtisklevad” ja “arutlevad” kombineerides oma kogemusi ja arusaamu kirjandusest leituga:
Seega, mõtiskle:
mida tähendab sinu jaoks mõiste “(õpi)võrgustik”? Mis on need tunnused, mis on omased (õpi)võrgustikele?
millised on sinu isiklikud kogemused (õpi)võrgustikega? Kuidas need on toetanud sinu eesmärke, tegevusi, enesearengut? Mis on sinu jaoks olnud positiivset, mis negatiivset?
“Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud” kursus kui üks potentsiaalne arenev õpivõrgustik? Paku oma nägmuse sellest, kuidas sa näed seda kursust kui õpivõrgustikku, millistest elementidest see koosneb, kas võrgustikul on kindel keskne koht, liider või muutub see ajas, milliseid tehnoloogilisi vahendeid see võrgustik kasutab, et eksisteerida ning võrgustikuna areneda jne. Väga teretulnud on skeemid, illustratsioonid, visualiseeringud…
Inglise keelset lisalugemist leiab kursuse ajaveebist lugemismaterjali lehelt.
Tegusat nädalat!
Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud kursuse raames ei saa kindlasti mööda minna viimasel ajal haridustehnoloogia valdkonnas populaarsust kogunud mõistest “personaalne õpikeskkond”. Kuna tegemist on mõnes mõttes uue mõistega, siis ei ole veel välja kujunenud väga selget arusaama, mis on personaalne õpikeskkond. Mõned väidavad, et igal õppijal on olnud oma personaalne õpikeskkond ka enne tehnoloogia arengut ja on ka edaspidi. Teised väidavad, et personaalne õpikeskkond on kogum sotsiaalse meedia vahenditest võimaldades õppijal ise kokku panna valik sobivatest vahenditest…
Mida me mõistame personaalse õpikeskkonna all ning milline see personaalne õpikeskkond välja näeb, sõltub ikkagi sellest, millisena iga õppija oma keskkonda tajub, sest juba sõna personaalne viitab sellele, et siinkohal on õppija keskne figuur.
Meenutades esimestel nädalatel defineeritud õpikeskkonna mõistet, võta ette mõni personaalset õpikeskkonda kajastav artikkel ning püüa enda jaoks selgeks teha personaalse õpikeskkonna mõiste olemus. Mõtiskle, mis on sinu jaoks personaalne õpikeskkond.
Kuidas sa tajud oma personaalset õpikeskkonda oma magistriõpingute raames? Kas see on teistsugune võrreldes sinu varasemate õpingutega? Millistest osadest see koosneb, milliseid vahendeid (inimesed, raamatud, spetsiaalsed programmid jne.) see sisaldab? Põhjenda, miks on sinu keskkond just selline? Mil määral on see keskkond sinu koostatud ning mil määral on see nö peale surutud (näiteks pean kasutama IVA, kuna mingil kursusel on see keskne vahend)? Püüa näiteks oma personaalne keskkond visualiseerida näidates ära komponendid ja nende omavahelised seosed. Joonised oleksid meil heaks baasmaterjaliks võrdlemaks kas ja kuivõrd me tajume oma personaalset õpikeskkonda magistriõpingute raames erinevalt.
Personaalse õpikeskkonna teemaga seotud postitusi ootame hiljemalt 11. novembriks.
Kui mõni artikkel jääb kättesaamatuks, aga on huvi, siis võtke kindlasti meiega ühendust.
Mõnusat algavat nädalat!
Tehes kokkuvõtet eelmisest teemast jäi mulle silma, et iga teine osaleja ei olnud teisipäeva õhtuks jõudnud veel oma postitust teha. Miks nii? Loomulik kadu on normaalne, aga et 18 osalejast tervelt 9, oli mulle suureks üllatuseks. Küll aga need, kes on vaevunud tähtajaks ülesanded ära tegema, pakkusid küllaltki huvitavat lugemismaterjali.
Mulle jäi mulje, et osalejate suhtumine sotsiaalse meedia kasutamisse on üldiselt positiivne. Samas leidus ka natuke kriitikat, mis oli välja toodud puudustena nii õppija kui õpetaja vaatenurgast.
Kogusin seekord kokku mõtted ja küsimused, mida tahaks kõigiga jagada. Tihtipeale jäävad osad mõtted tähelepanuta, nagu ka Elo kirjeldas, üheks puuduseks on laialipillutus.
Alljärgnevalt aga mõned väited/küsimused mõtisklemiseks.
– Nii mõnigi teist (näiteks Viive ja Dmitri) väitis, et sotisaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös aitaks palju kaasa laste õpiedukusele ja motivatsioonile. Kas olete tõsisemalt mõelnud, et mil moel see kaasa aitaks ja miks? Mis on need väga olulised tegurid/omadused/funktsioonid, mis sotsiaalsel meedial on, mis õpiedukust toetaksid ja motivatsiooni tõstaksid?
– Mihhail mainib, et “Ideaalis sotsiaalse meedia võimaluste kasutamine õpikekskonnas annab selle kasutaja jaoks võimaluse uuteks õpimis meetoditeks, annab suurema kontrolli kogu õppeprotsessi üle, annab võimaluse peer-to-peer õpetamiseks/õpimiseks, tõhustab reflektiivõpet ja võimaldab digitaalse identiteedi loomist”.
Tekib küsimus, kuidas seda reaalselt praktikas teostada?
– Taimi leiab, et “Kõiki kaaslaste postitusi saab kommenteerida [ajaveebis], anda tagasisidet, ära märkida õnnestumised ja vaielda lahkarvamuste korral. Need vahendid võimaldavad osaleda aktiivselt õppetöös”.
Kõik tundub teoorias väga võimas, aga kui me näiteks vaatame meie enda kursust, siis ei saa väita, et kommentaarides toimuks väga aktiivne sisuline vestlus, vaidlemine, tagasiside andmine. Kas see ikkagi praktikas nii hästi töötab? Kuivõrd oleme valmis kommenteerima, vaidlema ning aktiivselt osalema? Kuivõrd neid võimalusi kasutatakse õppetöös? Ning miks see üsna tihti ei tööta?
– Taimi toob välja veel oma kogemuse, et “Oma kooli kodulehele olen foorumi vahendi lisanud kahel korral ja mõlemal korral selle ka eemaldanud lugejate ja kirjutajate vähesuse tõttu. Seda teevad kõik nüüd Facebookis!”
Mis võib olla põhjus, et foorum ei tööta, küll aga Facebook. Kuidas tundub, kas siin kursusel võiks ka olla foorum, mis võib-olla teeks lihtsamaks selle eelpool mainitud aktiivse osalemise õppetöös, sest vestlus toimuks ühes kohas?
Testin oma teisel online kursusel foorumit ning paraku on praktika selline, et foorum muutub aktiivseks paar tundi enne tähtaega. Sellisel moel on tegemist vaid linnukese saamisega ning pidevat diskussiooni tegelikult ei toimu. Kahjuks.
– Avatus – kellele eelis, kellele puudus. Teie haridustehnoloogidena või ka informaatika õpetajatena peate ühel päeval koolis tõenäoliselt veenma teisi õpetajaid avatuses. See on tõsine õpetajate mõttemaailma muutus, erinevate traditsiooniliste tõekspidamiste ümberkallutamine ning need uskumused ja tõekspidamised on saanud löögi suures osas tänu sotsiaalse meedia levikule. Õpetaja ja õpilase rollid on muutumas. Inimese mõttemaailma muutmine on vast kõige suurem väljakutse…
– Elo toob välja mõtte, et sotsiaalse meedia kasutamisega saab õppejõud paremini ning paindlikumalt õppimise protsessi suunata. Miks peaks aga õppejõud õppetööd suunama, kas selleks ei võiks mitte olla tudeng, kes analüüsib oma tegevusi ja teadmisi ning oma vajadustest lähtuvalt valib ja otsustab. Mis ei tähenda seda, et vajadusel ei võiks nõu küsida õppejõu käest.
– Elo püstitas ka huvitava küsimuse. Ehk kellelgi on vastus kohe võtta. “Kuna WordPressiga saab suletud blogi pidada, siis selline küsimus tellitud uudisvoo kohta – kas saab tellida kinnisest blogist RSS-voo oma avalikku blogisse? Kas seda näevad siis kõik või ainult mina sisselogituna, kui mul on õigus seda blogi näha?”
– Ruth mainib, et “Haridustehnoloogide üks olulisimaid eesmärke on pedagoogika 2.0 juurutamine”, mis on täiesti õige (kuidas iganes me seda siis ka ei nimetaks), sest ainult tehnoloogiliste vahendite kasutamisest ei piisa. Midagi peab muutuma ka lähenemistes, metoodikas. Aga mida võiks see termin endas sisaldada ning kuidas seda juurutada?
– Ruth toob välja huvitava mõtte: “Sotsiaalse meedia võimalused aitavad täita õpikeskkonnale esitatavat sotsiaalsuse ja koostöö nõuet, muuta õpikeskkonda sotsiaalseks ruumiks. Sotsiaalne mõõde on õpikeskkonna puhul väga oluline”
Mulle see mõte meeldib, kuid samas jääb siit mõttest nagu mulje, et see sotsiaalsuse mõõde õpikeskkondades enne puudus ning nüüd tehnoloogia abiga saame lõpuks sisse tuua sotsiaalsuse…
Ning seekord lõpetame Ruthi mõttega: “Veeb 2.0 on tulnud selleks, et jääda ning seda pudelisse tagasi toppida pole võimalik”. 🙂
Suur aitäh panustamast!
Tere,
Sellel laupäeval 6. oktoobril 14:00 – 18:00 toimub meil esimene kontaktpäev ruumis T-416
Mis meid ees ootab?
– Vaatame üle Kursusega seotud küsimused/probleemid/ettepanekud;
– Teeme vahekokkuvõtte kodustest töödest;
– Meenutame arvestuse saamise kriteeriume;
– Räägime natuke viitamisest;
– Diskuteerime läbivõetud teemadel;
– Räägime edasistest plaanidest.
Ettevalmistus kontaktpäevaks:
Sirvi läbi kursusel käsitletud teemad ja kogu kokku tekkinud küsimused, sind huvitavad teemad, segaseks jäänud aspektid, millele tahad vastuseid, algatada diskussiooni või kuulda teiste arvamust;
võta kaasa hea ja jutukas tuju ning kõik muu, mis mugavaks ja mõnusaks pärastlõunaks vajalik.
P.S. Oleme Hansuga läbi vaadanud ka teie viimased postitused ning põhjalikumast tagasisidest tuleb juttu juba laupäeval.
Kohtumiseni laupäeval!
Sellel ajal, kui me Hansuga lõpetame teie viimaste postituste lugemise, pakume me teile järgnevaks kaheks nädalaks uue teema – sotsiaalse meedia vahendid õpikeskkonna osana. Loeme, uurime ning arutame, mis rolli mängivad sotsiaalse meedia vahendid hariduses, mis võimalusi pakuvad kuid samas ka, mis piiranguid seavad sotsiaalse meedia vahendid õpikeskkondade loomiseks?
1. Baseerudes oma defineeritud õpikeskkonna definitsioonile mõtiskle sotsiaalse meedia vahendi(te) üle kui potentsiaalse õpikeskkonna võimalik(ud) koostisosa(d). Millised on sotsiaalse meedia eelised õpihaldussüsteemide ees ning millised on sinu arvates peamised probleemid nii õppija kui ka õpetaja/õppejõu vaatenurgast?
Postita oma mõtisklused isiklikku ajaveebi, mis näitavad selgelt kirjandusega tehtud tööd, reflekteerivat ning analüüsivat komponenti.
2. Vaata ringi kursusekaaslaste ajaveebides ning avalda oma arvamust antud teema kohta kommentaaridena.
Juhul, kui sul on mõni huvitav näide, kuidas sotsiaalse meedia vahendeid saaks kasutada õpikeskkonna loomisel (või üldiselt õppetöös) ning sa arvad, et ka teised võiks sellest ideid saada, postita ka see oma isiklikku ajaveebi (ei ole kohustuslik).
Kirjandusest võib soovitada järgmist:
Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat. Saadaval: http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat (ptk 1.4-1.6; 1.8-1.11; 9.1-9.4; 11.1-11.4).
Hall, R. (2009). Towards fusion of formal and informal learning environments: the impact of the read/write web. Electronic Journal of e-Learning. Volume 7, Issue 1 (pp29 – 40).
Klamma, R., Chatti, M.A., Duval, E., Hummel, H., Hvannberg, E.T., Kravcik, M., Law, E., Naeve, A., Scott, P. (2007 ). Social software for life-long learning. Saadaval: http://www.ifets.info/journals/10_3/6.pdf
McLoughlin, C., Lee, M.J.W. (2007). Social software and participatory learning: Pedagogical choices with technology affordances in the Web 2.0 era. Proceedings of Ascilite, Singapore 2007. Saadaval: http://www.ascilite.org.au/conferences/singapore07/procs/mcloughlin.pdf
Kellel tõsisem huvi antud teema vastu, siis huvitavat lugemist leiab ka siit raamatust: Hatzipanagos, S. & Warburton, S. (2009). Handbook of research on social software and developing community ontologies. IGI Global, USA.
Postituste esitamise viimane tähtaeg 14.10.2012
Mõnusat pealehakkamist!