Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe – Lehekülg 3 – Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia magistriõppe kursus

Valikteema: nutikad õpikeskkonnad

Viies valikteema nutikatest õpikeskkondadest (ingl smart learning environments) on siin kursusel esimest korda. Haridustehnoloogia teadlaste seas tõusis nutikate õpikeskkondade teema oluliseks eelmise kümnendi keskel. Alates 2014. aastast ilmub ajakiri Smart Learning Environmentsning samast aastast toimub ka International Conference on Smart Learning Environments (ICSLE), mida korraldab International Association of Smart Learning Environments.

Erinevad teadlased on nutikaid õpikeskkondi defineerinud erinevalt. Koper (2014) järgi on nutikad õpikeskkonnad füüsilised keskkonnad, mis on rikastatud digitaalsete kontekstitundlike ja kohanduvate seadmetega toetamaks paremat ja kiiremat õppimist. Spector (2014) järgi on nutikatel õpikeskkondadel 10 lubavust (ingl affordance), mis jagunevad vajalikeks (efektiivne, tõhus, skaleeritav, autonoomne), väga soovitatavateks (kaasahaarav, paindlik, adaptiivne, personaliseeritud) ja tõenäolisteks (suhtlusel põhinev, reflektsiooni toetav, innovatiivne, iseorganiseeruv). Nutikad õpikeskkonnad on tihedalt seotud kolmanda valikteemana välja pakutud personaliseeritud õppega – selleks, et me saaksime õppimist andmepõhiselt personaliseerida peab õpikeskkond olema nutikas.

Selles teemas pakun ma teile valikuks viis teadusartiklit.

Esimesed kaks artiklit (Spector, 2014; Koper, 2014) pärinevad Smart Learning Environments ajakirja avanumbrist ning aitavad mõista nutikate õpikeskkondade olemust. Spector (2014) keskendub nutikate õpikeskkondade 10 lubavusele ning Koper (2014) arutleb selle üle, millistele tingimustele peab vastama nutikas õpikeskkond ja mis on digiseadmete roll õpikeskkonnas. Muuhulgas pakub Koper välja inimese õppimisliidese mõiste (ingl human learning interface, HLI) ja selle erinevad liigid, kuid teised teadlased ei ole seda lähenemist hiljem oluliselt edasi arendanud.

Kolmas artikkel Kinshuk et al. (2016) selgitab, millised muudatused inimeste õppimises (informaalse õppimise tähtsuse kasv, õppijate eelteadmiste erinevuse kasv) sunnivad meid üle minema nutikatele õpikeskkondadele. Autorid kirjeldavad nutikate õpikeskkondade olulisi tunnuseid (kontekstiteadlikkus; suurandmed ja õpianalüütika; autonoomsus ja adaptiivsus), ning nendega kaasnevaid pedagoogilisi (mikro-sotsiaalsed interaktsioonid, hindamine, reaalajas sekkumine) ja tehnilisi (ümberpööratud klassiruum, MOOCid, mängustatud õpe, liitreaalsus ja virtuaalreaalsus, žestipõhine õpe, hariduslikud robotid) uuendusi. Samuti pakutakse välja olulised tulevikusuunad (elukestev profileerimine, meeskonnas õpetamine, kompetentsipõhine hindamine, haridus kui teenus, haridussüsteemi ümberkujundamine). Artikli kaasautor Nian-Shing Chen on andnud ka intervjuu selle artikli teemadel.

Neljas artikkel Tabuenca et al. (2021) on kirjanduse analüüs nutikate õpikeskkondade alastest uuringutest. Artikkel annab 68 teadusartikli põhjal ülevaate nutikate õpikeskkondade lubavustest, info kogumiseks kasutatud tehnoloogiatest, andmetöötlustehnoloogiatest, õppimisel kasutatud tehnoloogiatest ja pedagoogilistest lähenemistest. Analüüsi tulemusena on autorite jaoks nutikate õpikeskkondade neli põhikomponenti: (1) osapooled (õppijad, õpetajad, jne), (2) ruum (füüsiline ja virtuaalne keskkond, kus õppimine toimub), (3) süsteem (andmekogumine ja õpianalüütika) ja (4) vahendid ja tehnoloogiad, mida õppimisel kasutatakse. Samuti on see artikkel hea näide selle kohta, kuidas süstemaatilist kirjanduse analüüsi esitada.

Viimane väljapakutud artikkel on eelmistega võrreldes natuke provotseeriv. Dron (2018) pakub välja, et nutikate õpikeskkondade paremaks mõistmiseks peame me selgeks tegema ka selle, mida me mõistame mitte-nutikate (autor kasutab otse mõistet stupid) õpikeskkondade all. Dron eristab pehmeid ja kõvasid tehnoloogiaid. Pehmed tehnoloogiad pakuvad paindlikku õppimist, kõvad tehnoloogiad rangelt ette-kavandatud õppimist. Autor arutleb selle üle, kuivõrd nutikad on traditsioonilised füüsilised ja virtuaalsed õpikeskkonnad ning pakub välja, kuidas kujundada formaalhariduses mitte-rumalaid õpikeskkondi.

Teie ülesandeks on valida pakutud viie teadusartikli hulgast üks ning kirjutada selle põhjal nutikate õpikeskkondade üle arutlev postitus. Neli artiklit on avalikud ning üks kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin kõik ka kursuse Google Drive kausta.

Kokku ootan ma teilt siin kursusel kahe valikteema valimist, aga soovi korral võite võtta ka rohkem valikteemasid.

Kasutatud allikad

Dron, J. (2018). Smart learning environments, and not so smart learning environments: a systems view. Smart Learning Environments, 5(1), 25. https://doi.org/10.1186/s40561-018-0075-9

Kinshuk, Chen, N.-S., Cheng, I.-L., & Chew, S. W. (2016). Evolution Is not enough: Revolutionizing Current Learning Environments to Smart Learning Environments. International Journal of Artificial Intelligence in Education, 26(2), 561–581. https://doi.org/10.1007/s40593-016-0108-x

Koper, R. (2014). Conditions for effective smart learning environments. Smart Learning Environments, 1(1), Artikkel 5. https://doi.org/10.1186/s40561-014-0005-4

Spector, J. M. (2014). Conceptualizing the emerging field of smart learning environments. Smart Learning Environments, 1(1), Artikkel 2. https://doi.org/10.1186/s40561-014-0002-7

Tabuenca, B., Serrano-Iglesias, S., Martín, A. C., Villa-Torrano, C., Dimitriadis, Y., Asensio-Pérez, J. I., Alario-Hoyos, C., Gómez-Sánchez, E., Bote-Lorenzo, M. L., Martínez-Monés, A., & Kloos, C. D. (2021). Affordances and Core Functions of Smart Learning Environments: A Systematic Literature Review. IEEE Transactions on Learning Technologies, 14(2), 129–145. https://doi.org/10.1109/tlt.2021.3067946

Valikteema: personaliseeritud õpe

Neljas valikteema õpikeskkondade kursusel on personaliseeritud õpe. Eestis on personaliseeritud õppe toetamine toodud ühe tegevusena välja Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 (Haridus- ja Teadusministeerium, 2021), mille järgi õppe tulemuslikkuse suurendamiseks tuleb “arendada ja kasutada õppetöös digilahendusi kui haridusuuenduste tööriistu, mis võimaldavad õpet, sh õppimist toetavat hindamist mitmekesistada ja personaliseerida”.

Kõige parema eestikeelse ülevaate sellest teemast annab Hariduse tehnoloogiakompassi personaliseeritud õppe peatükk (Tammets, 2020). Eelmisel kevadel kaitsti haridustehnoloogia õppekaval magistritöö, mis keskendus personaliseeritud õppe kavandamise raamistikule (Toomla, 2023). Soovitan teemakohastest teadusartiklitest ülevaate saamiseks selle magistritöö kirjanduse analüüsi peatükiga tutvumist.

Lisaks panen siia vaatamiseks kaks eestikeelset veebiseminari. Esimeses tutvustab teemat Kairit Tammets, teises Margus Püüa, Kristjan-Julius Laak ja Ede Schank Tamkivi.

Sel korral olen ma teile valinud neli teadusartiklit:

Walkington, C., & Bernacki, M. L. (2020). Appraising research on personalized learning: Definitions, theoretical alignment, advancements, and future directions. Journal of Research on Technology in Education, 52(3), 235–252. https://doi.org/10.1080/15391523.2020.1747757

Shemshack, A., Kinshuk, & Spector, J. M. (2021). A comprehensive analysis of personalized learning components. Journal of Computers in Education, 8(4), 485–503. https://doi.org/10.1007/s40692-021-00188-7

Peng, H., Ma, S., & Spector, J. M. (2019). Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment. Smart Learning Environments, 6, Artikkel 9. https://doi.org/10.1186/s40561-019-0089-y

Volt, A., Laanpere, M., & Kurvits, J. (2024). Supporting flexible learning paths with interactive learning resources in mathematics: lessons learned. Educational Media International, 61(1–2), 198–213. https://doi.org/10.1080/09523987.2024.2358656

Walkington ja Bernacki (2020) kirjutavad toimetajatena sissejuhatuse personaliseeritud õppe teemalisele ajakirja erinumbrile ning võtavad oma artiklis kokku personaliseeritud õppe definitsioonid, aluseks olevad õppimisteooriad, aktuaalsed uurimisteemad ning võimalikud tulevikusuunad, mida personaliseeritud õppe alal uurida. See artikkel on heaks sissejuhatuseks teemasse.

Shemshack et al. (2021) analüüsivad enda artiklis personaliseeritud õppe komponente, milleks nende järgi on õpistiilid, kognitiivsed stiilid, eneseregulatsioon ja enesejuhitud õppimine ning paindlik tempo. Samuti kirjeldavad nad personaliseeritud õppe toetamiseks mõeldud vahendeid nagu nutikad õpikeskkonnad, intelligentsed tuutorsüsteemid, õpianalüütika vahendid ning kantavad seadmed.

Peng et al. (2019) artikkel on eelmisest kahest natuke tehnilisem ning arutleb adaptiivsest personaliseeritud õppest nutikates õpikeskkondades. Selle artikli eriliseks väärtuseks on joonised, mille abil autorid oma arutluskäiku illustreerivad. Personaliseeritud õppimise juures on olulisel kohal andmete põhjal langetatavad otsused ning autorid eristavad siin kahte lähenemisviisi: andmete poolt juhitud (ingl data-driven) ja andmetele tuginev (ingl data-informed) otsustamine. Artikli tulemusena jõuavad autorid selleni, kuidas pakkuda personaliseeritud õppe korral õppematerjale ja õpiteid.

Neljas artikkel (Volt et al., 2024) on natuke rohkem kaldu digiõppevara kui õpikeskkondade poole, kuid see annab kõige parema ülevaate meie uurimisrühma tegevusest personaliseeritud õppe alal. See kirjeldab 9. klassi matemaatikatundides läbi viidud eksperimenti paindlikke õpiteid toetavate õppematerjalide kohta. Uuringu tulemusena esitatakse tuvastatud väljakutsed ning disainisoovitused paindlikke õpiteid toetavate matemaatika õppematerjalide loomiseks.

Personaliseeritud õpe aitab toetada erinevate võimete, huvide ja vajadustega õppijaid. Õpikeskkonnad peavad võimaldama personaliseeritud õppe pakkumiseks salvestada õpianalüütikat õppija tegevuse kohta ning teha selle põhjal otsuseid. Kuidas hoida personaliseeritud õppe puhul tasakaalu õppija eneseregulatsiooni (nt õpilepingud) ja andmete põhjal tehisintellekti poolt langetatud otsuste vahel? Mil määral on personaliseeritud õpe võimalik avatud õpikeskkonnas, kus õppija ei pruugi olla sisse logitud ning puuduvad terviklikud õpianalüütika lahendused? Millised ohud võivad kaasneda andmete poolt juhitud otsustamisega (vt blogipostitus)?

Teie ülesandeks on valida pakutud kolme teadusartikli hulgast üks ning kirjutada selle põhjal personaliseeritud õppe üle arutlev postitus. Kaks artiklit on avalikud ning kaks kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin kõik ka Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Haridus- ja Teadusministeerium. (2021). Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-09/1._haridusvaldkonna_arengukava_2035_kinnitatud_11.11.21.pdf

Tammets, K. (2020). Personaliseeritud õpe. Hariduse tehnoloogiakompass. https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/

Toomla, K. (2023). Raamistik personaliseeritud õppe kavandamiseks nüüdisaegse õpikäsituse kontekstis. [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/tYR2VtlTqg

Personaalsete õpikeskkondade teema kokkuvõte

Teine teema, mille eest ma eile õpimärgid välja saatsin, oli personaalsed õpikeskkonnad. Kokku oli selle teema postituse teinud 26 kursuslast, neist 11 said kuldse õpimärgi.

Kõige populaarsemaks valikuks oli sel korral kõige uuem artikkel (Attwell, 2021), mis pakkus tagasivaate ja tulevikkuvaate personaalsetele õpikeskkondadele. Selle artikli kokkuvõtetest tooksin ma välja Ivari ja Külli postitused. Samuti oli populaarsem valik teine uuem artikkel (Dabbagh & Castaneda, 2020), mis lähenes personaalsetele õpikeskkondadele elukestva õppe vaatenurgast. Selle artikli põhjal tegid head postitused näiteks Marje, Meeli ja Madleen.

Üheks artikliks personaalsete õpikeskkonda teemas oli ka minu kolleegide Terje Väljataga ja Mart Laanpere artikkel, mis esitab meie uurimisrühma vaadet personaalsetele õpikeskkondadele (Väljataga & Laanpere, 2010). Selle põhjal tehtud postitustest tõstan ma esile Greete ja Briti.

Teistest artiklitest vähem valisite te sel korral Torres Kompen et al. (2019). Madli teeb selle põhjal oma postituses kokkuvõtte soovitustest veeb 2.0 vahendite põhjal personaalse õpikeskkonna loomiseks.

Ülesande praktiliseks osaks oli luua oma personaalse õpikeskkonna skeem. Tooksin heade näidetena teie skeemidest esile näiteks Marje, Greete, Galina, Anneli, Alina ja Madli postitused. Teie PLE skeemide kaudu sai avastada ka uusi vahendeid. Minu jaoks oli selle teema kõige huvitavam uus avastus Notion, mida tutvustas Madleen.

Üks tähelepanek paari postituse põhjal – osad teist kasutavad mõistet isiklikud õpikeskkonnad. Kontrollisin, et ka Google Translate pakub tõesti sellist tõlget. Haridustehnoloogia teaduskogukond on Eestis juba 15+ aastat kasutanud mõistet personaalsed õpikeskkonnad, nii et palun proovime kõik sama mõistet kasutada. Proovisin ka ChatGPT, ning vähemalt minuga suheldes kasutas see korrektset mõistet.

Kasutatud allikad

Attwell, G. (2021). Personal Learning Environments: looking back and looking forward. M. Alier & D. Fonseca (toim.), TEEM’21: Ninth International Conference on Technological Ecosystems for Enhancing Multiculturality (lk 522–526). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/3486011.3486504

Dabbagh, N., & Castaneda, L. (2020). The PLE as a framework for developing agency in lifelong learning. Educational Technology Research and Development, 68(6), 3041–3055. https://doi.org/10.1007/s11423-020-09831-z

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Õpihaldussüsteemide teema kokkuvõte

Saatsin eile õhtul välja õpimärgid teise teema kohta, teen nüüd sellest ka kokkuvõtva postituse. Kokku oli õpimärkide väljaandmise ajaks teinud postituse 28 kursuslast ning enne väljasaatmist õpimärkide jaotust üle vaadates selgus, et need jagunesid täpselt võrdselt 14:14 kuldseteks ja tavalisteks.

Sel korral oli teil võimalik valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel. 11 kursuslast valis teoreetilise ülesande ning 17 praktilise ülesande (üks töö sidus küll mõlemat poolt, kuid otsustasin selle rohkem praktiliseks liigitada).

Artiklite hulgas oli kõige populaarsem valik Demir et al. (2022), mis võrdles Moodle, Canvas ja Blackboard kasutajakogemust. Seda artiklit käsitlevatest postitustest tõstaksin ma esile Danieli ja Greete postitused. Ülejäänud artiklid olid samal tasemel 2…3 postitusega. Õpihaldussüsteemidega seotud mõisteid tutvustava Watson ja Watson (2007) kohta tegi hea kokkuvõtte Marje. Õpihaldussüsteemide kasutamisega kaasnevat mõju kõrgharidusele analüüsisid Coates et al. (2005) põhjal Ivar ja Madleen. Viimaseks artikliks oli Koh ja Kan (2021) vaade tuleviku õpikeskkondadele. Selle põhjal tegid kokkuvõtted Brit ja Kärolin.

Praktiliseks pooleks oli katsetada ühte õpihaldussüsteemi ja jagada oma kogemusi selle kohta. Kõige populaarsemaks valikuks oli Google Classroom, mille kohta tegid head postitused näiteks Ksenia ja Erik, kes lisas oma postitusse ka keskkonna võimalusi tutvustava ekraanivideo. Teine populaarne valik oli Moodle, mille kohta ma tõstaksin esile Nele, Külli ja Kelly postitused. Moodle’i kõige selgemaks alternatiiviks on Canvas, mille võimalusi tutvustas Kertu. Anneli võttis oma postituses kahe keskkonna võrdluse lähenemise ning tutvustas Canvas ja Eliis võimalusi. Ma ei ole ise Eliisiga kokku puutunud ning olin seetõttu arvamusel, et see on pigem lihtne õppeinfosüsteem lasteaedadele. Tegelikult selgus Anneli postituse põhjal, et Eliis pakub nüüdseks ka peamisi õpihaldussüsteemide funktsioone. Madli tutvustas Microsoft Teams võimalusi õpihaldussüsteemiga ning võrdleb seda lihtsuselt Google Classroomiga. Igal aastal on tore lugeda postitusi ka vähem levinud keskkondade kohta, milleks sel korral olid UTeach (Enely) ja TalentLMS (Viktoria). Viimasena toon ma välja Raimondi postituse, kes valis Opiq tutvustamise. Ma arvan, et selle keskkonna puhul on tegemist näitega õpisisuhaldussüsteemist – Watson ja Watson (2007) eristasid oma artiklis õpihaldusssüsteeme (LMS – Learning Management System) ja õpisisuhaldussüsteeme (LCMS – Learning Content Management System). Opiq puhul on fookus just õppesisul ning selle ümber toimuvatel tegevustel.

Tänan kõiki oma mõtete jagamise eest!

Kasutatud allikad

Coates, H., James, R., & Baldwin, G. (2005). A Critical Examination Of The Effects Of Learning Management Systems On University Teaching And Learning. Tertiary Education and Management, 11(1), 19–36. https://doi.org/10.1007/s11233-004-3567-9

Demir, F., Bruce-Kotey, C., & Alenezi, F. (2022). User Experience Matters: Does One size Fit all? Evaluation of Learning Management Systems. Technology, Knowledge and Learning, 27(1), 49–67. https://doi.org/10.1007/s10758-021-09518-1

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments? Higher Education Research & Development, 40(5), 1–16. https://doi.org/10.1080/07294360.2020.1799949

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. https://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Valikteema: digitaalsed õpimärgid

Kolmas valikteema on digitaalsetest õpimärkidest (ingl open badges). Algselt oli õpimärkide tehnoloogia taga Mozilla Foundation, mis koordineerib samanimelise veebibrauseri arendust ja mitmeid avatud initsiatiive ja tarkvaraprojekte. Eeltööd algasid 2010. aastal, Open Badges spetsifikatsioon avaldati 2012 ning tehnoloogia jõudis laiemasse kasutusse 2013 (vt ajalugu). 2014 ja 2015 toimus rahvusvaheline teaduskonverentsi töötuba International Workshop on Open Badges in Education, neist esimene Tallinnas (vt OBIE 2014 ja OBIE 2015 kogumikud ning OBIE 2014 videod). Alates 2016. aastast võttis Open Badges tehnoloogia eestvedamise üle mitmete õpitehnoloogia spetsifikatsioonide taga olev organisatsioon 1EdTech.

Hea lühiülevaate õpimärkide tehnoloogiast annab allolev video.

Tehniliselt on digitaalsete õpimärkidega seotud väljaandmise vahendid ning digitaalsed seljakotid teenitud õpimärkide hoidmiseks. Väljaandmise vahendid on enamasti tasulised teenused (nt Credly, Open Badge Factory), kuid mõne puhul on võimlik piiratud mahus tasuta kontoga õpimärke välja anda (Badge List, Openbadges.me). Openbadges.me sisaldab ka veebipõhist õpimärkide joonistamise vahendit (NB! kasutajaks registreerimisel on oluline valida Issuer Account, hiljem ei saa konto tüüpi muuta).

Haridustehnoloogia magistriõppes oleme me katsetanud digitaalseid õpimärke alates 2014. aastast. Meie katsetustest annab kõige parema ülevaate Põldoja et al. (2016) artikkel, mis on ka üheks selle teema lugemissoovituseks. Samuti on digitaalsetest õpimärkidest koostatud mitmed magistritööd, mille hulgast ma tõstaks esile Treibold (2017) uuringu õpimärkide kasutamisest kujundaval hindamisel ning Tammai (2022) uuringu õpimärkide kasutamisest noortespordis.

Teadusartiklitest otsustasin ma selles teemas valikuna välja pakkuda kuus.

Kaks enamviidatud artiklit õpimärkide teemal on Ahn et al. (2014) ning Devedžić ja Jovanović (2015), mis selgitavad õpimärkide olemust ning ootust selle suhtes, kuidas nende laialdasem rakendamine võimaldab haridussüsteemi muuta. Ahn et al. (2014) on natuke rohkem avatusele orienteeritud ning Devedžić ja Jovanović (2015) keskenduvad erinevate osapoolte vaatele (õppijad, õppejõud, õppeasutused, tööandjad) ja väljakutsetele seoses õpimärkide kasutuselevõtuga.

Clements et al. (2020) annab praktilised juhised õpimärkide süsteemi loomiseks ja kasutuselevõtuks kursusel. Põldoja et al. (2016) kirjeldavad samuti õpimärkide süsteemi ühel konkreetsel kursusel läbi kolme aasta ning pakuvad välja disainimustrid, millest lähtuda õpimärgisüsteemide kavandamisel.

Kaks viimast artiklid on värsked uuringud õpimärkide kohta. Cheng et al. (2023) uuring keskendub sellele, kuidas õpimärkide kasutamine toetab õppijate eesmärkide püstitamist, enesetõhusust ja eneseregulatsiooni. Randall ja West (2022) uurisid, kuidas USA ühe osariigi koolidirektorid suhtuvad tööandjatena digitaalsetesse õpimärkidesse õpetajate tööle kandideerimisel.

Teie ülesandeks on tutvuda materjalidega, valida üks artikkel ning kirjutada selle põhjal blogipostitus. Lisage juurde ka mõtted õpimärkide kasutamise kohta meie kursusel ning rakendusvõimalustest teie oma õpetamises.

Esimene ja kolmas artikkel kasutatud allikate all on avalikud, ülejäänud on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Kopeerisin artiklid ka kursuse Google Drive kausta.

Kasutatud allikad

Ahn, J., Pellicone, A., & Butler, B. S. (2014). Open badges for education: what are the implications at the intersection of open systems and badging? Research in Learning Technology, 22, 1–13. https://doi.org/10.3402/rlt.v22.23563

Cheng, Z., Wang, H., Zhu, X., West, R. E., Zhang, Z., & Xu, Q. (2023). Open badges support goal setting and self-efficacy but not self-regulation in a hybrid learning environment. Computers & Education, 197, Artikkel 104744. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2023.104744

Clements, K., West, R. E., & Hunsaker, E. (2020). Getting Started With Open Badges and Open Microcredentials. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 21(1), 153–171. https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i1.4529

Devedžić, V., & Jovanović, J. (2015). Developing Open Badges: a comprehensive approach. Educational Technology Research & Development, 63(4), 603–620. https://doi.org/10.1007/s11423-015-9388-3

Põldoja, H., Jürgens, P., & Laanpere, M. (2016). Design Patterns for Badge Systems in Higher Education. D. K. W. Chiu, I. Marenzi, U. Nanni, M. Spaniol, & M. Temperini (toim.), Advances in Web-Based Learning – ICWL 2016 (lk 40–49). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-47440-3_5

Randall, D. L., & West, R. E. (2022). Who cares about open badges? An examination of principals’ perceptions of the usefulness of teacher open badges in the United States. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 37(1), 65–83. https://doi.org/10.1080/02680513.2020.1752166

Tammai, M. (2022). Õpimärkide kasutamine kujundavas hindamises noortespordis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/qIAvWRN0b5

Treibold, T. (2017). Õpimärkide rakendamine kujundaval hindamisel üldhariduskoolis [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/wxhc9F3vwN

Valikteema: e-portfooliod

Teiseks minu poolt välja pakutavaks valikteemaks on e-portfooliod. Ma soovin, et me võtaks instituudis senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindamise. Seetõttu katsetasime me 2021. aastal e-portfoolio rakendusvõimalusi erinevatel kursustel. Kokkuvõte meie katsetustest on esitatud aruandes “Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“.

Selleks aastaks valitud neljast artiklist kolm on siin kursusel esimest korda. Üldistest e-portfooliot olemust tutvustavatest artiklitest valisin ma teie jaoks välja Jenson ja Treuer (2014). Selle autorid defineerivad e-portfoolio viie õpitegevuse kaudu: kogumine, enesejuhtimine, refleksioon, seoste loomine ja koostöö. Teine artikkel vaatab tagasi enam kui kahe kümnendi jooksul tehtud uuringutele e-portfoolio teemal ning võtab kokku selle, mida me e-porfoliotest teame, mida teame ebapiisavalt ning mida on vaja veel uurida (Lam, 2023). Kolmas artikkel keskendub e-portfoolio rakendamisele kõrghariduses ning annab 17 uuringu põhjal ülevaate rakendamise sammudest, takistustest e-portfoolio rakendamisel ning strateegiatest e-portfoolio edukal rakendamisel (Yang & Wong, 2024). Viimane artikkel keskendub sotsiaalmeedia vahendite (sh ajaveebid) kasutamisele e-portfooliona (Chang & Kabilan, 2024). Varasemate uuringute põhjal toovad autorid välja 13 eelist ning 12 puudust sotsiaalmeedia vahendite kasutamisel e-portfooliona.

Ajaveebide ja sotsiaalmeedia keskkondade kõrval on olemas ka spetsiaalsed e-portfoolio tarkvarad. Avatud lähtekoodiga täisfunktsionaalsetest e-portfoolio platvormidest on kõige tuntum Mahara, kuid viimasel ajal on edasi arenenud ka Karuta portfoolio. Õpihaldussüsteemidest on e-portfoolio loomine kohe sisse ehitatud Canvases (vt juhend), Moodle’i puhul on vajalik Exabis ePortfolio lisamoodul.

e-Portfoolio teema on olnud haridustehnoloogias aktuaalne üle 20 aasta. Alates 2003. aastast on korraldatud ePIC konverentsi, mis algselt keskendus ainult e-portfooliotele. 2011 laiendati fookust ja võeti konverentsi nimeks ePIC (ePortfolio & Identity Conference). Praeguseks on selle konverentsi fookus liikunud e-portfoolio teemalt rohkem digitaalsete õpimärkide suunas, selle aasta konverentsi ePIC 2024 peateemaks on “Opening and scaling up digital credential initiatives”. Kõigi varasemate konverentside kogumikud on saadaval konverentsi kodulehel.

Kolm artiklitest on avalikud, üks on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu kaudu. Panin kõik ka meie Google Drive kausta.

Viited

Chang, S. L., & Kabilan, M. K. (2024). Using social media as e-Portfolios to support learning in higher education: a literature analysis. Journal of Computing in Higher Education, 36(1), 1–28. https://doi.org/10.1007/s12528-022-09344-z

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Lam, R. (2023). E-Portfolios: What We Know, What We Don’t, and What We Need to Know. RELC Journal, 54(1), 208–215. https://doi.org/10.1177/0033688220974102

Yang, H., & Wong, R. (2024). An In-Depth Literature Review of E-Portfolio Implementation in Higher Education: Processes, Barriers, and Strategies. Issues and Trends in Learning Technologies, 12(1). https://doi.org/10.2458/itlt.5809

Valikteema: avatud haridus

Valikteemade postitamine viibis kahjuks õppejuhi tööülesannete tõttu. Kokku on mul kursusel kavas vähemalt viis valikteemat, millest te peate valima kaks (aga võite valida ka rohkem).

Avatud haridus on minu jaoks isiklikult väga südamelähedane teemaga, kuna olen sellega erinevatest vaatenurkadest tegelenud üle 15 aasta. 2016. aastal kaitstud doktoritöös keskendusin ma avatud haridust toetavate veebirakenduste disainile. Kompaktse ülevaate avatud hariduse liikumise väljakujunemisest, avatud õppematerjalidest ning erinevatest avatud hariduse praktikatest annab mu doktoritöö teoreetilise raamistiku avatud hariduse alapeatükk (Põldoja, 2016, lk 24–34).

Teadusartiklitest pakun ma teile tutvumiseks viis artiklit avatud hariduse kohta. Mishra (2017) annab sarnaselt minu doktoritöö teoreetilise raamistikuga laia ülevaate avatud õppematerjalide liikumisest. Üks avatud hariduse liikumise peamisi eestvedajaid on David Wiley, kelle poolt on mul välja valitud kaks artiklit. Wiley (2015) esitab kriitilise seisukoha avatud massikursuste (MOOC) peavoolu kohta, mida esindavad sellised suured MOOC-platvormid nagu Coursera. Wiley ja Hilton (2018) defineerivad oma artiklis avatud pedagoogika mõiste avatud sisu loomise kaudu kursusel. Ühe olulise ideena kritiseerivad nad tüüpilisi “äravisatavaid” ülesandeid ning pakuvad nende alternatiivina välja “taaskasutatavad” ülesanded. Neljas artikkel keskendub keskendub avatud hariduspraktikate mõistele (ingl open educational practices), mis sisaldab laia valikut avatud tegevusi lisaks avatud õppematerjalide jagamisele (Cronin & MacLaren, 2018). Viimase artiklina pakume välja minu ja Mardi artikli avatud õppematerjalidest ja avatud haridusest Eestis (Põldoja & Laanpere, 2020).

Teie ülesandeks on valida üks viiest artiklist ning kirjutada selle põhjal postitus. Palun siduge postitusega ka isiklik kogemus või seisukoht avatud hariduse suhtes.

Esimene, teine ja viimane artikkel viidete all on avalikud. Teised on kättesaadavad meie kursuse Google Drive kaustast.

Viited

Cronin, C., & MacLaren, I. (2018). Conceptualising OEP: A review of theoretical and empirical literature in Open Educational Practices. Open Praxis, 10(2), 127–143. https://doi.org/10.5944/openpraxis.10.2.825

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.

Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601

Haridustehnoloogia ajaloo teema kokkuvõte

Jõudsin lõpuks esimese sisulise teema kokkuvõtteni. Tänaseks on haridustehnoloogia ajaloo teemal postituse teinud 29 kursuslast.

Haridustehnoloogia varasemat ajalugu tutvustav Molnar (1997) on igal aastal populaarne valik, sel korral otsustas selle kasuks 9 kursuslast. Tooksin nendest postitustest esile Kati kokkuvõtte artiklist. Alina viitas oma postituses huvitavale artiklile PLATO süsteemi kohta (Cope & Kalantzis, 2023). Kelly postitus suunas mind uurima lisa virtuaalreaalsuse ajaloo kohta (vt kommentaari). Kärolini postitus ajendas mind otsima lisamaterjali õpetamismasinate kohta ning leidsin 1960. a dokumentaalfilmi “Teaching Machines and Programmed Learning”.

Sama perioodi käsitles ka Nicholson (2007) artikkel, mille põhjal tegid postituse näiteks Daniel ja Marje.

Kaks artiklit keskendus distantsõppe ajaloole. Pedagoogilisema vaate pakkus Anderson ja Dron (2011), mille valis 4 kursuslast. Tõstaksin selle artikli põhjal tehtud postitustest esile Galina kodutöö. Madleeni postitus juhtis mind otsima samade autorite uuemaid artikleid ning sattusin Dron ja Anderson (2023) peale, kus nad vaatavad tagasi 2011 välja pakutud kolmele distantsõppe põlvkonnale (pakkudes nendele uued nimetused) ja toovad välja kolm hetkel esilekerkivat pedagoogilist lähenemist (vt kommentaar).

Teine distantsõppe ajaloole keskenduv artikkel oli Sumner (2000), millest tegi kokkuvõtte Viktoria.

Kõige populaarsemaks valikuks oli 20 aastat haridustehnoloogia ajalugu kokku võttev Weller (2018), mille põhjal esitas kodutöö 11 kursuslast. Selle artikli kohta tegi kõige põhjalikuma kokkuvõtte Piret, kuid head olid ka näiteks Debi, Nele ja Eriku postitused.

Ma olen väga rahul sellega, kui aktiivselt te kursusekaaslaste postitusi kommenteerisite ning enda postituse alla jäetud kommentaaridele vastasite. Kokku oli selle teema all 116 kommentaari, kõige rohkem Madleeni postituse juures. Ma ei ole kõigil aastatel nii detailselt kommentaaride üle arvestust pidanud, kuid mul on tunne, et sellist hulka kommentaare ei ole kunagi varem ühe teema all olnud. Eelmine sügis oli haridustehnoloogia ajaloo teemas 50 kommentaari.

Õpimärkide väljaandmisel olin ma natuke keerulises seisus. Ühelt poolt tundus mulle, et postitused on mõnevõrra vähem põhjalikud kui eelmisel aastal, kuid samas oli paljudes postitustes midagi originaalset. Samuti mõjutas positiivselt see, kui sisuliselt te kommentaariaruteludes osalesite. Lõpuks otsustasin ma anda sel korral välja 18 kuldset ja 11 tavalist õpimärki.

Kasutatud allikad

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Cope, B., & Kalantzis, M. (2023). A little history of e-learning: finding new ways to learn in the PLATO computer education system, 1959–1976. History of Education, 52(6), 905–936. https://doi.org/10.1080/0046760X.2022.2141353

Dron, J., & Anderson, T. (2023). Pedagogical Paradigms in Open and Distance Education. O. Zawacki-Richter & I. Jung (toim.), Handbook of Open, Distance and Digital Education (lk 147–163). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-19-2080-6_9

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez (toim.), Computers and Education (lk 1–11). Springer. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Kokkuvõte õpilepingutest

Sel aastal võttis kokkuvõtete kirjutamise ja õpimärkide saatmise juurde jõudmine kahe välisreisi tõttu kauem aega, kui eelmistel aastatel. Olen nüüd vaadanud kriitilise pilguga läbi teie õpilepingud ja saadan välja esimesed õpimärgid. Kõik 31 kursuslast on praeguse seisuga ajaveebi üles seadnud, kuid kahel on veel õpileping puudu. Sel korral jagunesid õpimärgid suhteliselt võrdselt – 15 kursuslast saavad õpilepingu eest kuldse õpimärgi ning 14 kursuslast tavalise õpimärgi. Õpimärgi saamist mõjutas see, kui detailselt õpilepingu erinevad osad olid läbi mõeldud ning kui selgelt esitatud. Mõned head näited teie õpilepingutest avaldamise järjekorras: Kelly, Galina, Meeli, Daniel, Piret ja Enely. Originaalse lähenemisena jäi mulle silma Ivar, kes lubas hakata kord kuus õpilepingu järgmimisest kokkuvõtet tegema.

Traditsiooniliselt olen ma üritanud igal aastal õpilepingute kokkuvõttes esitada ka märksõnapilve teiele huvipakkuvate teemade ja eesmärkide kohta. Otsustasin sel aastal esmakordselt kasutada selle koostamiseks tehisintellekti abi. Esialgne plaan oli koondada kõik teie õpilepingute postitused ühte faili ning anda see seejärel ChatGPT’le analüüsimiseks. Etteantud aadressidelt veebilehtede sisu Google Docsi salvestamiseks proovisin kasutada Zapier teenust, kuid kõigi 29 aadressi salvestamise seadistamine osutus liiga töömahukaks. Seetõttu otsustasin anda ChatGPT’le analüüsimiseks otse teie posituse aadressi järgmisel kujul promptiga koos veebiaadressiga (URL):

Esita üliõpilase huvid õpilepingu sektsioonide "Teema" ja "Eesmärgid" põhjal ühises loetelus lühikeste märksõnadena eesti keeles: URL

Kopeerisin iga üliõpilase huvid tabelisse (kokku 225 rida) ning koostasin selle põhjal WordArt abil sõnapilve. Võrreldes varasemate aastate märksõnapilvedega (2023, 2020, 2018, 2016) on siin erineva sõnastusega huvisid rohkem. Viimase kahe kokkuvõttega võrreldes on märksõnapilves tagasi näiteks e-portfoolio teema.

Oma 2018. aasta õpilepingute kokkuvõttes kirjutasin ma ka õpilepingute meetodi taustast ja viitasin selle kohta kirjutatud raamatutele ning mõnedele teadusartiklitele. Soovitan huvi korral sellega tutvuda.

Tuleme õpilepingute juurde uuesti tagasi kursuse lõpus, kui kirjutame nende põhjal enesehinnangu ja refleksiooni. Selle jaoks on oluline, et õpilepingus oleks hästi läbi mõeldud hindamiskriteeriumid.

Neljas teema: võrgustatud õpe

Neljandas teemas tuleme meie kursuse nimetuses oleva ühe põhimõiste võrgustatud õpe (ingl networked learning) juurde. Minu silmis võtab võrgustatud õppe mõiste kõige paremini kokku selle, millist õppimist me saavutada soovime. e-õpeja digiõpe on mõistetena selgelt vahendite poole kaldu. Haridustehnoloogia ja ingliskeelne mõiste Technology-Enhanced Learning (TEL, eesti keeles tõlgitud kui tehnoloogiapõhine õpe või tehnoloogiliselt rikastatud õpe) sisaldavad mõlemat poolt, kuid nendes kogukondades on tunda mõningast eristumist tehnoloogia ja pedagoogika fookusega teadlaste vahel (Devedzic, 2014).

Autorite kollektiiv Networked Learning Editorial Collective (2021) toob välja, et võrgustatud õpe tugineb kolmele sambale: inimestevahelised suhted, tehnoloogia ja koostöö ühiselt väärtustatud eesmärgi nimel. Seega võrgustatud õppe puhul ei tähenda võrk mitte ainult tehnoloogiat vaid ka võrgustikku õppijate vahel. Sarnase rõhuasetusega mõiste on näiteks soome keeles kasutusel olev verkko-oppiminen.

Esimesed ideed võrgustikus õppimisest pärinevad 1970-ndatest aastatest, kui Illich (1971) kirjutas learning webs ning Alexander et al. (1977) network of learning mõistest. 1990-ndatel võtsid Lave ja Wenger kasutusele praktikakogukondade (ingl communities of practice) mõiste kirjeldamaks füüsilises või virtuaalses keskkonna toimuvat võrgustikus õppimist (Lave & Wenger, 1991; Wenger, 1998). Pedagoogiliselt tugineb võrgustatud õppe kogukond sellistele lähenemistele nagu sotsiaalkonstruktivism (ingl social constructivism), tegevusteooria (ingl activity theory), arvutipõhine koostöine õppimine (ingl computer-supported collaborative learning), teadmusloome (ingl knowledge building) jmt. Võrgustatud õppega võib seostada ka konnektivismi (ingl connectivism) (Siemens, 2005) ja algseid avatusel ning koostööl põhinevaid avatud massikursuseid (nn cMOOC kursused) (Rodriguez, 2013).

Viimasel paarikümnel aastal on võrgustatud õppe ümber kujunenud omaette teaduskogukond. Alates 1998. aastast toimub teaduskonverents Networked Learning Conference. Üks tuntumaid teaduskirjastusi Springer annab alates 2014. aastast välja raamatuseeriat Research in Networked Learning.

Hodgon ja McConnell (2019) toovad välja kaheksa põhimõtet, mis iseloomustavad võrgustatud õpet:

Fookuses on õppimine, millest õppijad tunnevad selget kasu.
Vastutus õppeprotsessi üle on jagatud kõigi võrgustikus osalejate vahel.
Suhete loomiseks on võetud aega.
Õppimine on kontektist sõltuv.
Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt.
Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmusloomet, identiteeti ja õppimist.
Kriitiline refleksioon on oluline osa õppeprotsessist.
Suunaja roll õpivõrgustikus on oluline.

Need on põhimõtted, millest ma ka enda kursuste kavandamisel püüan lähtuda, kuigi nende täpne järgimine võtab rohkem ajaressurssi kui sageli on võimalik kursusele pühendada.

Selle teemas valisin teile neli lugemiseks artiklit. Kõige vanemaks artikliks on Goodyear (2005), milles autor kirjeldab, kuidas disainimustreid saab kasutada võrgustatud õppe lahenduste kirjeldamiseks. Mina jõudsin võrgustatud õppe mõisteni just selle artikli kaudu ning disainimustrid on üks meetod, millest võiks hariduses õnnestunud lahenduste levitamisel kasu olla. Teiseks soovituseks on Couros (2010) raamatupeatükk, mis kirjeldab õpivõrgustiku väljakujunemise toetamist ühel cMOOC tüüpi kursusel. See artikkel seob hästi personaalsed õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe. Kolmas ja neljas artikkel pakuvad värskema vaate võrgustatud õppele. Hodgon ja McConnell (2019) keskenduvad minu postituses eespool mainitud kaheksale võrgustatud õppe põhimõttele. Viimane artikkel on suurema autorite kollektiivi poolt (Networked Learning Editorial Collective, 2021), kes arutleb võrgustatud õppe rolli üle COVID-järgses hariduses ning pakub välja uuendatud võrgustatud õppe definitsiooni.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Kolmas artikkel on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu, ülejäänud on avalikud.

Teie ülesandeks on valida soovitatud artiklitest üks ning kirjutada loetu põhjal blogipostitus. See teema on eelmistest teoreetilisem, kuid peaks suunama teid mõtlema selle üle, millist õppimist me tahame kujundada. Milliseid mõtteid tekitas loetu teie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana? Ootan teie postitusi umbes nädala jooksul, et teine nädal jääks aruteludeks.

Kasutatud allikad

Alexander, C., Ishikawa, S., & Silverstein, M. (1977). A Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. Oxford University Press.

Devedzic, V. (2014). Technology Enhanced Learning – The Wild, the Innocent and the E Street Shuffle. V. Trajkovik, & A. Mishev (toim.), ICT Innovations 2013 (lk 1–15). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-01466-1_1

Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked Learning and Postdigital Education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0

Illich, I. (1971). Deschooling Society. Harper & Row.

Lave, J., & Wenger, E. (1991). Situated Learning: Legitimate Peripheral Participation. Cambridge University Press.

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Rodriguez, O. (2013). The concept of openness behind c and x-MOOCs (Massive Open Online Courses). Open Praxis, 5(1), 67–73. https://doi.org/10.5944/openpraxis.5.1.42

Siemens, G. (2005). Connectivism: A Learning Theory for the Digital Age. International Journal of Instructional Technology and Distance Learning, 2(1), 3–10. http://www.itdl.org/Journal/Jan_05/article01.htm

Wenger, E. (1998). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity. Cambridge University Press.