Kolmandal nädalal väljakuulutatud teema pakkus nii mõnegi huvitava postituse ning mitmeid küsimusi ning väljakutseid, millel tasuks ehk kauemgi peatuda.
Lisaks leidsin hulgaliselt huvitavaid ja asjalikke definitsioone sotsiaalse meedia kohta (vt. näiteks Elyna, Maarja, Kersti postitused) ning mõtlemapanevaid ütlusi, millest osa tasuks siingi välja tuua. Siinkohal tahan rõhutada, et tegemist on minu interpretatsiooni ja minul tekkinud mõtetega, mis ei pruugi ühtida ei Hansu ega kursusel osalejatega.
Niisiis…
… jäi mulle silma Argo öeldud mõte, et “Sotsiaalne meedia õppetöös peaks olema sama, mida kasutame igapäevaselt oma elu osana”. Sellega seoses meenus mulle kohe paari aasta tagune diskussioon meie keskuses, kus probleemiks oli õpikeskkonna erinevate funktsionaalsuste terminid s.t. kas õpikeskkonnana kasutatavatel vahenditel peaks olema pedagoogiline keel ja terminid. Näiteks “üles laadima” asemel paneme “esita kodutöö”. Nii mõnestki eelmisest kodutööst jäi silma, et näiteks IVA oma spetsiifilise sõnavaraga tekitab kasutajates segadust.
Siinkohal tekib küsimus, kas meil tõesti on selle jaoks vajadus? Õppeasutusest lahkudes seisame ikkagi vastamisi teise terminoloogiaga. On ju erinevate õppeasutuste roll ikkagi valmistada indiviidi ette elus edukalt toime tulema. Kasutades samu vahendeid oma õpiprotsessi toetamiseks, mida kasutame ka igapäevaelus vabal ajal või tööga seoses, võimaldab see meil end eluks ette valmistada. Praegu on haridussüsteem ikkagi suures osas üles ehitatud selliselt, et õppimine on üks asi ja töötamine teine s.t. kuidas me õpime ja töötame on kaks täiesti erinevat tegevust. Kas ikka on?
Teisalt Juri postitusest “Sotsiaalne meedia oma iseloomust eeldab sisu loomist ja jagamist teiste isikutega, samal ajal soodustades ja stimuleerides ka nendevahelist suhtlemist. Õppimise kontekstis see tähendab liikumist õppijakesksuse poole ning õppija rolli aktiivsemaks muutumist”. Minu jaoks on see vast üks kõige olulisem aspekt, mida tehnoloogia areng on endaga kaasa toonud ning mis ehk ükskord jõuab ka haridusse: õppija võimalus võtta kontroll ja samas ka vastutus oma tegude eest, võimalus luua ise enda jaoks vajalikke interaktsioone, toota sisu, avada suhtluskanaleid…
Lisaks sellele meeldis mulle ka Juri teine mõte: “sots. meedia vahenditest koosnev õpikeskkond toetaks õpetava ala, mitte niipalju vahendi enda õppimist”. Sama kehtib muidugi ka õpihaldussüsteemide kohta. Projektis, millega ma hetkel seotud olen, tekkis küsimus: kumb on ikkagi lihtsam õppija jaoks – teha endale selgeks Moodle või 2-3 sotsiaalse meedia vahendit?
Veel üks väljakutse, mis kõlama jäi: “kasutame sotsiaalset meediat siis, kui tekib vajadus”. Olen väljaöelduga teatud mõttes nõus, aga siinkohal tekib väike dilemma. Kui mul puudub igasugune ülevaade, mida üldse sotsiaalse meediaga teha saab, siis ma ei oskagi midagi tahta ega millestki puudust tunda. Teadmata, millest me räägime, ei oska me ka tajuda antud asjade lubavusi ja nende kasutamise “tulu” enese jaoks…
Lisaks eelpool nimetatud ajaveebidele soovitan soojalt pilk heita ka näiteks Nele mõtetele sotsiaalsest meediast kui õpikeskkonnast…
Julia ajaveebist leidsin küllaltki julge ütluse: “We don’t have a choice on whether we DO social media, the question is how well we DO it” (Erik Qualman). Ühesõnaga, küsimus ei ole enam selles, kas me hakkame sotsiaalset meediat kasutama või mitte, vaid kuidas leida see vajalik enda jaoks ning enda koht selles uudses maailmas? Osalejate ajaveebe lugedes jäi küll mulje, et enamus teist näeb sotsiaalses meedias potentsiaali olla osake õpikeskkonnast.
Suur aitäh panustamast!