Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe

Seekordne tagasivaade tuleb üsna hiline ja mis siin salata, töö kasvab meil kõigil vahel üle pea. Ning hoolimata tehnoloogia arengust, mis peaks ju elu tegelikult lihtsamaks tegema, tekib ikka olukordi, kus aega jääb väheks.

Aga…

Meeldiv on tõdeda, et päris paljudel teist on nii öelda võrgus õppimise kogemus juba olemas ja seda just positiivse külje pealt. Ja siinkohal räägin ma võrgustikest, mille tegevusi ning ellujäämist toetatakse erinevate tehnoloogiliste vahenditega. Kasvõi näiteks Katrini joonis või kogu HT magistrantide edukalt toimiv võrgustik. Samas olen igati nõus Taimiga, kes ütleb, et “Õpivõrgustikud on olnud olemas nii kaua, kui on eksisteerinud õppimine”.

Elo toob välja huvitava mõtte “…meie HT12 võrgustiku sees on veel teised võrgustikud, mis võivad olla iseenesest kogukonna mõttes suuremad, kui meie Skype võrgustik“.

Kui vaatluse alla võtta “võrgustikud”, mis toimisid enne tehnoloogia levikut, siis
Kristi on selle vahvalt joonise abil välja toonud. Võrdluseks on toodud ka teine joonis, mis näitab, et õpetaja ei pruugi olla enam võrgustiku keskpunktis ja selle elushoidja. Võrgustikud on dünaamiliselt muutuvad ilma konkreetse kindla keskpunktita ning võrgustiku liikmed täidavad nüüd “õpetaja” rolli. Kuigi Virgo joonis kipub ka selles suunas minema, et näiteks selle kursuse võrgustiku vedajad on õppejõud. Ma sellega päris nõus ei ole. Õppejõududel on küll teatud roll täita, kuid võrgustiku ja selle elujõulisuse moodustavad ikkagi võrgustiku liikmed. Ja nagu Helle ütleb, siis “Et olla üks osa sellisest võrgustikust peab õppija ise aga olema selleks valmis, mis tähendab, et tal peaks olema huvi kõige vastu, mis teistelgi ja valmidus oma kogemusi – teada saamisi jagama“. Meelis lisab, et võrgustikus “osalemine” “nõuab paljuski distsipliini ja tolerantsust teiste suhtes“, sest Virgo toob tegelikult välja olulised aspektid, nagu näiteks, infot ja kogemusi jagatakse tasuta; kõiki kuulatakse lugupidamisega ära; võib küsida esmapilgul „lolle „küsimusi”. Seega, nagu Virgo ütleb, elab õpivõrgustik oma elu, mida ei ole võimalik administreerida, “sest võrgustiku toimimise üheks peamiseks tunnuseks on vabatahtlikkus ja hasart“. Ta lisab, et “Mida lähemal on võrgu sõlmed ehk inimesed, seda tugevam ta on. Võrgustiku sõlmede kaugus on tänu tänapäeva tehnoloogia võimalustele tublisti väiksemaks muutunud ja tänus sellele ka võrgustikud tugevnenud“.

Sellegipoolest mainisid nii mõnedki teist, et võrgustik on elujõuline, kui sellel on kindlad eestvedajad, aktivistid. Ruth lisab, et “igale asjale tuleb kasuks, kui on õige vedaja – teistest aktiivsem ekspert, kes on valmis keskmisest enam panustama” ning ka Elo leiab, et “…võrgustiku elujõulisuse võikski vast kokku võtta sellega, kui see asi, mida võrgustik ajab on liikmetele tähtis, siis toetatakse üksteist. Tuleb anda ja vastu võtta“. Selle teema lõpetuseks aga Ruthi huvitav tsiteering H. Rheingold’lt (2012)”…tuleks sotsiaalses õpivõrgustikus juhinduda reeglist – mina sügan sinu selga, sina sügad minu selga“.

Paljud teist (Taimi, Viive, Maris, Piret) mainivad, et Tiigrihüppe SA koolitajate võrgustik on tugev nii osalejate kui ka keskkondade mõttes. Mis teeb ühest võrgustikust tugeva ja areneva võrgustiku?

Taimi ütleb, “Et võrgustikuna eksisteerida ja areneda on vaja: õpihimu, koostöövalmidust, julgust, teineteisemõistmist, usaldust, kokkulepetest kinnipidamist, loomingulisust, jt.” Viive lisab: “Eesmärgipärasus, koostöö, aktiivsus, üksteise toetamine, sotsiaalmeedia, info jagamine, dünaamilisus, õppija areng, kogukonna tunne”. Ja mis peamine, Kaire ja Pireti ajaveebist tuleb välja, et võrgustikus osalemine on vabatahtlik, mis on aluseks võrgustiku ülesehitamisel.

Aitäh mõtete eest!

Veel üks tagasivaade personaalse õpikeskkonna teemale.

Virgo väidab, et “Ideaalis muidugi valiksin ise, kahjuks seda ei juhtu kunagi kuna ideaalne personaalne õpikeskkond on pelgalt mudel”. On täiesti mõistetav, et igas olukorras ei olegi võimalik alati valida, eriti kui räägime õpikeskkonnast kui väga laiast mõistest. Lisaks on koolides (igal tasemel) õppetöö endiselt korraldatud selliselt, et õppijal ei ole palju valikuid ja võimalusi. Personaalse õpikeskkonna kontseptsioon muutus populaarseks, sest inimesed hakkasid ise tehnoloogia abiga otsima materjali, looma ning jagama, võttes ise kontrolli ja ka vastutuse. Hetkel formaalne haridus seda veel ei võimalda. Elo kogemused on sarnased ja küllap ka kõigi teiste osalejate omad. Elo arvab, et personaalse õpikeskkonna peaks nimetama ümber personaalseks õpetamiskeskkonnaks, sest tegelikult kujundab praegu õpetaja õppija jaoks keskkonna. Ma kaldun arvama, et me vaikselt liigume selles suunas, kus õppija valib vahendid ja kujundab oma keskkonna ise. Hariduses võtab see lihtsalt meeletult kaua aega…

Katrin väidab, et “Personaalset õpikeskkonda saab kasutada õppijate seas, kellel on välja kujunenud iseseisva õppimise oskus ning kes oskavad kasutada sotsiaalset tarkvara”. Ühelt poolt on Katrinil õigus, teisest küljest tekib küsimus, et kuidas meil see oskus kujuneb, kui selleks ei anta võimalust ning õpetaja defineerib ja disainib kõik eelnevalt ära?

Meelise ajaveebist tuleb välja tõsiasi, et oleme (peame olema) tänapäeval enam rohkem mobiilsed ning sellistes olukordades ei saagi keegi teine õpikeskkonda koostada. Siinkohal meenub BYOD (bring your own device) kontseptsioon. Sarnaselt BYOW (bring your own wine) kontseptsioonile näiteks Sydney restoranides, kuhu külastajad võivad siseneda oma valitud ja ostetud veinipudeliga, siis õppimise kontekstis liigume selles suunas, kus õppijad tulevad oma vahendite ja tehnoloogiaga. Kui varasematel aegadel ostis õpilane endale meelepärase lillede või autodega vihikud, pliiatsid ja koolikoti, siis tänapäeva õpilased ostavad endale sobiva nutitelefoni, tahvelarvuti või hoopis midagi muud. Need vahendid on õppija personaalsed vahendid, tema enda poolt valitud ning kohandatud vastavalt õppija enda vajadustele. Ning miks mitte õppida sellise vahendi kaasabil, mis on õppija personaalne abimees…

Katriin väidab, et ei ole suutnud oma õpikeskkonda nii kujundada, et ta sellega täielikult rahul oleks. Mina kaldun arvama, et õpikeskkond ei saagi kunagi valmis ja selle loomise/kujundamise protsess ise on juba õppimine. Seega on üks õppimise väljundeid õpikeskkond konkreetse õpiülesande tegemiseks. Ning kuna meie õpieesmärgid ja tegevused on erinevad, siis muutub ka meie keskkond pidevalt, mil üritame seda kohandada vastavalt uuele situatsioonile. Minu nägemuses on õpikeskkond midagi, mis ei saa kunagi täielikult valmis…

Vaadates teie visualeeritud keskkondi meenub Virgo värvikas ütlus: “Natuke on kogu „podisev supp“ nimega personaalne õpikeskkond muutunud maitselt segasemaks, ei taju enam erinevaid maitseid”. Erinevate tehnoloogiliste vahendite hulk teie keskkondades on muljetavaldav. Tõenäoliselt on väga paljud teie keskkonna elemendid nii elementaarsed ja igapäeavased, et need ei tule meeldegi. Loodetavasti on igal elemendil ka kindel roll täita ning koostatud keskkond ei saa hoopis koormaks selle keerukuse tõttu (võib-olla liiga palju vahendeid, dubleerivad üksteist).

Haridustehnoloogia keskuses oleme hakanud kasutama ka mõistet digitaalne õpiökosüsteem (digital learning ecosystem). See on metafoor ökoloogiast, mis aitab meill mõista ja analüüsida erinevaid keskkondi s.t. keskkonnas tegutsejaid, tema suhteid, protsesse ning keskkonna osade erinevaid seoseid. See on vaid üks võimalus, kuidas vaadelda õpikeskkondi (digitaalse ja füüsilise kombinatsioone).

Lisaks Virgo huvitavale skeemile personaalsest keskkonnast, kus saab iga osa peal klikkides rohkem informatsiooni (soovitan pilgu peale visata), meeldib mulle samuti Virgo väide “Mida loomingut nõudvamaks meie õppimine muutub seda laiemaks muutub personaalne õpikeskkond”. Mida teie arvate? Kas nõustute Virgo väitega?

Suur aitäh panustamast ning oma keskkondi jagamast! Olen kindel, et neid vaadates leiab igaüks endale mõne uue vahendi, mida katseda ja võib-olla kasutusse võtta.